„Kui sa võidad, siis viin ma meie firma sekretäri aasta jooksul Brasiiliasse ekskursioonile.“
Elton mühatas: „See ei kõla ju sugugi ohverdusena. Samas … arvestades, et sa ei ole julgenud temaga – kaua te samas majas juba töötate – kaks aastat – sõnagi vahetada … mnjaa … OK, pakkumine vastu võetud.“ Löödi käed. Et aga kokkulepped olid sõlmitud pika aja peale, otsustati need ka paberile kirja panna. Ott leidis põrandalt mingi vana paberarve. Selle pöördele kirjutati kihlveo tingimused ja riputati köögi seinale vajalike paberite hoidlana toimiva naela otsa. Õhtu jätkus nagu ikka: vastastikused ergutuskõned Oti korteris, ööklubi, standardne põgenemistee.
Elton vahtis tühja pilguga tühja ekraani. Tuba oli pime, mis juuli keskpaigas tähendas seda, et kell oli kaugelt üle südaöö. Mitte ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Ta oli kõik, millest kirjutada tasus, artiklitesse pannud ja minema saatnud. Ainult et miski ei töötanud. Kas tõesti siis ainus teadusesarnane asi, mis sobib, on see paganama … gobon – meenus paari kuu tagune vestlus Oti köögis. Just, General Obvious Bullshit of Nescience. Kas tõesti ainult sügav teadmatus ja rumal hirmutamine on avaldamist väärt?
Võibolla polegi ajakirjanikud need, keda süüdistada. Tänapäeva füüsika on muutunud tavainimesele tajutamatuks ja ausaltöelda on nii mõnigi prominentne uurimissuund rangest teaduslikkusest üsna kaugel. Või siis vähemalt ei ole suudetud selle paikapidavust reaalses maailmas tõestada. Stringiteooria, supersümmeetria või seesama hirmuäratav veiderainegi on ju praegusel ajal rangelt võttes veel fantaasiad. On see üldse enam teadus või ollakse liikumas kuhugi religiooni ja filosoofia piirimaile? Objektiivse reaalse maailma seletamise püüetest on uskumatu kergusega minema libisetud. Ulmekirjandusest eristab mõningaid teooriaid vaid see, et väidete taga seisvatel inimestel on teaduskraadid, millega ulmekirjanikud reeglina eputada ei saa.
Eltonile meenusid õhtud, mil ta kohtingukaaslastest katsealustega füüsikana paistva jama usaldatavust proovis. Võibolla ei olnudki see jama, mida ta rääkis. Võibolla oli ta uute teooriate sünni juures, lihtsalt ise seda teadmata, mõtles ta irooniliselt.
Jah, hirm ja fantaasia … Aga kui segada päris teaduslikku teksti pisut filosoofiat ja usku … ja fantaasiat? Iga paradigmaatiline muutus eeldab ju millegi esialgu uskumatu ja ulmelise sisse toomist. Kui teha seda positiivses võtmes, mitte inimesi hirmutades, kas ka siis oleks asjal menu? „Tahate pseudoteadust – aga palun!“ pöördus ta mõttes määratlematu võhikute, teda mitte avaldanud ajakirjanike, puhtast teadusest eemaldunud füüsikute ja ülejäänud maailma ebaõiglusest koosneva pilve poole.
Ent udutamine ei tundunud õige. Ta oli seni suutnud tumedate jõudude ahvatlusele vastu seista ja püsis kindlalt vaid puhta ja eksperimentidega tõestatava teaduse leeris. Aga muinasjutud, turgatas talle pähe. Puhas fantaasia, kuid annab edasi oma aja moraalseid tõekspidamisi ja ellujäämiseks vajalikke õpetussõnu. Kuid muinasjuttude kohta teavad ju kõik, et need on puhas kujutelm. Ei tea ju! Sihtgrupp – lapsed – usuvad neid täiesti siiralt. Vaid muinasjutuvestjad luiskavad teadlikult. Ülla eesmärgi nimel. Kui ma kasutan ulmet selleks, et panna inimesi füüsika vastu huvi tundma … ei olekski see ju nii halb? Või kui suudan algatada debati, mis õpetab inimesi eristama pseudoteadust päris teadusest? Mnjah, kuid kuhu tõmmata piir?
Eetilise piiri vedamisest mõtisklemine tundus suurustlemisena – seni ei olnud ta kriipsukestki enda ees seisvale digitaalsele paberile saanud. Olgu, kõigepealt teema. Talle meenus just loetud artikkel neutriinodest ja nende võimest liikuda pikki distantse läbi mateeria, ilma et „kumbki osapool“ seda märkaks. Inimkeha läbib igas sekundis miljardeid neutriinosid. Kõlab ulmeliselt, aga tõestatud ja reaalne teadus. Okei, kirjutame neutriinodest, mis kihutavad valguskiirusel läbi mateeria. Selle teema abil avaldamise latist ilmselt veel üle ei hüppa.
Mis siis saab, kui mõni neutriino on eriline? Näiteks parempoolse käelisusega, erinevalt seni leitud ja tõestatud vasakukäelistest. Oijah, lihtsalt deklareerida, et parempoolse kiraalsusega neutriino võiks eksisteerida, on kindel viis kirjutada otse toimetaja prügikasti. Pole selles väites ju midagi uut ega põnevat. Kuidas see osake põnevaks muuta? Inimesi huvitab ju ikka see, mis neisse puutub … Kuidas mõjutaks see osake inimest, keda ta läbib? Või vastupidi, kuidas suudaks inimene mõjutada seda erilist neutriinot? Või selle erilise neutriino kaudu kogu seda meeletut neutriinode parve, mis igal ajahetkel pea valguskiirusel läbi universumi vuhiseb? Võiks olla ju päris huvitav, aga kas piisav, et avaldamisõiguseni jõuda? Ja mis see mõju võiks olla?
Keerame vinti juurde … Mitmed varasemad teoreetikud on sisse toonud täiendavaid dimensioone, mis peaks aitama maailma paremini kirjeldada kui teada-tuntud neljamõõtmeline aegruum. Kuhu see tee viib? Nii, aeg, kolmemõõtmeline ruum ja … objektiivse reaalsuse mõõde. Mõõde, mis määrab ära reaalse tuleviku kõigist võimalikest! Eltoni pulss kiirenes, ta tundis end millegi väga lähedal olevat. Igas ajahetkes ja ruumi punktis on võimalik vaid üks aegruumi olek sellel skaalal, kuid enne sellesse hetke sisenemist on võimalikke tulemusi mitmeid. Kas teravikule asetatud pliiats kukub vasakule või paremale, kas tööleruttaja jõuab bussile, kas võimalik armastajapaar satub istuma samale pingile, kas pilvitus päästab Kokura või Nagasaki?
Kui see paremakäeline neutriino suudab tekitada fluktuatsioone neutriinode väljas mingis aegruumi osas, äkki on võimalik tekitada resonants, mis põrgatab aegruumi teise võimalikku tulevikku? Alul tekiks reaalsuse paindumine ühes aegruumi osas, see omakorda tooks kaasa sündmuste muutumise laine. Nagu kaoseteoorias – väike muutus sisendites toob kaasa hiiglasliku muutuse väljundites. Just! GOBON on hoopis General Objectivity Bending Obtrusive Neutrino3 – agressiivne neutriino, millel on tema erilise spinni tõttu võime painutada reaalsust … vastavalt isiku, keda ta parajasti läbib, biovälja võngetele. Ei, bioväli on juba liiga muinasjutumaa. Või kas on? Bioväli, energiate võnkumised … Võib-olla ei ole nende seos veel avastatud? Võnked on võnked. Ma ei pea midagi tõestama – suured teadlased on väitnud asju palju enne nende tõestamist. Neutriinode olemasolugi ju tõestati alles paar aastakümmet peale seda, kui Pauli nende olemasolu ennustas. Nojah, temal oli piisavalt teoreetilist alust nende ennustamiseks, mina ainult spekuleerin. Aga äkki nii peabki, lasen lihtsalt oma meeled vabaks. Võib-olla on kõik see mu alateadvuses olemas ja teadvus lihtsalt segab tõeliselt suurte avastusteni liikumisel? Ei lase nii suurt teadvuse hüpet läbi, kuna ei oska praeguste mõtte- ja teadmismallidega seda seletada. Nii peabki teadust tegema! Elton tegi enda peegelpildile arvutiekraanil hullu teadlase grimassi ja näitas keelt. Kui vint korralikult üle keerata, saavad kõik asja veidigi jagavad inimesed aru, et see on provokatsioon ja fantaasia. Et ta ei mõtle seda tõsiselt. Muidu võiks olla päris piinlik.
Nii – gobonid tekitavad aegruumis hajuva murdlaine neutriinode väljas. Ütleme, et selles laines omandavad neutriinod hetkeks laengu ja asuvad seeläbi vastasmõjusse muude osakestega. See vastasmõju võiks esile kutsuda fermionide muundumise footoniteks … ja tagasi! Kuid tagasi tekiks mateeria juba nihkununa ajas või ruumis. Või mõlemas. Ja protsessi käigus kaotavad neutriinod taas laengu. Elton hakkas kirjutama. Algul aeglaselt, siis järjest kiiremini, teksti lõikude kaupa ekraanile paisates ja siis sama suurte hulkadena kustutades. Sõrmed paistsid teksti kirjutama mõistuse sekkumiseta, nii mõnigi mõte jõudis teadvusse alles ekraanilt lugedes. Ajataju kadus. Aeg-ajalt vilksatasid teadvusesse mälupildid ruudulistest vihikutest, millesse ta lapsepõlves imemasinaid oli joonistanud. Peas hõljus erilise selguse udu. Pärast mitmetunnilist tihedat klaviatuuriklõbinat saabus vaikus.
„Gobonite esile kutsutud reaalsuse paindumine tekitab indiviidis, keda see läbib, lühiajalise segaduse, kuna katkestab senise aegruumi kulu. Enamasti tuntakse seda kui déjà-vu või jamais vu efekti. /../ Mitmed usundid tunnevad juhtumeid, kus palju gobonied ühte indiviidi tabab. Enamasti nimetatakse seda valgustumiseks või nägemuseks. /../ Kui gobonite mass ületab teatava kriitilise piiri, paindub objektiivne reaalsus vastavalt indiviidi subjektiivsetele subatomaarsete osakeste võngetele, mis omakorda on kooskõlas tema teadvuse ja alateadvusega. Selle kriitilise piiri välja selgitamiseks on vaja teha veel hulgaliselt katseid. /../ Gobonite tekke- ja liikumistrajektoorid on praegusel hetkel ennustamatud.“ Elton vaatas oma teksti hämmeldunult.