Hea lugeja, sinu ees olev romaan on juba kolmas «Ippoliti» sarja liigituv teos. Kui küsida, mis teeb selle eriliseks võrreldes kahe eelnevaga, siis tegemist pole enam kogumikuga, vaid tervikromaaniga ja kui veel täpsemalt öelda, siis sarja esimese osaga. Maoljate tsükkel ise sündis samamoodi kui kogu Ippoliti sari ehk kaunikesti juhuslikult. Täpsemalt sai see alguse ühest «Saladuslik tsaar 2» kogumikku mõeldud lühijutust, mis ei tahtnud kuidagi mingisse mõistlikku formaati mahtuda. Esmalt paisus ta lühiromaani mõõtudesse, siis juba kasvas romaanisuuruseks ning viimaks jäi ka see maht talle kitsaks ning romaan lagunes kaheks osaks. Märkamatult muutusid tegelased üha keerukamateks, üks sündmus nõudis kohe ka teist ja kolmandat ning sedamoodi see materjal kasvas. Üldiselt käis romaani kirjutamine nii, et alguses kirjutasin mina hulga stseene, siis lisas Mant omapoolt neile juppe ning seejärel taas mina jne. Vahepeal tegime pause, lugesime kirjapandu uuesti läbi ning kirjutasime ebasobivaid tükke ümber või viskasime neid suisa minema. Näiteks oli Liidia alguses plaanitud punkris elutseva elusa tüdrukuna, Õnnepäev kohtuma Tõru vrakist leitud Mikuga ja Jürno asemel pidi tegutsema hoopis jutust «Laenatud elu» tuttav Tank. Hiljem käsikirja üle lugedes tundusid sellised lahendused aga ebasobivad või ülejäänud looga mittehaakuvad ja need said välja lõigatud või ümber kirjutatud. Kuna sarnaseid korrigeerimisi kogunes lõpuks terve hunnik, võin liialdamata öelda, et antud sarja näol oli minule tegemist elu kõige keerukama kirjatöö alase väljakutsega ja eks sellest tulenevalt on ka rõõm valmis teose üle samuti suurim.
Kokkuvõtteks võib valminud tsüklit nimetada varasemate «Tsaaride» teemasid ja tegelasi ühendavaks keskseks suureks looks. Mitmed küsimused saavad vastused ja paljud liinid oma lõpplahendused. See ei tähenda muidugi, nagu oleks antud sarja näol tegemist Ippoliti sarja lõppsõnaga. Kirjutada on veel palju ning mitmed plaanid on juba isegi mustanditeni jõudnud. Ippoliti maailm on sama suur kui pärismaailm ja seal leidub alati ruumi uutele autoritele, vaatenurkadele ja tegelastele.
IPPOLITI MAAILMA SELETAV SÕNARAAMAT
Alieenilöga ehk maavõõrikud – tundmatu tulnukrassi nanomasinate baasil toimiv, Maa ksenoformimiseks mõeldud materjal. See saadeti Maale hiidasteroidi sisse ehitatud tähelaevas. Inimesed nimetasid asteroidi Tooniks.
Asteroid Tooni – võõra tulnukrassi tähelaev, millega saabus Maale tulnukate ksenoformimismaterjal.
Digitaalid – digitaliseeritud ja virtuaalreaalsuses elavad inimesed.
Ekshumaanid – inimesed, kes puutusid kokku tulnukate ksenoformimismaterjaliga ja muteerusid tundmatuseni intelligentseteks, hiidputukate sarnasteks olevusteks.
Ippolit – algselt Maa orbiidi kosmoseprügist puhastamiseks mõeldud orbitaalsüsteemi algeline tehisintellekt. Hiljem programmeeris estronaut nimega Jaak selle ümber ja süsteem hakkas otsima ja hävitama sõjakoldeid Maal, eriti Eestis ja selle ümbruses, eesmärgiga kaitsta Eestit võimaliku sõjalise rünnaku eest.
Jaan Kallos – Maailmalõpusõdades Eesti Kaitsejõudude Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni B-kompanii ülem. Hiljem pataljonist järele jäänud üksuse ülem. Sai vigastada tulevahetuses, kui kogus Kuu Kultuuri ülesandel Eesti asulatest lapsi, et neid Kuule viia. Tema haava ravisid ekshumaanid, kuid selle tagajärjel hakkas ühes kehapooles vohama vähkkasvaja, mille tõttu see kehapool amputeeriti ja pandi krüokasti. Amputeeritud poole asemele loodi alles jäänud kehale küberneetiline protees. Hiljem, teaduse arenedes raviti terveks ka amputeeritud kehapool ja varustati samuti küberneetilise proteesiga. Kaks kehapoolt on võimelised ühinema ja koos tegutsema.
Kuu Multirahvuseline Kultuur – Kuul loodud eri rahvuste kosmosebaaside ühendus.
Lennart Mere nimeline Üksik Soomusjalaväepataljon – ainus Eesti Kaitsejõudude üksus, mis elas üle Maailmalõpusõjad. Üksus siirdus Kuule, kus astus liitlassuhetesse India Ksupakara baasiga. Hiljem muutus üksus kogu Kultuuri relvajõudude selgrooks. Üksuse embleemil on kujutatud metssiga.
Maailmalõpusõjad – pärast seda, kui täheteadlased ennustasid, et hiidasteroid Tooni põrkab kokku Maaga, hakkasid inimesed pagema eeldatavast kokkupõrkekohast võimalikult kaugele, Baltikumi ja Skandinaavia suunas. Selle käigus puhkesid põgenike ja kohalike vahel sõjad.
Maaemad – maoljate nimetus ekshumaanide kohta. Vt Ekshumaanid.
Maoljad – Eestis Virumaa Katastroofikaitsekeskusesse peitunud inimesed, kes sulgusid välismaailma eest tuhandeks aastaks maa alla.
Omnikud – võõraste asteroid sai teel Maale vigastada ja osa ksenomorfimaterjalist lülitus tööle. Pikal lennul omandasid nad laeva juhtiva tehisintellekti abiga teadvuse ja lõid laeval oma putuk-kultuuri.
Tarbatu – pärast Tooni saabumist ja tulnukalöga maale langemist Virumaa Katastroofikeskusest pinnale tulnud inimeste asustatud suurim linn maailmalõpu järgses Eestis.
Uus-Kiiev – pärast Tooni saabumist Ukraina varjenditest väljunud inimeste poolt umbes endise Peterburi kohale asustatud linn.
Õnnepäev – katastroofijärgses mandunud ühiskonnas sündinud Tarbatu vanema poeg, kes langes Uus-Kiievi vürsti kätte vangi. Täiskasvanuna suundus tagasi Eestisse, teenides elatist rändava kollitapjana. Koju jõudnult sai vanemaks ja juhtis sõjakäiku Virumaa Katastroofikeskusesse maoljate vastu, kus ta oma lelle reetlikkuse tõttu vangi võeti.
1. EHK SISSEJUHATAV PEATÜKK:
KUS JUHTUB KOHUTAV SÜNDMUS, MIS PAISKAB SEGI MITME RAHVA SAATUSED
Sügaval varjendi südames asuvas graniiti puuritud šahtis heitles vana termotuumareaktor oma viimast võitlust. Selle jahutus oli juba pikemat aega töötanud aina hädisemalt. Hiiglaslike magnetite vahel viskleva, päikese pinnatemperatuuril põleva plasmaleegi taltsutamine muutus üha raskemaks. Korra oli see juba peaaegu kustunud, kuid siis mingi ime läbi jälle taastunud. Nüüd oli aga muistsel energiaallikal peal veelgi hullem atakihoog. Magnetväljade vahel tuksles plasmarõngas raevukalt pulseerides kord võimsamalt, kord jälle nõrgemalt. Viimaks lagunes see tükkideks, puredes, sulatades ja aurustades keraamilist reaktsioonikambrit, ja kustus siis lõplikult. Reaktorit kontrollivad masinad üritasid viimaste energiavarudega termotuumaleeki uuesti süüdata, ent tagajärjetult. Leek küll tekkis, aga kustus samas ning pärast kolme viljatut katset olid ka akud süüteks vajalikust energiast tühjad. Kontrolleritel ei jäänud muud üle, kui avaldada seiskunud tuumasüdamele haleda piiksumise ja veakoodide kaudu kaastunnet.
2. JA SAMUTI VEIDI SISSEJUHATAV PEATÜKK:
KUS ÜKS AHNE MEES TEEB KÕLVATU TEHINGU PIMEDUSE JÕUDUDEGA, AGA NENDEST JÕUDUDEST ME VEEL TÄPSET AIMU EI SAA
Vanker kolises öisel metsateel. Tuul kahistas ja sasis mõlemal pool kitsast ja vonklevat teesoolikat kasvavate metsahiiglaste juukseid. Laanerahvas nagises üksteise vastu, kuskil rabistas ehmunud lind, haugatas loom – põlislaas elas ja hingas. Keskealine, suure parraga talumees sammus ohje hoides teeaukudes ja puujuurtel logiseva sõiduki kõrval. Hobuse kabjad tümpsusid kõvaks tallatud teel. Oli juba ammu pime, kuid mees ei julgenud lampi süüdata enne, kui jõuab veelgi sügavamale laande. Küla oli alles lähedal, mine tea, kes juhtub kuskil tares ärkama, tuleb õue vett viskama, märkab kuma ja hakkab varanatukese peale hammast ihuma. Talumees tõmbas selja küüru ja pomises vihaselt habemesse. Varganägusid terve maailm täis, Ippolit appi, aus inimene on lausa haruldus. Tuleb ehk tagasiteel varitsemagi. Vaba käega kobas taat otsivalt vankriheintes ja kui kirvevars käe alla sattus, rahunes veidi. Ei olnud kaitsjake maha jäänud, hunti polnud vaja karta, saab ka inimesele vastu.
Pea pool tundi läks öine teeline nagu läbi pigitünni, midagi nägemata, usaldades hobust, kes sammus rahulikult, pooleldi tukkudes, kordagi teekeselt-väetikeselt kõrvale eksimata. Nüüd oleks võinud ju juba lambigi süüdata, kuid taat muretses eelseisva pärast nii väga, et unustas, ja kui tuligi meelde, lõi käega, mis seal ikka, kui sai juba nii kaugele, siis saab edasigi. Miski vääksatas tema koormas, mees võpatas, esimesele vastas teine kääksatus. Kuid need olid läbi une häälitsused, vaikisid varsti ning vankri kõrval käija tõmbas kergendatult käisega üle higise lauba, pomisedes taaskord habemesse