5. Jõhkruse õppetunnid
Juba aastaid küsin ma endalt, mis mõtet on tegeleda laipade ja tulistamistega. Miks ma seda teen? Mis mõte sellel on? Sinult palutakse konsultatsiooni? Pead kuuenädalase loengutsükli mõne ülikooli juures, ja parem oleks, kui see on ka prestiižne? Sööstad lahingusse kurjuse vastu, uskudes, et oled headus? Mõne kuu vältel imetletakse sind nagu kangelast? Kas teenid midagi, kui keegi sinu sõnu loeb? Kas need, kes enne sind on neid sõnu öelnud, aga märkamatuks jäänud, hakkavad sind vihkama? Kas need, kes neid sõnu pole välja öelnud või on neid valesti välja öelnud, hakkavad sind vihkama? Vahel ma arvan, et see on kinnisidee. Vahel usun, et nendes lugudes peitub tõde. See ongi võib-olla saladus. Mitte saladus teistele, vaid saladus mulle endale. Mis on minu enda eest peidus. Mis jääb minu avalikes sõnavõttudes varjule. Narkoäri ja rahapesu radadel kõndimine paneb sind tundma end võimelisena mõõtma maailma tõde. Mõistma poliitiliste valimiste tulemusi, valitsuste kukkumisi. Ametlike teadaannete kuulamisest sulle enam ei piisa. Kuigi maailm liigub ühes kindlas suunas, tundub kõik samas hoopis millelegi muule keskendunud olevat, võib-olla millelegi banaalsele, pealiskaudsele. Mõne ministri avaldusele, mõnele väikesele sündmusele, kõmu-uudistele. Aga tegelikult otsustatakse asjade üle kusagil mujal. See instinkt on kõikide romantiliste valikute alus. Ajakirjanikud, kirjanikud ja filmirežissöörid soovivad kõik meile näidata, milline on maailm, milline ta tegelikult on. Öelda oma lugejale või vaatajale: see pole nii, nagu sa arvasid, vaid hoopis – näe, selline. See pole nii, nagu sa uskusid, ja nüüd kisun ma sul selle haava lahti, kust sa võid sisse piiluda, et näha lõplikku tõde. Aga täielikult ei suuda seda keegi. Oht peitub usus, et reaalne elu, see tõeline, pulseeriv ja otsustav tegelikkus, on täielikult peidus. Kui sa sellele otsa komistad ja kukud, hakkad uskuma, et eksisteerivadki ainult vandenõud, salakohtumised, sektid ja spioonid. Et ükskõik millise sündmuse taga on tegelikult hoopis midagi muud. See on jutustaja tüüpiline viga. Sellest saab alguse lühinägelikkus nende inimeste puhul, kes peavad end puhtaks ja üritavad suruda kogu maailma oma isiklike tõlgenduste raamidesse. See pole nii lihtne, kui sa arvad. Selle keerukus seisneb just mitteuskumises, et kõik olemasolev on peidus või otsustatakse selle üle salatubades. Tegelik maailm on palju põnevam kui mingi salaluure ja sektide vaheline vandenõu. Kriminaalne võim on segu reeglitest, kahtlustest, avalikust võimust, kommunikatsioonist, jõhkrusest ja diplomaatiast. Selle uurimine on nagu tekstide tõlgendamine, nagu putukateadlaseks saamine.
Hoolimata kõigist oma jõupingutustest ei mõista ma ikkagi, miks keegi üldse otsustab nende lugudega tegeleda. Raha pärast? Kuulsuse pärast? Kraadi pärast? Karjääri pärast? Seda kõike on liiga vähe, võrreldes hinnaga, mida tal selle eest maksta tuleb, sellega kaasneva riskiga, väljakannatamatu sosinaga, mis iga tema sammu saadab, ükskõik kuhu ta ka ei läheks. Ühel päeval, kui sa lõpuks suudad nendest asjadest jutustada, kui oskad oma jutu põnevaks muuta, süstida sellesse täpselt õigel määral stiili ja tõde, kui sõnad paiskuvad sul rinnust ja suust ja neil on kõla, siis sel päeval oled sa ise esimene, keda valdab neid sõnu kuuldes vastikustunne. Sa hakkad ennast kogu oma olemusega vihkama. Ja sa ei jää ainukeseks. Sind hakkab vihkama isegi sinu kuulaja, see tähendab inimene, kes otsustas sind kuulata, ilma et keegi teda selleks sundinud oleks, sest sa näitad talle seda vastikust. Sest ta tunneb end peegli ette panduna: miks mina seda ei teinud? Miks ma ise seda ei öelnud? Miks mina seda ei näinud? Valu muutub väljakannatamatuks, aga haavatud loom teatavasti ründab: ta ise valetab, juhib mind valedele jälgedele, ta on ära ostetud, ta ihkab kuulsust, raha. Kuritegelikust võimust rääkimine võimaldab avatud raamatute kombel sirvida hooneid, parlamente ja inimesi. Võta ükskõik milline tsementhoone ja kujuta ette, et see on ehitatud tuhandetest lehekülgedest; mida rohkem sa neid lehekülgi sirvid, seda rohkem sa sealt loed, mitu kilo kokaiini, kui palju altkäemakse, kui palju musta tööd sinna sisse on ehitatud. Kujuta ette, et samamoodi võid sa teha kõigega, mida enda ümber näed. Kujuta ette, et sa võid sirvida ükskõik mida. Sel hetkel mõistad sa paljutki, aga ükskord jõuab kätte hetk, mil sa sooviksid kõik raamatud sulgeda. Mil sa lihtsalt ei suuda enam asju sirvida.
Sa võid ka mõelda, et nende asjadega tegelemine on võimalus maailma lunastada. Õiglust jalule seada. Ja osalt see võibki nii olla. Aga võib-olla, ja eriti just sel juhul, pead suutma aktsepteerida tõde, et oled vaid tilluke superkangelane, kellel pole vähimatki võimu. Oma sisimas oled sa haletsusväärne inimolend, kes on oma jõudu üle hinnanud lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem selle piiride vastu põrganud. Sõna annab sulle palju suurema jõu kui see, mida kätkevad endas sinu keha ja sinu elu. Aga tõde – iseenesestmõistetavalt pean siinkohal silmas oma isiklikku tõde – on see, et on olemas ainult üks põhjus, mis ajendab sind elama selles pahede ja salakaubitsejate, kuritegeliku äri ja massimõrvade maailmas. Ajendab võimalikust lohutusest loobuma. Kuulutama maailmale, et ei eksisteeri mitte mingisugust palsamit, mis teeks elu kergemaks. Teadvustama endale, et see, mida sa teada saad, ei tee sinu enesetunnet paremaks. Ometi tahad seda iga hinna eest teada saada. Ja kui sa selle lõpuks teada saad, hakkab sinus kasvama põlgus asjade vastu. Asjade all pean ma silmas just asju, esemeid. Sa saad lõpuks teada, kuidas need tehtud on, milline on nende päritolu ja kuhu need lõpuks satuvad.
Isegi kui sul hakkab halb, kinnitad endale, et maailma võib mõista ainult see, kes otsustab nendes lugudes „sees olla”. Sa võid olla uudiste edastaja, kroonik, kohtunik, politseinik, preester, sotsiaaltöötaja, õpetaja, maffia vastu võitleja, kirjanik. Sa võid oma tööd hästi osata, aga see ei tähenda veel, et sul oleks kutsumus või soov nende asjade „sees olla”. Sees olemine tähendab, et need asjad väsitavad sind, täidavad sinu hinge, uuristavad nagu ussikesed kõiki ülejäänud asju sinu igapäevases elus. Sees olemine tähendab, et sinu pea kubiseb linnakaartidest, kuhu on kantud ehitusplatsid, uimastimüügi piirkonnad, paigad, kus on kokkulepetele alla kirjutatud ja kus on toimunud täiuslikud kuriteod. Nende asjade sees ei ole sa mitte ainult sellepärast, et elad tänaval või imbud saladuskatte all kuueks aastaks mõnesse klanni nagu Joe Pistone. Sa oled nende asjade sees sellepärast, et need moodustavad sinu maailmas olemise mõtte. Mina otsustasin juba aastate eest nendes asjades sees olla. Mitte ainult sellepärast, et kasvasin üles maal, kus kõige üle otsustasid klannid, ja olen näinud suremas neid, kes nende võimule vastu hakkasid, ja mitte ainult sellepärast, et laimamine kustutab inimestes igasuguse soovi kuritegelikule võimule vastu hakata. „Pulbrikaubanduse” sees olemine on ainus vaatepunkt, mis võimaldab mul asju sügavuti mõista. Näha inimlikku nõrkust, võimu füsioloogiat, suhete haprust, sidemete püsimatust, raha ja jõhkruse tohutut jõudu. Näha nende ilu ja õiglust propageerivate õpetuste absoluutset mõttetust, millest minu hing on siiani toitunud. Ma hakkasin mõistma, et kokaiin on telg, mille ümber pöörleb kõik ülejäänu. Minu haaval oli üksainus nimi. Kokaiin. On tõsi, et maailmakaarti joonistatakse naftaga, sellega, mis on musta värvi ja millest me oleme harjunud rääkima, aga seda tehakse ka valge naftaga, nagu Nigeeria bossid nimetavad kokaiini. Maailmakaarti joonistatakse kütusega, nii mootori kui ka inimkehade omaga. Mootorikütus on nafta, inimkehade oma kokaiin.
„Serblased. Nad on täpsed, halastamatud ja piinamisel pedantsed.”
„Lollus. Tšetšeenid. Nende noad on nii teravad, et enne kui