Elton tundis ennast nagu oivik, kes on tõmmanud lõpueksamil ainsa pileti, milleks ta ei olnud õppinud ja lausrumaluse rääkimisega vahele jäänud. Ta instinktiivne reaktsioon oli püüda end kuidagi välja keerutada. Hääles värinat maha suruda püüdes alustas ta: „Aga kui päris aus olla, siis teoreetiline füüsika on viimasel ajal liikunud ju suhteliselt hämaraid radu pidi. Ühtegi tõeliselt revolutsioonilist väidet ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul praktikas suudetud tõestada. Nii mõnigi üldtunnustatud teooria on oma olemuselt vähemalt hetkel tõestamatu. Võtame või stringiteooria. Sellesse on meeletul hulgal ressursse maetud, kuid samas on isegi selle väited, rääkimata võimalikest rakendustest meie kolmedimensionaalse maailma jaoks, väga hägusad. Olgu, mu tõestused ei ole võibolla lõpuni korrektsed. Ajakirjanikud lühendasid ja muutsid mu tööd kõvasti, aga ma vähemalt väidan midagi konkreetset.“
„Väidad midagi konkreetset?! Seda, et paremakäeline neutriino põrgatab aegruumi paralleelvõimalikkusesse? On sul mingit tõestust kaugeltki meenutavat asja, millele sa selle väitega toetud? Biovälja lained viivad neutriinode võnked resonantsi?! Kelle uurimustöödel su väited baseeruvad?“
„Vana-Kreeka süsteemist, et iga uus teooria peab toetuma otseselt eelmistele, loobuti ju juba renessansi-ajal…“
„Jah, ja hakati teaduselt nõudma kooskõlalisust reaalse maailmaga! Me teame, et neutriino ei astu teda ümbritseva mateeriaga vastasmõjusse. Ja kustkohast tuleb see energia, mis fermionid footoniteks muudab?“
Väljakeerutamise rolli sisse elanud Elton vaidles vastu: „Siiski – standardmudelis on ju veel nii mõndagi lahtist. Mitte keegi ei ole adekvaatselt põhjendanud, miks ei ole me paremakäelisi neutriinosid kohanud. Kui me ei suuda seletada nende puudumist, siis kuidas me saame kindlalt eitada nende olemasolu?“
„Üks asi on otsida paremakäelisi neutriinosid. Teine asi on väita, et need hüpitavad meid ühest reaalsusest teise. Sa võtad ühe suvalise väite ja valideerid selle veel suvalisema väite lisamisega. Poiss, kes sulle teadustöö aluseid õpetas?“
Elton püüdis Gandalfile midagi vastata, kuid see peatas ta järsult. „Tead, jätame selle jutu siin praegu. Las ma parem usun, et sa olid … kuidas see sul oligi … objektiivsust painutava aine mõju all seda jama kirjutades. Siis ma võin vähemalt loota, et mingil hetkel saab sinust jälle pärisfüüsikas asja – nagu ma seda siiani arvasin. Ei teagi, mis mind praegu rohkem vihastab – kas see jama, mille sa oled kokku keeranud või see, et selle maja üks kõrgema mõttelennuga teadureid omadega täitsa segi on läinud.“
Ta vaatas pikalt aknast välja, siis võttis sahtlist oma piibu, toppis selle ja läitis aeglaselt. Instituudis oli suitsetamine keelatud, kuid ilmselt ei olnud julgenud Gandalfile keegi seda öelda. Elton tundis, kuidas ta igavikuna tunduva pausi ajal üleni higiga kattus. Ta oli justkui paralüseeritud – ei täinud isegi otsmikule tekkinud higipisaraid pühkida. Viimaks direktor jätkas, kuid hoopis teisel – vaiksemal ja kuidagi väsinud toonil: „Oleks sa selle asja kuhugi normaalsesse eelretsenseeritavasse teadusväljaandesse saatnud. Sinu üle oleks kollegiaalsel läbivaatusel ilgutud, aga vähemalt oleks seda näinud inimeste hulk piiratud. Erinevalt laiatarbe-meediast ei oleks nad seda hallutsinogeenide mõju all oleva hobuse unenägu trükki lasknud. Kui sul nii kange tuhin ära trükitud saada oli, miks ei võinud sa mingit päevakajalist lasteluuletust kaastööks saata?“ Gandalf sulges silmad ja jätkas aeglaselt, iga lausejuppi justkui vaevaga välja pigistades: „Maailm on veidraks kätte läinud. Tegelikult peaksin ma sulle selle triki eest kinga andma või kabineti ära võtma või midagi muud seesugust. Juhtus aga hoopis nii, et saad oma uurimisrühma ja kohe kui ressursid seda võimaldavad – ka oma õppetooli.“
Eltoni hirm asendus segadusega. Kas Gandalf mõnitab teda enne viimase hoobi andmist? „Mulle helistas su puhkuse ajal Valdur Maasiil. Tead, kes ta on?“ Elton noogutas. Muidugi ta teadis – Maasiil oli Eestist pärit Euroopa Komisjoni teadusvolinik. „Nii. Maasiil oli mingi õnnetu juhuse läbi seda sinu neetud heietust näinud ja leidis, et tegemist on perspektiivika valdkonnaga. Uskumatu! Ma ei kujuta ette, kuidas ta nõunikud – või kes iganes tal seal Brüsselis istuvad – selle läbi lasid. Mõni võiks ju füüsikast midagigi teada! Igatahes rääkis ta mulle veendunult, et Eestil ja Euroopal tervikuna on vaja teha kvanthüpe teaduse valdkonnas – sina oled siin veidrate asjade spetsialist ehk saad aru, mida ta selle all mõtles. Hiina ja USA jooksevad eest ära, CERN ja muud suured uurimisasutused on stagneerunud. Uurivad vana asja. Maasiil otsib nüüd partisan-teadlasi, kes julgevad suurelt unistada ja korraldab neile rahastuse nii, et nad saaksid oma ideid edasi arendada. Riskiteadus – nagu ta ilmselt riskikapitalismi parafraseerib. Nüüd korraldas ta rahastuse meie instituudile tingimusel, et me tekitame sulle oma töörühma, ruumid ja järgmisel eelarveaastal ka oma õppetooli. Kogu see rahastus korraldati ära nädalaga – tavaliselt me mangume iga toetust kuid!
Ma olen ausalt öelda väga lollis olukorras. Kui Maasiil mulle helistas, ei olnud ma su üllitist veel näinud. Nii et ei osanud pakkumist kohe tagasi lükata. Ei osanud arvata, et asi nii hull võib olla. Nüüd on lubadused antud ja esimest korda elus pean ma oma katuse all soojendama mingit esoteerikute pesakonda. Järgmisel esmaspäeval kell 10 saad inimestega kokku. Viis vabatahtlikku andis ennast üles. Uskumatu, eriti suveajal. Ilmselt kollektiivne päikesepiste. Tööruumideks saad kaks endist audikat idatiivas, kus praegu remont käib – need on selleks ajaks korda seatud. Kui sul pendleid või täringuid või mingeid muid soolapuhumise vahendeid juurde vaja on, küsi. See sinu töögrupp on kõige priskem rida meie eelarves ja selle kasutust ilmselt kontrollitakse. Ehk saad endale igasuguseid mänguasju lubada. Vähemalt nii palju on sellest jamast kasu, et idatiiva remondi saame nende rahadega ära lõpetada.“
Elton istus jahmunult. Keha ei olnud enam krambis – otsene surmaoht oli möödas. Vist. Ta ei osanud midagi öelda ega küsida ega teha. Õieti ta ei teadnud isegi, kuhu vaadata. Pliiatsikarp Gandalfi laual paistis piisavalt turvaline objekt, millele pilk fikseerida. Ülipikaks veninud vaikuse katkestas: „Mine püüa siis neid superneutriinosid Euroopa Liidu rõõmuks. Ja anna mulle teada, kui sa ennast meie reaalsusesse tagasi oled painutanud. Parem varem kui hiljem – mul on sulle üks päris töö ka anda. Ehk saab selle projekti rahad mõistlikult ümber paigutada … aga ära selle fantastikaga mulle enam silma alla satu. Parem kui sa oma nägu enne esmaspäeva siin majas üldse ei näita.“
Uksel pööras Elton ümber, et head päeva või midagi sellist pobiseda, kuid nähes, et Gandalf on ennast seljaga ukse poole pööranud, libises ukse vahelt läbi ja püüdis selle võimalikult vaikselt sulgeda. Ta liikus taas oma kabinetti, kuid sedapuhku ei tulnud talle meelde kolleegide eest varjuda. Õnneks ei olnud seda ka tarvis, kuna ainsad laboris viibivad hinged olid oma tubadesse kadunud. Elton sulges ukse.
Oma toast pistis ta pea välja alles siis, kui oli kindel, et kõik olid juba läinud. Ta liikus peaaegu hiilival sammul kohvinurgani ja ehmatas tahtmatult seal küürutavat koristajatädi. Tema nägemine oli kuidagi rahustav – nagu Gandalfi sekretäri hääl hommikul. Midagi teada ja turvalist oli veidraks kiskunud laboris veel alles. Koristajatädi teadis seal majas kõike. Teadis ka seda, et Elton mingi suuremat sorti lollusega hakkama on saanud. Ennekõike aga teadis ta, et vaesel poisil ei ole vaja praegu moraalilugemist ega lohutustki tarvis. Seetõttu vahetasid nad vaid mõned laused puhkusest ja suveilmast.
Üksi jäänud, viskas Elton pilgu teadetetahvlile. Nagu ta oli kartnud, oli ajakiri tema artikliga sellele üles riputatud. Lakke tõusnud pulsi basstrummi saatel liikus ta tahvlini ja võttis artikli alla. Esiküljel ilutses vaid üle kogu teksti punase markeriga suurelt joonistatud küsimärk. Ei midagi rohkemat. See oli halvem kui ükskõik missugune kommentaar. Ta oli üle pea mudas.
Artikli tagaküljel olevale reklaami heledale taustale oli midagi siiski sirgeldatud.