Ning kui te juba kahtlete neitsist sündimises, Pühas Vaimus, siis kui kaua saate uskuda Jumalat? Sest kahtlete juba kolmest kahes. Kolmandat pole te näinud ning teil ei õnnestu leida kedagi, kes oleks teda näinud. Teile tsiteeritakse üleskirjutusi, aga need ei saa rahuldada üht religioosset inimest. Tema tahab ise tõde maitsta. Aga see valmistab kultuse jaoks probleeme. Kultus võib olla ükskõik milline neist: hinduism, kristlus, muhameedlus, judaism; pole vahet – kõik need on kultused. Alguses oli võib-olla sealgi üks religioosne inimene. Ütlen „võib-olla”, sest preestrid on nii kavalad, et suudavad kiriku üles ehitada isegi ilma religioosse inimese surnukehata; seda polegi ilmtingimata vaja.
Mulle meenub üks lugu.
Noor saatan jookseb vana saatana juurde ja ütleb: „Tee kähku midagi; üks inimene on äsja leidnud tõe. Ta tuleb peatada, muidu ajab ta meie äri nässu.”
See on ju ilmne: kui inimesed hakkavad tõde avastama, ei jää saatanale järele enam mingit äri. Aga vana saatan naeris ja ütles: „Sa oled liiga noor, meie äris alles roheline. Meie inimesed juba tegelevad temaga.”
„Aga ma ei näinud kedagi,” ütleb noor.
„Arusaamiseks kulub veidi aega. Kas nägid selle inimese ümber kirikumehi?” küsib vana.
„Jah,” vastab noor.
Vana saatan ütleb seepeale: „Need on meie inimesed. Nad ei levita tõde kusagile. Nad teevad sellest dogma ega jäta tõe leidnud inimest enam kunagi valveta. Las ta leiab tõe. Meie omad on tema ümber – neist saavad vahendajad tema ja masside vahel ning nad on meie käsilased.”
Kõik preestrid on saatana käsilased. Neid ei huvita tõde ega ülima tõelisuse uurimine. Neid huvitab see, kuidas kasutada ära inimese hirmu ja ahnust.
Nad loovad põrgu, et saaks ära kasutada teie hirmu. Nad loovad taeva, et saaks ära kasutada teie ahnust. Nad loovad Jumala, et ära kasutada teie abitust. Teile antakse vastavad kirjutised, mantrad ja palved ning öeldakse: „Need päästavad teid; nendega olete kaitstud. Te ei pea muretsema, te pole abitu. Ja meie oleme alati teie ja Jumala vahel – te võite meie peale loota.” Nad ei tunne Jumalat üldse. Neil pole Jumalaga mitte midagi pistmist. Jumal on ilus idee, millega inimesi ära kasutada, kui nad on psühholoogiliselt haiged või hirmul – ja kogu inimkond on samas olukorras.
Kui tuleb religioosne inimene, hakkab ta teid muutma, mitte lohutama, sest lohutamisega ei kao teie haigus mitte kuhugi. Ainult muutununa on teil võimalik seista oma kahel jalal, ainult nii saate olla absoluutselt rahul iseenda ja olemasoluga.
Aga preester ei taha, et oleksite rahul. Tema soovib teie rahulolematust; sest muidu ei peakski ju tema juurde minema. Milleks? Tema ei taha, et oleksite julge. Tema soovib, et jääksite eluks ajaks argpüksiks, sest vaid argpüksid tulevad roomates tema jalge ette. Miks peaksid julged tema juurde tulema? Neil pole vaja.
Religioosne inimene hävitab vajaduse kultuse järele. Seega, kui kusagil on religioosne inimene, kelle ümber hõljub ehe religioosne atmosfäär, on kõik kultused tema vastu.
See on kummaline olukord – kristlased nimetavad meid sektiks! Nemad on sekt. Hindud nimetavad meid sektiks; nemad on sekt, sest nende religioossed inimesed surid kaks, kolm, viis tuhat aastat tagasi. Ja mitte keegi ei tea tegelikult, kas alguses oli üldse mõni religioosne inimene või oli algusest peale kõik väljamõeldis.
Georgi Gurdžijev, üks 20. sajandi kõige läbinägelikumaid intellektuaale, tavatses öelda: „Jeesus Kristust pole kunagi olemas olnud. See oli ainult näidend, mida etendati; ning tasapisi hakkasid preestrid endale teadvustama, et seda draamat saab ära kasutada: „Teeme sellest ajaloo!”” Üks on kindel, peale kristlaste Uue Testamendi ei viidata mitte üheski ülestähenduses mitte kuskil Jeesus Kristusele.
Kui Jeesuse kaliibriga mees olemas oli, siis on võimatu, et tema nimi poleks mõnda juutide käsikirja sattunud – ja eriti siis, kui ta oli risti löödud. Ristilöömine teeb Jeesuse nimest kõige ajaloolisema nime. Õigemini tunneme ajalugu nüüd ainult Jeesuse järgi: enne Kristust, pärast Kristust… Nii me ajalugu teamegi. Sellest mehest sai kogu meie ajaloo keskpunkt. Nii tähtsat isikut pole mitte kuskil isegi mainitud, ei Rooma ülestähendustes ega isegi mitte juutide käsikirjades, olgugi et Juudamaa kuulus Rooma impeeriumi alla.
Roomlaste kirjapandus oleks pidanud küll Jeesuse kohta vihjeid olema. Kui lüüa üks mees risti, väärib ta kohta vähemalt bürokraatlikes materjalides. Aga Jeesust ei mainita mitte kuskil mujal kui tema nelja jüngri neljas evangeeliumis… Jeesust lihtsalt pole olemas. Kui need neli evangeeliumi ära kaotada, saaks Jeesusest ainult kuulujutt. Gurdžijev oli täiesti veendunud, et Jeesus ongi vaid kuulujutt; et kavalad inimesed olid ära kasutanud draama ja teinud sellest ajaloo – suurepärane äri, kahtlemata!
Paratamatult on nii, et seni, kuni mina veel elavate kirjas olen, ei aktsepteeri keegi teie elu ehtsa religioonina. Ja teie elu on ehtne religioon ainult seni, kuni mina siin olen. Hetkel, mil ma kaon, oleks kõige parem lihtsalt õhku haihtuda nagu aroom. Halvim oleks kultuse tekkimine. Siis aga aktsepteerivad inimesed – kristlased, juudid, muhameedlased – teid samuti religioonina. Nad aktsepteerivad teid religioonina ainult juhul, kui on tekkinud kultus.
Kas märkate maailma kummalist loogikat? Kui olete kaotanud kontakti elavaga, siis olete muidugi sama surnud nagu nemad, ja surnud inimesed ei vaidle loomulikult vastu. Üks surnu avaldab austust teisele surnule – lihtsalt viisakusest, kombekohaselt.
Ent kuidas saavad surnud avaldada austust elavatele? Nad on surnud; see teeb haiget. Nad ei tea; see teeb haiget. Neil on pelgalt uskumused – ja kes teab, kas need uskumused on tõesed või mitte. Maailmas on kolmsada religiooni, kolmsada eri dogmat ja usutunnistust. Kas teie arvates saavad kõik kolmsada usutunnistust olla tõde?
Tõde saab olla ainult üks.
Te võite seda erinevalt sõnastada, aga sellest ei saa välja pigistada kahte usutunnistust. Te võite rääkida erinevaid keeli. Te võite asjadest erinevalt aru saada, kuid igaühele on selge, et see puudutab üht ja sama tõde.
Olete ehk kuulnud lugu viiest pimedast mehest, kes läksid elevanti vaatama. Esiteks ei peaks pimedad mitte midagi vaatama minema; see on absurdne. Aga nad olid uudishimulikud. Kogu küla oli põnevil, sest esimest korda oli külla ilmunud elevant. Nii otsustasidki pimedad: „Lähme meiegi.”
Nad ei näinud, aga ütlesid: „Me saame vähemalt puudutada ja tunnetada. Nii näemegi, mis asi see elevant on.” Kõik viis katsusid elevanti. Loomulikult erinevast kohast. Üks katsus elevandi jalga ja ütles: „Leidsin. Elevant on täpselt nagu sammas; selline sammas, nagu meie templis, täpselt nagu marmorist sammas.”
Teine ütles: „Loll. Sa vist katsusid mõnd sammast, sest mina näen midagi sootuks erinevat.” Tema katsus elevandi kõrva ja ütles: „Näib nagu lehvik.”
Enne kui elekter Indiasse jõudis, riputati kuumadel suvepäevadel lae alla lehvikud ja keegi, tavaliselt mõni väga vaene inimene, tõmbas lehvikunööri kogu päeva ning seeläbi said vähemalt rikkad inimesed päeva jooksul jahutavat tuuleõhku. Või siis seisid sinu kõrval suurte, elevandi kõrvu meenutavate lehvikutega inimesed, kes sulle tuult tegid.
Niisiis ütles teine mees: „See, mida sa räägid, pole võimalik.”
Kolmas vaidles neile mõlemale vastu ja neljas lükkas ümber eelkõnelejate öeldu. Siis ütles viies mees: „Te olete lollid; ma poleks pidanud teiega kaasa tulema, sest elevant pole muud kui hari.” Tema hoidis looma saba. „Nii palju kära eimillestki; lihtsalt üks hari, mis ripub koos… Ma ei tea, millega koos see ripub, sest ma ei näe.” Tagasiteel koju vaidlesid kõik omavahel.
Aga kuidas on võimalik otsustada, kui sa oled pime? Sa peaksid aktsepteerima midagi sellist, mida sul pole võimalik näha. Kui sa seda ei aktsepteeri, siis