Mõni aeg tagasi vaatasin filmi ühest toredast hassiidi juutide perekonnast, väga dogmaatilisest hassiitide perekonnast. Juudid ei aktsepteeri hassiite endaga võrdsetena, hassiidid on väljaheidetud. Hassiidid ei tunnusta tänapäevani mõistet „iisraellased”, vaid ütlevad: „Iisrael rajatakse siis, kui tuleb messias – aga kus ta on?”
Nende loogika on täiuslik. Praeguse Iisraeli on loonud poliitikud, mitte messias. Hassiidid ei tunnista iisraeli rahvust – ja mina nõustun nendega, et see on pelgalt sünnitis, sunnitud sünnitis. See pole rahvus, mis on kasvanud loomulikult; sellepärast jäävadki Iisraeli juute igavesti saatma hädad.
Juudid arvavad, et ameeriklased on Iisraeli loomisega teinud neile suure teene; aga see pole nii. Ameeriklased on teinud midagi hullemat kui Adolf Hitler, sest nende tehtu jääb püsivaks probleemiks. Iisraeli polnud olemas sajandeid; see oli muhameedlik maa, Palestiina, ümbritsetud muhameedlikest maadest.
Pelgalt teise maailmasõja võitmine ja see, et Palestiina oli juhuslikult sinu kontrolli all, andis sulle võimaluse luua vägisi üks rahvus. See on meelevaldne. Inimesed on muhameedlased, see on nende maa. Iisrael võis juutide riigina olemas olla tuhandeid aastaid tagasi. Kuid tuhandeid aastaid on see olnud muhameedlaste maa, aga äkitselt sa lihtsalt muudad maakaarti. Ja ümberringi on muhameedlik maailm… Lähis-Idas on kõik riigid islamistlikud.
See väike riik Iisrael jääbki kannatama; aga kui kaua suudab Ameerika aidata? Kui kaua kavatsevad Ameerika juudid pumbata oma raha Iisraeli? Varem või hiljem tuleb ajaloolise tõega leppida. Kui Ameerika oleks olnud juutide vastu tõeliselt kaastundlik, oleks nad andnud juutidele nende Iisraeli Ameerikas. Oregon oleks selleks ideaalselt sobinud! Teen ettepaneku: las Oregon olla Iisrael. Aga mis kaastunne on panna juudid elama sinna, kus nad praegu on? Neil pole iial võimalik rahus elada. Mitte kunagi.
Seega, kui nägin selles filmis, kuidas hassiidid Iisraeli vastu tõrkusid… Muidugi on nende põhjused teistsugused. Mina olen alati Iisraeli loomise vastu olnud. Kui see riik loodi, olin laps, kuid isegi siis oli mu esimene reaktsioon, et see on absoluutne idiootsus.
Seda maad asustavad muhameedlased – kõikjal ümberringi on islamistlikud riigid, nad on kõik koos – ja sa paned vaesed juudid keset seda vaenlaste merd. Varem oli neil kuidagi õnnestunud sellest Iisraelist põgeneda – ajalool oli nende vastu rohkem kaastunnet. Ja polnud vajadust ühe rahvusriigi järele; nad elasid kõikjal üle maailma. Kogu maailm oli saanud nende rahvuseks. Kui sa kaotad oma rahvuse, saab sinu rahvuseks kogu maailm – miks muretseda rahvuse pärast?
Minu põhjused olid teistsugused: et see oli poliitiline strateegia sõjaväebaaside säilitamiseks – sest Iisrael jääbki Ameerika abi vajama, nii et Ameerika jätabki oma sõjaväebaasid Iisraeli, mis on Venemaa lähedal. Ja juudid ei hakka mitte mingil moel ameeriklastele vastu, sest Ameerika kaitseb neid; nad on nagu Ameerika orjad.
Ilma Ameerikata oleks iisraellaste lips otsekohe läbi, nad tapetaks maha. Nii nad siis sõltuvadki Ameerikast ja nende sõltuvus on garantii, et Ameerika baasid on Lähis-Idas. Teised islamistlikud riigid ei anna sulle baase – sina oled kristlane, ning muhameedlased ja kristlased on võidelnud tuhat viissada aastat, üks ristisõda teise järel.
Minu põhjus on teistsugune, aga hassiidide seisukohad on arutlemist väärt. Nemad ütlevad, et Tooras on selgelt kirjas: messias tuleb ja rajab Iisraeli kuningriigi. Kus see messias siis on? Franklin Roosevelt? Winston Churchill? Kes on messias? Sellisel juhul on praegune Iisrael võlts!
Mulle meeldib see mõte. Kuid minu jaoks on see riik võlts teisel põhjusel, kuid see on võlts; selle koha pealt olen hassiididega ühel meelel. Ilma Jumalata ei saa sul olla messiast. Mina poleks hakanud Jeesusega vaidlema, et „sina ei ole messias”, sest see on teisejärguline küsimus. Peamine küsimus on see, et „sa pead Jumala olemasolu tõestama”.
Aga kuna juudid tunnistasid Jumalat, ei seadnud nad seda peamist küsimust kunagi kahtluse alla. Ja teise küsimuse üle ei saa vaielda, sest Jeesus ütleb: „Jumal on mu saatnud.” Juudid olid tunnustanud teisi Jumala saadetud prohveteid. Mis siis vaesel Jeesusel viga oli? Miks teda ei tunnustatud? Ent kui Jumalat oleks eitatud, siis… „Pole kedagi, kes sind oleks saatnud. Kõigepealt tõesta Jumala olemasolu – alles siis tekib teine küsimus; siis hakkame selle üle aru pidama.” Jeesus oleks vastamisega kimpu jäänud ja ristilöömine oleks võinud väga vabalt ära jääda.
Kuid judaism on Jumalale orienteeritud, islam on Jumalale orienteeritud, sellepärast saab Muhamedist tema sõnumitooja. Keegi peab ju sõnumitooja olema, kuidas muidu saaks olla mingitki suhtlust Jumala ja tema loodu vahel? Vahendajat on kindlasti vaja. Näib loogiline.
Araabiamaade inimesed uskusid Jumalat ega saanud seega tõstatada peamist küsimust. Nad väitsid ainult: „Sina ei ole õige sõnumitooja.” Aga kuidas on võimalik tõestada, kes on õige sõnumitooja, kes vale? Sa võitled täiesti teisejärguliste küsimuste pärast. Tegelik võitlus peaks käima peamise küsimuse üle.
Džainismis pole messias võimalik. Mitte keegi ei saa kuulutada: „Mina olen messias”; inimesed lihtsalt naeraksid ja ütleksid, et oled hulluks läinud. Mitte keegi ei saa kuulutada: „Mina olen Jumala sõnumitooja”; temast saaks naerualune, inimesed viskaksid tema üle nalja. Keegi ei saa öelda: „Mina olen Jumala kehastus”, sest Jumalat ei eksisteeri. Mida sa siis kehastad – kas oled eikellegi inkarnatsioon?
Niisiis ei kerki budismis, džainismis, taoismis ega konfutsianismis messiase ega sõnumitooja küsimust. Ning kuidas sel juhul saakski olemas olla paavstide, piiskopide ja preestrite redel. Kui sa tunnustad redeli ülemist pulka, tuleb aktsepteerida ka ülejäänud redelit. Aga kui redel ei vii kuhugi, lihtsalt seisab ega vii mitte kuhugi, muutuvad kõik redelipulgad mõttetuks.
Mina olen eitanud ideed Jumalast.
Koos Jumalaga kaob ka messiaanlus. Te ei saa kuulutada mind messiaseks isegi pärast minu surma. Te ei saa kuulutada mind inkarnatsiooniks isegi pärast minu surma. Te ei saa kuulutada mind sõnumitoojaks.
Kas näete lihtsat tõsiasja, et isegi kui olen surnud, ei saa te teha mulle vastumeelset? Kuidas oleks teil võimalik luua kultus? Ma eitan kõiki kultuse jaoks vajalikke asju, ma ütlen, et sõnumitoojat pole olemas. Ma ütlen, et kehastust pole olemas.
Kuid olgugi et Mahāvīra päästis džainismi preestrite käest, ei suutnud ta vältida selle muutumist kultuseks, sest ta tõi sisse uue mõiste – tirthankara.
Te peate aru saama, et see mõiste on täiesti erineva tähendusega kui messias. Messias on keegi, kes lähtub Jumalast; see on avataara täpne tähendus. Sõna-sõnalt tähendab see ülalt alla laskumist. Tirthankara tähendab kasvamist alt üles. See on inimene, kes on puhkenud õide täies ilus, saavutanud ülima. See pole kellegi laskumine ülevalt alla; see on kasvamine juurtest alates, nagu puu.
Avataara on ülevalt alla, messias on ülevalt alla, allapoole rippuvad, allapoole tulevad; nad on langus. Tirthankara on oma täielikku potentsiaali kasvanud inimene. Mahāvīra mõtles… ja sama mõtles Buddha – nad olid kaasaegsed ja mõtlesin mõlemad: „Nõnda me väldime vaimulikkonda ja Jumalat, sest oleme teinud inimesest keskpunkti.”
Üks Bengali baul poeet… baul tähendab hullu ja nad on tõesti hullud inimesed – hullult armunud eksistentsi. Üks kõige tähtsam baul’ide esindaja on poeet Chandidas. Talle kuulub kuulus ütlus „Sabar upar manush jati, tahar upar nahin: ülim tõde on inimene, miski pole tähtsam.” Inimesest saab ülim tõde.
See oli suur revolutsioon – tõugata Jumal troonilt ja panna inimene tema asemele.
Kuid kultus tekkis ikkagi. Nemad unustasid midagi, aga meie saame seda meeles pidada. Nemad katsetasid; nad olid esimesed inimesed ja saatsid palju korda. Nad eemaldasid peaaegu pooled võimalused, kuid teisest poolest piisas kultuse loomiseks: nad tegid tirthankara, erakordse inimese, üliinimese. Nad pidid seda tegema, sest küsimus oli endiselt võrdluses – hindudel on avataarad, kes kõik on Jumaliku väega üliinimesed.
Tavalised inimesed tahaksid järgida inimest, kellel on jumalik vägi, mitte lihtsalt tavalist meest. Muidugi, kui lähete