Veider … kogu selle jama alustamiseks piisas vaid artiklist paaris mõttetus nädalalehes. Njah, päris teadusajakirjad ei avalda mu töid ju siiamaani. Kuidagi lohutavgi teada, et mingil hulgal inimestest on mõtlemisvõime säilinud. Aga mis sest kasu! Teevad midagi. Kirjutavad midagi. Loevad midagi. Nagu minagi kunagi. Aga mida see muudab? Olgu, neil on vähemalt teadmise ilu, et teevad midagi mõtestatut. Vähemalt mõni aeg. Mõni neist jõuab kunagi millegi suureni välja ja saab ehk enne surma Nobeligi kätte. Aga selleks läheb vaja aastakümneid pühendumist ja rasket tööd. Ja õnne!
Need suurelt mõtlejad, kellele õnne ei jagunud, jõuavad arusaamisele, et nende valdkond on umbtee ja et on oma eluaja kulutanud mõttetusele. Enamasti lohutavad nad end siis sellega, et on tulevaste põlvede jaoks leidnud kinnituse, et üks tee tuhandetest võimalikest ei vii kuhugi välja. Või jäävad andmeid valikuliselt esitades jäärapäiselt oma lugu kordama. Või muudavad esialgset elegantset teooriat täiendavate piirangutega segasemaks ja falsifitseerimise suhtes immuunsemaks, kuni nende talendi kunagised austajad hakkavad respekti säilitamise püüdest neid ignoreerima. Väikeselt tegijad … eks nende tulemused sõltuvad sellest, kelle teooriaid nad kunagi juhtusid toetama hakkama. Kõik sebivad ja teevad midagi, samal ajal kui mina istun suurepärase vaatega villa verandal ja esinen peakõnelejana konverentsidel, millel kuulajana osalemise kulusid ei oleks instituut mulle veel üsna hiljuti nõustunud kinni maksma. Vat nii, kulla kolleegid! See sõõm on teie terviseks – kes te mind veel soostute mäletama, tõstis Elton toosti pilvede poole.
…Suur kollaste silmadega kajakas maandus kauni merevaatega funkvilla terrassi metallpiirdele ja laskis kuuldavale oma läbilõikava hüüatuse. Keegi ei vastanud. Elton oli saatusega leppinud ning sõitis PR seltsis vastu oma järjekordsele esinemisele.
Laborihiired
Laborielus oli midagi ilusat. Siia tuldi igal hommikul kella kaheksa paiku kokku selleks, et üksi olla. Need valitud, kes olid oma aja ühistubades ära istunud, said preemiaks ülikoolilinnaku vaatega üksikkongid, kus ei seganud mõtisklemist isegi kolleegide klaviatuuriklõbin või juhuslik telefonikõne. Mõni sai oma kabineti ka erakordsete saavutuste eest. Elton kuulus viimaste hulka. Noore ja andeka teadlasena oli ta mitme aasta eest valitud rahvusvahelisse töörühma, mis tegi nanomaterjalide uurimisel olulise läbimurde. Nanotehnoloogia oli uus ja kuum uurimisvaldkond koos seda ümbritseva salapära ja kõrgete ootustega. Töögrupi šoti aktsendiga karismaatiline juht pälvis rahvusvahelisi tunnustusi siit ja sealt. Ka kohalik massimeedia avaldas paar nuppu selle kohta, et lootustandev Eesti teadlane osales suures teadusmaailma läbimurdes. Eltoni vanematel on need lehed ilusasti säilitatud. Enne viimast kolimist rippusid punase ringiga ümbritsetud artiklid raamitult isegi aukohal elutoa seinal.
Noorteadlane Kobar tundis, et on kahe sammu kaugusel kuulsusest ja läbimurdest. Loomuomase põhjalikkusega harjutas ta veebikaamera ees vastuseid võimalikele küsimustele, mida ajakirjanikud talle esitada võiks. Harjutamine oli hea. Mitte et ükski reporter oleks temalt kunagi intervjuud nõutama tulnud. Ta sai soravalt viimistletud teksti oma teadustöö sisust kasutada paaril lähiriikides toimunud väiksemat sorti noorteadlaste koosviibimisel … ja ööklubis tüdrukute ära sebimisel. Tõele au andes oleks ta ööklubis võinud rääkida mida iganes, kuna kõrvulukustav tümps jutu sisu nagunii ühtlase läbitungimatu kihina kattis. Harjutatud tekstist oli kasu aga niipalju, et ta suutis mõõduka või suisa kõrge sotsiaalse pinge tingimustes – mida ahvatlevate tütarlaste seltskond tema jaoks tollal kindlalt oli – rääkima jääda. Vestluspartnerid ei pidanud nägema piinlikku stseeni totralt vaikivast ja suud maigutavast nohikust. Ettevalmistatud tekst andis enesekindluse, mis säilis isegi hoolimata tihti anaeroobse treeningu tasemele tõusnud pulsisagedusest. Aeg-ajalt tüdrukud naeratasid ja noogutasid Eltoni jutu peale – valdavalt siis, kui viimane olukorra absurdsuse üle muigas või noogutas, püüdes pilku niiviisi vestluskaaslase dekolteesse heita.
Kahjuks jooksid kõik katsed uusi vastassoolisi tutvusi sobitada liiva – mingil hetkel tuli ikkagi klubist väljuda ja tütarlapsega midagi ette võtta. Neil hetkedel Elton paralüseerus. Jutt nano-osakeste imelistest omadustest vaikuse täitmiseks enam ei sobinud. Õnneks oli tal selleks puhuks kätte harjutatud rutiin, mis suuremast häbist päästis – vähemalt nii ta arvas. Elton ja ta sõber Ott, kellega kõik ööklubikäigud ette võeti, olid kokku leppinud, et saadavad ööklubist lahkudes vastastikku sõnumeid. Sõnum oli eelnevalt valmis kirjutatud, oli vaja ainult taskus salaja saatmisnuppu vajutada. Häda korral sai siis ootamatult piiksatava telefoni järele haarata ja tüdruk taksosse panna vabandusega, et ülemus käskis homme varakult tööl olla. See, et ülemused kella 2-3 vahel sõnumeid saadavad, tundus piisavalt usutav cover ja jättis mulje tublist töisest juppiest.
Vajadus sellise filigraanse põgenemistee järele tekkis paljudel klubiöödel. Täpsemalt igal klubiööl, mil mõne tüdrukuga jutule saadi. Seda hoolimata kogu keha mõnusa surinana täitvast ootusest igale klubiskäigule eelnenud soojendusüritusel Oti väikeses puuküttega Kalamaja korteris. Siis tundus peaaegu usutav, et just see on õhtu, mil sebitakse ära päris lihast ja luust tüdruk nende kaunitaride hulgast, kellega õhtu kokku viib.
Ei, Elton ei kartnud tüdrukuid. Iseenesest oli ta nende hulgas oma laiade teadmiste ja enamasti tabavate naljadega isegi populaarne. Ta lihtsalt ei osanud nendega midagi ette võtta, kui asi hakkas vestlusest edasi liikuma. Või kui ta arvas, et sellises olukorras peaks midagi vestlusest erinevat tegema. Füüsiline kontakt oli unistustes ihaldatav, reaalses situatsioonis aga hirmutavam kõigest, mida Elton ette suutis kujutada. Pulss, mis vere kosena kõrvadesse ja näkku paiskas, pidi ilmselt kõrvaltuppagi kuulda olema, kui tüdruk juhtus Eltonile pikemalt otsa vaatama jääma.
Ka mitte-ööklubilistes tingimustes püüdis ta oma kaaslannadele õhinal seletada oma teadustöö läbimurde sisu. Üllatuslikult selgus, et inimeste huvi ja teadmised nanotehnoloogiast olid mõneti väiksemad, kui Elton oleks uskunud. Eriti õhtustel üks-ühele kokkusaamistel, mida – küll harva, ent siiski – ette tuli. Enamasti avaldus see viisakas kuulamise teesklemises, enne kui lahkuti vabandusega, et järgmisel päeval on vaja varakult tööl olla. Ühel õhtul aga pani juhuslik keelevääratus Eltoni rääkima oma kaaslannale veerandnanomeetrise diameetriga osakesest. Ta vestluskaaslane ei tormanudki seda viga parandama või isegi kahtluse alla seadma. Ega parandama ühtegi teist apsakat, mida Elton oma juttu – nüüd juba meelega – poetas.
Teadlase hing pani teda uues olukorras katsetama. Elton hakkas oma jutu sisse põimima väiteid, mis mitte ainult nanotehnoloogiast, vaid midagigi füüsikast teades peaks uskumatuna mõjuma. Tulemus – kuulajad noogutasid endiselt kaasa, kuni lahkusid pärast mõningast viisaka huvi teesklemist. Hoolikalt Exceli tabelis kaardistatud statistiline info näitas, et kuulajate käitumises ei olnud mingit erinevust sõltumata sellest, kas Elton rääkis paikapidavat või ulmet. Kolleegid ja reaalainete tudengid olid muidugi erandiks. Erandeid ei olnud vaid ühegi aasta jooksul läbiviidud üheksa eksperimendi lõpplahendit kajastava veeru tekstis: „Katsealune lahkus omal initsiatiivil.“ Kuidagi lohutav oli neid ebaõnnestunud kohtingukatseid teaduslikeks eksperimentideks liigitada.
Füüsika ja muud loodusteadused olid Eltonit võlunud nii kaua kui ta mäletas. Ilmselt mängisid siin oma osa ulme- ja seiklusromaanid, mida ta lapsepõlvekodus riiulite kaupa leidus ja mida ta niisamuti riiulite kaupa neelas. Alul kodusest raamatukogust, siis juba avalikest. Alul eesti keeles, siis inglise. Ta fantaseeris tihti suurtest leiutistest ning joonistas lugematu hulga ruudulisi vihikuid täis detailseid projekte imemasinatest, alates sipelgat meenutavatest marsikulguritest ja lõpetades teleportatsioonikuplitega, mis võisid bussitäie rahvast hetkega teise maailma otsa lennutada. Joonised olid detailsed, kuid kahjuks ei jõudnud ta ühegi masina puhul teostuseni. Ega teostuse lähedalegi. Objektiivsetel põhjustel – uus ja veelgi huvitavam vidin ootas välja mõtlemist. Ega da Vincigi ju kõiki oma leiutisi teoks teinud, oli tal vastus valmis kõigile, kes küsisid.
Koolis ta füüsikahuvi ainult kasvas. Nende reaalainete õpetaja oli tõeline oma ala entusiast, kes omas harukordset võimet tuua oma armastus ka õpilasteni. Selmet tuupida arusaamatuid