„Ma sündisin Põhja-Ukrainas. Miks sa küsid?”
Tema õla tagant paistis kõrge suurte akendega korrusmaja. Aknad vaatasid otse alla Valge Maja peale.
„Lähme korraks naabritele külla!”
Ma asusin teele, Oleg tihedalt kannul.
„Siis ma õppisin muidugi Moskva ülikoolis.”
Jõudsime ukseni ja valmistusime seda avama, kuna Venemaal nagunii ei töötanud ükski turvalukk.
„Siis saadeti mind Aafrikasse, aga mulle meeldis mõistagi Kuubal märksa rohkem.”
Kõva sikutus.
„Raisk! Lukus!”
Lukk klõpsatas ja üks kookus vana naine lükkas seestpoolt ukse praokile. Tema mantlihõlma all oli peidus väike koer. Ma olin galantne ja tõmbasin ukse pärani lahti. Käsi endiselt messingist käepideme külge klammerdumas, lendas naine välja trepile ja koera näis tabavat värske õhu mürgitus. Naise krigisev hääl oli murelik ja närviline, koer urises. Ma naeratasin ja kummardasin ja trügisin temast mööda ja sees me olimegi. Hüppasime lifti ja suundusime katusele.
„Mida see vanapreili õige ütleski?”
„Kaebas kapsa hinna üle. Ta ei tea, kuidas süüa osta. Tema koer on kogu sellest lärmist hulluks läinud. Ja tema kondid valutavad, kui vihma sajab.”
„Kas sajab või?”
„Ei noh … jah.”
„Huhh.”
Lift kolksatas paika. Ronisime veel paarist trepist üles metallist katuseukseni. Kõva tõmme. Jälle lukus.
„Mis ajast see riik on otsustanud iga kuradima asja kinni tinutada?”
Köhatus allpool. Ühe korteri uks avanes kriipsu võrra. Vanaldased silmad vaatasid meid üle. Oleg läks alla, sosistas midagi paar minutit vene keeles ja tuli siis tagasi. „Ma rääkisin mehega ja ta laseb meid – või muidugi on see tema naine, kes ennast ukse taga peidab ja käske jagab −, ühesõnaga ta laseb meid korterisse. Aga nad tahavad raha.”
„Kui palju?”
„Sada dollarit.”
Ma kaevasin taskust rahapataka.
„Anna kaks. Aga me peame saama tagasi tulla ja mitte ükski teine kompanii, eriti mitte BBC, ei tohi korterisse pääseda.”
„Jonka, sa tahad, et ma kaupleksin välja telekompanii eksklusiivsed õigused mingile Vene korteripugerikule?”
„Jepp.”
Oleg sosistas taas paari trepi jagu allpool.
„Vaat nii see turumajandus töötabki. Keegi ei tee midagi. Ainult tuuluta raha mingite lollide asjade peale nagu eksklusiivsed õigused sellele või tollele. See on nagu vene vanasõna. Näljane rebane kohtab oja ääres väga rumalat karu. Aga mulle ei meenu hetkel, kuidas see edasi läks.”
Me astusime sisse ja ütlesime asukatele tere. Mees oli kena vanaldane längus õlgadega vennike, käes Vene ajaleht, ja naine masajas vanamoodsas kleidis mammi, põll sama karva kui tapeet. Mingit sellist tooni roheline, mida looduses ei leidu. Maadam napsas raha mu sõrmede vahelt ja asendas selle paari siniste karvaste toasussidega.
„Snimite botinki! Ne sorite v mojom dome!”
„Ei noh … Babuška nõuab, et me saapad ära võtaksime ega reostaks tema maja nagu kapitalistlikud koerad.”
„Vabandust?”
„Oh, need kapitalistlikud koerad lisasin ma omalt poolt juurde. Mõte läks lendama.”
Me võtsime saapad ära, panime sussid jalga ja tormasime tuppa.
Tõmbasime paksud kardinad eest ja avasime kõrgete puust raamidega rasked aknad. Tuppa tungisid vihm, diislihais ja pildid. Valge Maja hallis märjas valguses. Tsisternautod köie kombel ümber hoone nagu võllapuu silmus. Ja silmuse sees tuhanded mehed siseministeeriumi väesalgast. Tihedad grupid treenitud mehi marssimas läbi vihma ja pladistamas lompides, saapad plartsumas nagu vettinud trummid. Kilbid ja kumminuiad ja vintpüssid. Soomustransportöörid veeresid edasi-tagasi mööda Konjuškovskaja tänavat. Dragunovi raskekuulipildujad olid suunatud tõsiusklike nägudele.
Köögist kostis läbi esiku meieni raadio. Vene hääl teadustas kiires tempos. Nagu ruttaks tema omanik linnast lahkuma, enne kui jama lahti läheb. „SevodnjaPrezidentJeltsingovorit…”
„Ei noh … Jeltsin on teada andnud, et Valge Maja on hõivanud ebaseaduslikud relvastatud grupeeringud, kes on muutnud olukorra ohtlikuks ja ennustamatuks. Ja … noh, demonstrandid on vabad lahkuma, aga mitte kedagi ei lubata läbi sõjaväelaste kaitseliini Valgesse Majja.”
All barrikaadide taga tammus käputäis unistajaid, relvastatud kivide, terasvaiade ja kurikatega. Ja ülal Valge Maja akendel vahtisid jahmatanud näod. Silmamunad Jeltsini silmuse pigistuses kohe peast välja kargamas. Panoraamvõte alla ja piki barrikaade. Kiired arvutused objektiivi taga. Kõige rohkem paarsada meest.
„Jeesus. See on enneolematu. Kurat, see on piiramisseisukord, Oleg. Boriss näljutab nad sealt välja.”
Oleg pugistas naerda ja raputas pead. „Ei valgust, ei kütet, ei toitu, ei vett. Ja mis siis, Jonka? See on Venemaa. Kui nad koju läheksid, oleks seal sama lugu.”
Teisel pool Kalininski silda. Veel veokeid ja veel väesalku ja veel püsse. Ma kummardusin aknast välja. Kaugel all korrusmaja trepil, täpselt seal, kuhu olime ta jätnud, seisis valutavate kontidega kookus eideke, väike koer mantlihõlma mässitud, liikumatult nagu vihma käes sulav soolasammas.
Ja külma vihma sadas kogu öö. Me ristlesime märgadel tänavatel pärast pikka päeva täis meie vastu suunatud kilpe ja „net’e”, ja kui me Uus-Arbatile pöörasime, jooksid meie auto esitulede eest läbi inimkujud ja varjud. Vihased mehed, raevunud mehed. Tuuleklaasi lendasid kivid, pudelid ja metallvaiad.
„Kurat!”
Pidur põhja, autost välja ja otse keset märulit. Meie peadest vihisesid mööda needused ja karjed, kivid ja tellised. Iga viimne kui kübe teeäärset prahti seilas läbi pimeduse ja lajatas asfaldile.
Kaamera käima, filmimise nupp alla ja … eimidagi.
„Kurat võtaks!”
„Mis lahti, Jon?”
„Ei tea! Kaamera!”
„Ei noh … tore.”
Kaamera lahti ja kassett välja. Kasseti turvanupp on lukustatud. Tõmban ja see klõpsatab mu käes katki.
„Püha kurat!”
Autos on tagavarakassett. Aega pole. Keerlevad sinised miilitsatuled. Rebin endale tüki kleeplinti ja plartsatan selle kasseti ümber.
„See pole lihtsalt võimalik! Esimene märk kähmlusest …”
Topin kasseti tagasi kaamerasse ja virutan selle kinni. Pahad poisid jooksevad tagasi pimedusse.
„… ja ma ei saa mitte tolligi sellest lindile!”
Hiivan kaamera õlale ja filmin. Moskva võmmid hüppavad autodest välja, valmis peksma vaeseomaks kõik, mis liigub. Me oleme nagu kaks viimast tühisust. Võmmid taovad ja tõukavad minu ja Olegi ja ülejäänud rämpsu tänavalt maha. „See on teie süü!” karjub üks nendest. „Teie ässitate nad oma kaameratega üles!”
Paar kiiret võtet ja kaome siit kus kurat.
Tagasi büroos. Oleg sööb kolme päeva vanust pitsat ja mina joon õlut ning me mõlemad vaatame, kuidas Juliani pakett piltidega Uus-Arbatilt satelliidile läheb. Juliani tõsine hääl. Juliani kurjakuulutav toon.
„Esimesed märgid sporaadilisest vägivallast täna õhtul Moskvas.”
Oleg nõjatub üle laua, prillid ninaotsale vajunud.
„Õigupoolest, mu daamid ja härrad, keeras