Kui ma 1960. aastal Mumbais esimest korda esinesin, rääkis samal üritusel ka üks džaina munk. Sellel üritusel esinesimegi meie kaks. Tema rääkis enne mind, sest ta oli tuntud isik; mina olin täiesti tundmatu. Kui tema lõpetas ja mina esinemiseks püsti tõusin, hakkas rahvas lahkuma, sest minust ei teatud mitte midagi. Pidin neile inimestele ütlema: „Seiske seal, kus olete, ainult viis minutit. Pärast viit minutit võite vabalt kas istet võtta või lahkuda.” Muidugi nad seisatasid, kuna palusin vaid viit minutit ja poleks olnud enam viisakas lihtsalt minema kõndida.
„Ainult viis minutit,” ütlesin. „Vaadake kella ja viie minuti pärast tehke lihtsalt plats puhtaks; pole vaja siia jääda. Ent soovin viie minuti jooksul üht-teist öelda. Esiteks, enne mind kõnelenud mees ei tea mitte midagi; ta on lihtsalt üks lubjakas!” Paljud, kes juba seisid, võtsid istet. „Tõuske püsti viieks minutiks!” jätkasin. „Pärast seda saate kas istet võtta või lahkuda.”
Eelkõneleja oli rääkinud džainismi rajajast Māhāvirast, kelle pärisnimi oli Vardahamāna. Nime Māhāvira sai ta hiljem ja see tähendab väga julget, suurt võitlejat – sest džainismis tuleb tõde vallutada. See on džaina täpne tähendus; jaina tähendab võitmist. Džainism tähendab religiooni, mis õpetab, kuidas saavutada võitu tõe üle – ja kuna Māhāvira vallutas tõe, muudeti tema nimi Vardahamānast Māhāviraks. Vardahamāna on peaaegu unustatud.
Munk rääkis, et „Vardahamāna sündis kuninga pojana” ja „Vardahamāna loobus paleest ja kuningriigist” ning „Vardahamāna jõudis ainuteadmisesse”. Munk kasutas mõlemat nime – Vardahamāna ja Māhāvira – ilma igasuguste probleemideta ning kõik kohalolijad olid džainistid ja said seega sellest aru.
Aga mina ütlesin: „See mees ei saa aru, et ta räägib kahest erinevast isikust ja on suures segaduses.” Inimesed vaatasid mind. „Vardahamāna on üks isik,” jätkasin, „Māhāvira on täiesti teine. Kui Vardahamāna suri, sündis Māhāvira; nad ei kohtunud kunagi. See mees rääkis nii, nagu oleks need kaks isikut üks ja ta rääkis, et Māhāvira sündis lunastamaks teid kõiki kannatustest.”
„See on vale,” ütlesin, „sest Māhāvira ise on öelnud: „Mitte keegi ei saa teid panna kannatama ega teha teid õnnelikuks, välja arvatud teie ise.” Nii et kuidas saaks tema lunastada kogu maailma? Tal pole võimalik lunastada mitte ühtegi inimest. Ta ise ütleb välja tõe: „Teie ise tekitate endale kannatusi. Kui te mõistate oma kannatuse põhjust, saate kannatuse tekitamise lõpetada.” Vaimustus on teie loomus. Kannatus on teie pingutus, teie suur taotlus, teie edu.
„Et kannatada, tuleb teil seista pea peal, tagurpidi. Te peate oleme võimalikult ebaloomulikud ja ujuma vastuvoolu. Et olla vaimustunud ja õndsad, tuleb lasta end jõevoolul lihtsalt kanda. Lasete asjadel lihtsalt voolata ja võimaldate oma loomusel olla selline, nagu see on. Māhāvira ütleb: „Mitte keegi ei saa teid kannatama panna. Mitte keegi ei saa teid õnnelikuks teha.” Aga see vaene mees siin ütles, et Māhāvira sündis kogu maailma kannatuse lunastamiseks.”
„Viis minutit on läbi,” ütlesin. „Nüüd saate otsustada, kas võtate istet või lasete jalga.” Kõik istusid, kuid munk oli suures segaduses. Ruum oli konditsioneeriga, aga tema hakkas higistama. Ent ta oli siiras mees ja kui ma lõpetasin, sosistas ta mulle kõrva: „Kas saate tulla minu templisse ainult kümneks minutiks? Mina ei saa teie juurde – muidu oleksin seda juba teinud –, sest minu jüngrid ei luba mul mitte kusagil käia.” Selline tubli munk nii paljude jüngritega, ja kavatseb kohtuda kellegi tundmatuga, kellegagi, kes on tema üle nalja heitnud ja igat tema sõna kritiseerinud.
„Pole probleemi, ma tulen,” vastasin.
Läksingi. Sinna oli kogunenud tuhatkond inimest, sest nad olid teada saanud, et ma tulen, ning nad olid näinud, mis hommikul juhtus. Aga munk ütles: „Ma tahan temaga nelja silma all rääkida, nii et istuge palun väljas; me läheme minu väiksesse tuppa.” Sisenesime. Munk sulges ukse ja hakkas nuuksudes nutma, pisarad voolasid… Ta oli kindlasti juba seitsmekümneaastane. „Aga miks te nutate?” küsisin.
Ta vastas: „Nutan, sest esimest korda tundsin, et ma ei tea tegelikult mitte midagi. Viiskümmend aastat – olin kahekümnene, kui mungaks hakkasin –, viiskümmend aastat olen õpetanud inimesi nii, nagu oskasin. Kutsusin teid, et üles tunnistada: ma ei tea mitte midagi. Ma ei saa seda inimeste kuuldes öelda – ma pole nii julge –, sest kui seda teen, visatakse mind välja.”
„Ei, viiskümmend aastat pole ma töötanud. Olen selle aja kummardanud. Mind on järgitud; tuhanded inimesed peavad mind oma õpetajaks ja kui ma ütlen, et ma ei tea mitte midagi, löövad nad mu maha. Nad küsivad: „Miks te olete meid viiskümmend aastat petnud?” Neile ei saa ma seda öelda, aga ma tahtsin teile südant puistata, et ma ei tea. Alguses olin teie hommikul öeldust šokis ja vihane, aga kui hakkasin selle üle mõtlema, tundus kõik olevat õige.”
„Alguses mõtlesin püsti tõusta ja teile vastu vaielda, aga nägin selgesti, et mitte ükski vastuargument poleks aidanud – sellepärast ma ei vaidlegi; lihtsalt ütlen, mida mõtlen.”
Munk jätkas: „Ma tahaksin ennast tunda. Aitab uskumusest – viiskümmend aastat on raisatud; ja olen tagasi seisus, kust alustasin.”
Selline asi on juhtunud minu puhul paljude usuliidritega. Nelja silma all nad aktsepteerisid minu sõnu, aga avalikkuse ees tegid teise näo, panid ette teise maski. Need inimesed – nad võisid olla kristlased, juudid, hindud – ei tea… sest teadmine ei ole rahvahulga ülesanne. Mina näen, teie näete, kuid mitte mingil juhul pole võimalik, et näeme sama nurga alt.
Te ei saa näha minu silmadega. Mina ei saa näha teie silmadega. Samuti ei saa ma seista teie asemel ega teie minu asemel.
Täpselt samal moel on ehe religioon absoluutselt individuaalne. Ükskõik kus ehtsat religiooni korraldada, võtavad preestrid otsekohe juhtimise üle. Kui usklik inimene on elus, on tal võimalik kindlustada, et religioonist ei saaks kultust.
Selle poole püüdlen ka mina.
Seega – seni, kuni olen siin teiega, ei teki kultust. Aga kui mind ükskord ei ole, on seda väga keeruline vältida, sest praeguseks on maailmas nii palju religioone ja mitte kellelgi pole õnnestunud kultuse tekkimist vältida.
Krishnamurti andis endast parima. Mitte keegi ei ole kultuse tekkimise vältimiseks nii palju teinud, kuid näib, et see ei õnnestunud ikkagi. 1925. aastal saatis ta laiali tema jaoks loodud organisatsiooni The Star of the East9, mis oli mõeldud levitama kogu maailmale Krishnamurti tõde ja kogemusi. Ta saatis organisatsiooni laiali, tagastas algsetele omanikele lossid, raha ja maad ning kõik muu, mis oli organisatsioonile annetatud. Veel ütles ta: „Ma ei taha ühtegi jüngrit.”
Ta kordab seda ikka ja jälle. „Mitte keegi pole minu jünger.” Ent leidub inimesi, kes nimetavad end krishnamurtilasteks. Mis teha? Ta on endiselt elus ja ütleb iga päev: „Mul ei ole jüngreid ning ma pole teie juht, õpetaja ega isand.” Kuid inimesed lihtsalt kordavad neid sõnu ja ütlevad: „Oleme krishnamurtilased.” Ja kui Krishnamurti sureb, kogunevad nad kokku, sest isand on surnud ja tema mälestuseks tuleb midagi teha – rajada tempel, kirik, mälestusmärk, organisatsioon – nii, et tema tõde elaks edasi.
Tõde pole mõni asi. Tõde ei ole asi, mida saaks säilitada. Tõde kaob koos inimesega, kes on tõde kogenud.
Kas oskate säilitada armastust? Te võite kohata kahte suurepärast armastajat ja näha armastuse fenomeni; kas oskate seda fenomeni säilitada? Need kaks armastajat surevad; kas suudate säilitada seda õhustikku; kahe armastaja vahel toimunud muundumist? Kuidas oleks see võimalik? Nende armastus ei ole asi, mida võiksite käes hoida ja te ei saa viia seda seifi. Te ei saa teha sellest templit või kirikut või usutunnistust.
Armastus sünnib kahe inimese vahel – tõde on isegi veelgi keerulisem: see sünnib üksikisiku olemuses. Armastuses oli vähemalt kaks ja midagi oli paista