Need on vaid numbrid ja arvud. Mina aga näen siin verd ja raha.
Coca # 3
Võta kummipael ja hakka seda pingule tõmbama. Algul pole see üldse raske. Venitad seda lihtsalt järjest pikemaks. Kuni see saavutab oma maksimaalse venitusastme, millest edasi läheb pael katki. Tänapäeva maailmamajandus toimib täpselt samamoodi nagu sinu kummipael. Kumm sümboliseerib seaduste ja ausa konkurentsi reeglite järgi toimimist. Esialgu oli kõik lihtne, ressursid olid olemas, turg ootas, et ükskõik milline uus kaup selle vallutaks, peaasi et see elu ilusamaks ja mugavamaks teeks. Iga kord, kui midagi ostsid, tundsid, et oled sooritanud hüppe parema tuleviku poole. Samamoodi tundsid end siis, kui midagi tootsid. Raadiod. Autod. Külmkapid. Pesumasinad. Tolmuimejad. Elegantsed kingad ja spordijalanõud. Elektrilised habemeajamismasinad. Kasukad. Televiisorid. Grupireisid. Firmarõivad. Sülearvutid. Mobiiltelefonid. Sul polnudki vaja reeglite kummipaela väga pingule tõmmata. Tänaseks aga oleme selle katkemispunktile väga lähedal. Kõik nišid on täidetud, kõik vajadused rahuldatud. Aga käed kummipaela ümber sirutuvad veelgi kaugemale, venitavad selle veel ühe millimeetri võrra pikemaks, lootes, et kummi saab natuke veel pingutada, ilma et see katkeks. Viimases hädas võib korraldada ümberasustamise Ida-Euroopasse või teha katset mustalt töötada ja maksudest kõrvale hoida. Igaüks üritab oma kummi võimalikult pingule tõmmata. Selline on ettevõtja raske elu. Mark Zuckerberge sünnib ainult üks sajandis. Väga vähesed suudavad ühest ideest rikkust luua, olgu sinu idee kui võidukas tahes, tavaliselt ei järgne sellele üleöö rikkaks saamine. Kõik teised on sunnitud positsioonisõda pidama, et leida kohta oma kaupadele ja teenustele, mis ei pruugi kestma jääda. Kõik kaubad alluvad kummipaela seadustele. Kõik peale ühe: kokaiini. Maailmas pole ühtki nii tulutoovat turgu kui kokaiiniturg. Maailmas pole ühtki nii kasumlikku investeeringut kui investeering kokaiini. Isegi aktsiahindade rekordilised tõusud pole võrreldavad „intressidega”, mida pakub kokaiin, kui iPhone 5 ja iPad Mini turule paisati, oli Apple kõige kapitaliseeritum ettevõte, mis eales on aktsiaturgudel figureerinud. Apple’i aktsiad tõusid börsil üheainsa aastaga kuni 67 protsenti. Finantsmaailmas on see tähelepanuväärne number. Kui sa oleksid 2012. aasta algul Apple’i aktsiatesse tuhat eurot investeerinud, siis oleks sul praeguseks tuhat kuussada seitsekümmend eurot. Pole paha. Aga kui sa oleksid 2012. aasta algul investeerinud need tuhat eurot hoopis kokaiini, siis praeguseks oleks sul sada kaheksakümmend kaks tuhat eurot: sada korda rohkem, kui sel aastal rekordilise hinnatõusu teinud aktsiasse investeerides!
Kokaiin on väärtuse akumulatsioonivahend. Antitsükliline kaup. Kokaiin on tõeline kaup, mis ei kannata ei ressursside puuduse ega turu inflatsiooni all. Maamunal on palju kohti, kus elatakse ilma haiglateta, internetita, kraaniveeta. Aga mitte ilma kokaiinita. ÜRO andmetel tarbiti seda 2009. aastal Aafrikas kakskümmend üks tonni, Aasias neliteist, Okeaanias kaks tonni. Ja Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel üle saja ühe tonni. Seda tahavad kõik, tarbivad kõik, ja kõik, kes seda kord tarbima hakkavad, vajavad seda üha juurde. Kulutused on minimaalsed, turustada saab hetkega, kasumimarginaal on tohutult kõrge. Kokaiini on kergem müüa kui kulda ja sellest saadud kasum ületab isegi naftamüügi pealt lõigatavaid summasid. Selleks, et müüa kulda, läheb vaja vahendajaid ja läbirääkimisteks aega; nafta tootmiseks läheb vaja puurauke, rafineerimistehaseid ja naftajuhtmeid. Kokaiin on maailmas ainus järelejäänud kaup, mis võimaldab primitiivset kuhjumist. Sa võid oma koduaias avastada toornafta allika või pärida koltanikaevanduse, mille ekspluateerimisega kogu maailma mobiiltelefone võiks varustada, aga miski ei suudaks sind lennutada täielikust vaesusest Costa Smeralda villasse kiiremini kui kokaiin. Tänavalt tippu väikese poldivabrikuga? Vaesusest küllusesse automüügiga? See oli võimalik võib-olla sada aastat tagasi. Tänapäeval ei jää isegi suurtel rahvusvahelistel esmatarbekaupade tootjatel või viimastel autohiiglastel muud üle, kui püksirihma pingutada. Kulusid piirata. Kõik planeedil leiduvad perifeeriad läbi urgitseda, et suurendada eksporti, mis kõikides majandusharudes on järjest vähem suurendatav. Kõige mõttekam on loota positiivsele bilansile, mis võimaldab firma aktsiaid ja obligatsioone müüa, sest just sellel põhinebki järjest suurem osa tänapäeva majanduskasumist.
Pole olemas ühtegi sellist väärtpaberit, mis toodaks suuremat kasumit kui kokaiin. Isegi kõige riskantsem investeering, kõige ettenägelikum spekulatsioon, tohutute rahasummade kiire paigutus, mis võiks muuta inimeste elutingimusi tervetel kontinentidel, ei ole võrreldav kokaiini müügist saadava mitmekordse kasumiga. Kes otsustab kokaiiniga äritseda, see kogub mõne aastaga varanduse, milleks suurtel valdusühingutel kulub tavaliselt aastakümneid finantsspekulatsioone ja investeeringuid. Kui mõni ettevõtete grupp saavutab kontrolli kokaiini üle, omandab ta sellega võimu, mida ükskõik millise muu vahendiga pole võimalik saavutada. Nullist tuhandeni. Sellist kiirendust ei suuda ükski majandusmootor tagada. Sellepärast ongi seal, kus kokaiin on mastaabisääst, võimalik vaid metsik ja vägivaldne kokkupõrge. Kokaiinikaubanduses on vahendus võimatu. Kas kõik või mitte midagi. Ja kõik kestab lühikest aega. Kokaiiniäri ei saa ajada ametiühingute või tööstusplaanidega, riigi abirahadega või kohtus vaidlustatavate normidega. Võidab see, kes on kõige tugevam, kõige kavalam, kõige paremini organiseeritud, kõige võimsamalt relvastatud. Ärimaailmas kehtib seadus, et mida rohkem kummi pingutad, seda rohkem turg sulle allub. Kui seda kummi kokaiini abil veel rohkem pingule tõmmata, siis saad võidukaks igas majandussektoris. Ainult seadusega võib selle kummi katkema panna. Aga isegi siis, kui seadus otsib üles kurjuse juured ja üritab neid välja kiskuda, ei suuda ta leida kõiki seaduslikke ettevõtteid, investeeringuid kinnisvarasse ja pangakontosid, mis on omandatud valge pulbri jõul kummi üleloomulikult pingule tõmmates.
Kokaiin on keeruline kaup. Selle valge värvi taga varjab end miljonite inimeste must töö. Neist mitte keegi ei rikastu nii nagu need, kes oskavad end tootmisahelas täpselt õigesse kohta asetada. Kokaiini Rockefellerid tunnevad igat sammu, mis viib toote sünnini. Nad teavad, et juunis tuleb seemneid külvata ja augustis saabub lõikusaeg. Nad teavad, et külviks tuleb kasutada vähemalt kolmeaastaste taimede seemneid, ja seda, et kokataim annab saaki kolm korda aastas. Nad teavad, et mahalõigatud lehed tuleb kuivama panna kõige rohkem kahekümne nelja tunni jooksul, sest vastasel juhul nad roiskuvad ja muutuvad kasutuskõlbmatuks. Nad teavad, et järgmine samm on kaevata maasse kaks auku. Esimesse tuleb koos kuivanud lehtedega panna kaaliumkarbonaati ja petrooleumi. Siis tuleb seda segu korralikult tampida, kuni see muutub rohekaks vedelikuks, kokaiini karbonaadiks, mis tuleb filtreerida ja siis teise auku panna. Nad teavad, et järgmine koostisosa on väävelhappe kontsentraat. Nad teavad, et nii saadakse kokaiini baassulfaat, baaspasta, mida tuleb kuivatada. Nad teavad, et viimastes faasides tuleb mängu atsetoon, vesinikkloriidhape ja puhas alkohol. Nad teavad, et seda segu tuleb lõputu arv kordi filtreerida. Ja siis jälle kuivatada. Nad teavad, et sellest saab kokaiini hüdrokloriid, mida tavakeeles kutsutakse kokaiiniks. Kokaiini Rockefellerid teavad, et umbes poole kilo puhta kokaiini valmistamiseks läheb vaja kolmsada kilo lehti ja käputäis täiskohaga töölisi. Kõike seda teavad kokaiiniäriga tegelevad ettevõtjad sama hästi nagu ükskõik milline teine firmaomanik. Eelkõige aga teavad nad seda, et lugematute põllumeeste, müügiesindajate ja transporditööliste mass, kes on endale leidnud mujal pakutavast ainult natuke paremini tasustatud töö, vaevleb jätkuvalt vaesuses. Nad on lihttöölised, lõputu arv asendatavaid töökäsi, tänu kellele püsib süsteem, kus masse kasutatakse ära käputäie rikaste isiklike huvide teostamiseks. Selle käputäie meeste eesotsas on need, kes suutsid piisavalt kaugele näha ja mõista, et kokaiini pikal teekonnal Kolumbia kokalehtedest juhusliku tarbija ninasõõrmeteni teenib tõsist raha ainult müügiga, edasimüügiga ja hindade kontrollimisega. Sest kui on tõesti nii, et Kolumbias maksab kilo kokaiini tuhat viissada dollarit, Mehhikos kaheteist ja kuueteist tuhande vahel, Ameerika Ühendriikides kakskümmend seitse tuhat, Hispaanias nelikümmend kuus tuhat, Hollandis nelikümmend seitse tuhat, Itaalias viiskümmend seitse tuhat ja Ühendkuningriigis seitsekümmend seitse tuhat; kui on tõsi, et ühe grammi kokaiini hind varieerub kuuekümne ühest dollarist Portugalis kuni saja kuuekümne kuueni Luxembourgis, kusjuures Prantsusmaal maksab see kaheksakümmend dollarit, Saksamaal kaheksakümmend seitse, Šveitsis üheksakümmend kuus ja Iirimaal üheksakümmend seitse;