Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. Osho

ta tegi midagi vapustavalt kaunist. Aga miks ta palus appi muhameedlase? Ta ütles Mirzale: „Ma ei taha mingeid tüütusi – sest nii see läheb: igal pool templid ja mošeed ning siis hakkab igasuguseid asju juhtuma ja kogu meie plaan läheb vastu taevast.”

      „Niisiis, kui ilmub mõni tempel – sina pole hindu –, siis lihtsalt eemalda see öösel. Ei mingit kisa ega kära, nii nagu see tekkis, nii see ka kaob. Hommikuks pole sellest enam jälgegi. Kellelgi ei tohiks isegi tekkida kahtlust, miks see on eemaldatud, kõik peaks käima nii vaikselt, ent ööga on tempel täiesti kadunud. Ja kui ilmub mõni mošee, mina pole muhameedlane… Võib-olla tunnete, et see on raske…?”

      Mirza ütles: „See on tõsi. Mošeed ma ei saa eemaldada.”

      „Seda teen mina,” vastas Jai Singh.

      Nad eemaldasid mitmed tekkinud mošeed ja templid ning tuli välja, et Jai Singhil oli olnud õigus: pühakodadel oli kalduvus tekkida, sest Jaipuris on kõige suuremad teed. Igasse teeristi, kuhu Singh soovis rajada aia, oleksid hindud meeleldi rajanud oma templi. Kust leida veel nii ilusat kohta? Ja sa ei pea maad ostma, ei pea küsima kelleltki luba, sest keegi ei sea kahtluse alla jumala tarvis rajatut.

      Midagi suurt ei peagi tegema, ainult lihtsad asjad… Lihtsalt mine öösel ja pane maha ümmargune kivi – kaeva auk maasse ja pane ümar kivi auku – ning teata järgmisel hommikul, et öösel ilmutas end sulle jumal, kes ütles, et just selles kohas oli ta oodanud palju-palju sajandeid ja nüüd on käes aeg äratada inimeste tähelepanu ning püstitada sellesse kohta tempel.

      Peagi ruttavad kohale massid, et kontrollida, kas see unenägu on tõsi või mitte. Ja see osutub tõeks: jumal leitaksegi! Ja see on jumala enda ilming, keegi ei saa vahele segada. Aga Jai Singh sai väga hästi hakkama. Jumal ilmus; hakati tegema tööd ja öösel jumal kadus ning Jai Singh ütles: „Mida mina teha saan? Nii nagu ta ilmus, nii ta ka kadus. Me ei saa keelata tal kaduda; me ei saa takistada tal ilmuda, mida me saame teha?” Nii õnnestus tal saada Jaipurisse ilusad tänavad.

      Tema eluajal oli Jaipuris ainult üks värv, punane. Kõik majad peatänaval tehti täpselt sama värvi; nii et miilide kaupa olid majad ühesugused. See oli nii ilus. Kõik majad tehti punastest kividest, muu polnud lubatud. Kogu linn oli punastest kividest. Rohelusega koos on punane kivi ääretult ilus, sest roheline ja punane on looduse põhivärvid. Loodus tunneb ainult kaht värvi, punast ja rohelist.

      Iseseisvuse algusest peale on kõik segi paisatud. Igal aastal käin Jaipuris ja näen, kuidas keset teed, tänavanurkadele ja kõikjale mujale ilmuvad jumalad ja kerkivad uued templid. Ilmalik valitsus on võimetu. Üks mees tegi kõik nii ilusaks… nüüd värvivad inimesed oma maju erinevat värvi, sest neid ei saa takistada, need on nende majad.

      Jai Singh oli hull kuningas. Kõne allagi ei tulnud, et kellelgi oleks tekkinud mõte värvida maja mõnd muud värvi. Jaipuris oli lubatud ainult üks värv. „Kui teile see värv ei meeldi, kaduge Jaipurist minema!” Ja ta mõtles seda kogu hingest.

      Isegi juba tema ajal püüti India Ülemkohtu abiga seda korda muuta, aga ülemkohus teatas: „Kuna asi puudutab siseasju, ei saa me midagi teha; selline on meie kokkulepe kuningaga – meie otsustame ainult välisasju, aga see pole välisasjade küsimus. Kuningas on täievõimuline. Kui tema soovib punast värvi, ei saa meie mitte midagi teha. Kui tema soovib, et majad oleksid kõik ühe malli järgi, ei saa meie mitte midagi teha.”

      Niisiis… Kui käisin viimati Jaipuris, kippus mulle nutt peale, sest nad on seal kõik hävitanud. Kõik need ilusad teed sarnaste majadega; selles oli midagi poeetilist; kõik need punased kivid roheliste puudega… Kogu linn oli nagu hiiglaslik aed. Nüüd on sinna ilmunud kõikvõimalikke värve. Lammutatakse vanu maju ja ehitatakse pilvelõhkujaid. Inimesed ehitavad oma maju ümber, sest nad ei taha sarnast ega ühesugust malli ja mitte keegi ei saa neid takistada. Tänavatel – templid, mošeed, guruwarda’d; religiooni nimel võid sa teha ükskõik mida.