0 faas
Sel laupäeval Elton siiski oma esimese artiklini ei jõudnud. Otsustamine, mis teemal ja kui laiahaardeliselt alustada, oli keeruline ülesanne. Pärast pikka kaalumist jõudis ta järeldusele, et laiem nano-osakeste – mis oli ka ju ta enda uurimisvaldkond – käsitlus oleks ava-artikliks parim teema. Kiire guugeldus näitas, et Eesti laiatarbemeedias ei olnud sel teemal hiljuti põhjalikke artikleid ilmunud. Oli vaid paar pseudoteaduslikku heietust, mille lugemine kinnitas Eltonile veelgi kindlamalt, et tal on aeg inimeste harimiseks sulg haarata. Enne kirjutama asumist vaatas ta veel kiirelt üle viimased arengud rahvusvahelises teadusajakirjanduses – ei saa ju inimesi vananenud infoga eksitada – kuni uppus uute põnevate artiklite ahvatlevasse voogudesse. Õhtu saabudes sikutas Ott ta viimaks tagasi reaalsesse ellu, teavitades, et viimane aeg on minema hakata, kui neil vähimgi plaan sel õhtul kinno jõuda on.
Oma mõttest tavameediale söödav teadusartikkel kirjutada Elton ei loobunud. Esialgne helge unistus õigepea valmis saavast kirjatööst asendus esimese nädala jooksul kerge süümekaga, et ta ei olnud tööga veel alustanud. Kolmanda nädala lõpuks oli süütunne kasvanud nii suureks, et ta teavitas kõiki oma sõpru nädalavahetuse plaanide tühistamisest, et saaks rahulikult artiklile keskenduda. Ott ei teinud sellest probleemi.
Laupäeva lõunaks oli Eltonil paigas juba artikli kondikava ning pealkiri „Nano-osakeste salapärane maailm.“ Ta oli endaga rahul. Pealkiri kõlas kutsuvalt. Iga valmiskirjutatud lõik suurendas ta indu ja usku sellesse, et sissejuhatav osa füüsikat tavatarbijaile tutvustavast sarjast saab mitte ainult sisukas, vaid ka seikluslikult põnev. Õhtuks oli valmis viis lehekülge soravat teksti, mida illustreerisid paar värvikat skeemi ja tabelit. See oli teema, mida Elton tundis läbi ja lõhki. Ehkki artikli valmimise järel oli tal kihk see kohe toimetusse saata, otsustas ta oodata hommikuni. Uinumise-eelne aeg oli täis unistusi sellest, kuidas füüsika nüüd viimaks ometi lisaks igapäevasele vaimsele väljakutsele talle ka kuulsust toob. Unistused jätkusid ülevoolavalt meeldivates unenägudes.
Pühapäeva hommik läks kirjatööle viimase lihvi andmiseks. See lisa-aeg oli väga oluline – selgus, et Elton oli olnud ebatäpne paari viite kuupäevades. Kui ta oli need näpukad kiirelt parandanud, kohendas ta veel ühte skeemi. Paar lauset olid mitmeti mõistetavad ja said ümber kirjutatud. Veendumaks, et ta tõepoolest oli artikli kirjutanud mittefüüsikutele arusaadavas keeles, näitas ta seda ka oma vanematele, kes kiitsid kirjutise igas mõttes heaks ja teatasid nagu ühest suust, et saavad lõpuks aru, millega Elton päevad läbi tegeleb.
Pärast lõunasööki kirjutas ta valmis kaaskirja, lisas artikli sellele ja … luges igaks juhuks oma kirjatöö veel kord läbi. Sedapuhku oli kõik korrektne ja artikkel läks läbi internetiavaruste toimetuse poole lendu. Igati välja teenitud tuntus varitses mõne päevatee kaugusel.
Lähinädalatel kirjutas innustunud Elton veel mitu artiklit: „Kuidas nanoteadus meie elu mõjutab“, „Kas on alust pidada metallilisi nano-osakesi mürgiseks“ ja – tema enda vaieldamatu lemmik – „Quo vadis, nanotehnoloogia.“ Viimases poolfilosoofilises artiklis lahkas ta lisaks füüsika pärusmaale kuuluvatele teemadele ka teaduse ja eetika ning teaduse ühiskondliku kasulikkuse teemasid. Selle kirjatöö trükkis ta välja ja riputas kodulabori kohviku teadetetahvlile üles.
Seda vana ja kulunud määratlematu kangaga kaetud teadetetahvlit mäletas Elton tudengiaegadest saadik. Aeg-ajalt torgati nööpnõela otsa sinna mõni artiklialge, mida kolleegid siis kohvi kõrvale lugesid, arvustasid ja kritseldasid. Vähem kui nädalaga sai must-valgest paberist sini-puna-must-hall-valge paber – vastavalt pliiatsitele, mis esimesena kitli rinnataskust kätte juhtus. Paar kohvilärakat oli samuti pea kohustuslik kujunduselement. See traditsioon elas vapralt edasi hoolimata võimalusest oma töid sotsiaalmeedias (ka labori oma kinnises võrgus) kommenteerimiseks välja panna.
Elton oli rahul – juba esimeste päevadega oli ta töö üsna korralikult ära soditud. Raske oli end tagasi hoida ja oodata kolleegide kommentaaride lugemisega kuni traditsiooniline nädalane avalikustamisperiood läbi sai. Reede õhtul, kui enamus kolleege oli juba lahkunud, otsustas doktor Kobar, et nüüd on aeg arvustuste lugemiseks. Ta võttis piduliku sündmuse puhul värske kohvi, teadetetahvlilt enda väga kirjuks muudetud üllitise ja sulges end oma kabinetti.
Nagu ikka, oli kommentaarides väga palju kasutut. Mõni tekst oli loetamatu, ükskõik kui tõsiselt Elton ka seda üritas, lisaks olid seal mõned suvalised mahakriipsutatud telefoninumbrid ja märkmed ning paar sudokut – artiklite valgeid servi kasutati enamasti ka käepäraste märkmepaberitena. Muu aga oli äärmiselt positiivne. Kiitust nendes kommentaarides ei jagatud peaaegu kunagi – seda ta ei oodanudki, aga ei olnud ka nii sagedasi otseselt materdavaid märkusi. Pigem juhiti tähelepanu kohtadele, mis vajaksid rohkem süvitsi minemist või teema pikemat avamist. Elu oli ilus.
Kahjuks oli aga labori kohviku teadetetahvel ainus meedium, mis Eltoni artiklitele hämarat päevavalgust võimaldas. Toimetustelt ei tulnud ta kaastööde kohta isegi ühtegi vastust. Vaikses lootuses, et asi nii käibki, vaatas ta nende nädalate jooksul ilmunud lehed (eriti paksemad nädalalehed) topelt ja ülipõhjalikult läbi. Kasutult.
See ei löönud Eltonit veel verest välja. Kui nano-osakesed ei pälvi meedia tähelepanu, tuleb minna veel sügavamale – subatomaarsele tasemele. Seoses CERNiga oli see parasjagu ka kuum teema. Elementaarosakesed ei olnud küll ta uurimisvaldkond, kuid populaarteadusliku artikli tarbeks oli tal teadmisi kordades rohkem kui tarvis. Veidi lisauurimistöid ja valmis kolm lihtsas keeles artiklit ta uutest väikestest sõpradest – bosonitest ja fermionidest. Kahjuks olid ka need määratud oma avaldamist igavesti ootama jääma.
„Kõik on ju ilusasti kirjutatud,“ ütles Ott, kellele ta meedia ootamatu leiguse üle kurtis, artiklite läbilappamise järel. „Võiks isegi öelda, et sul on kirjanduslikku annet. Aga saa aru – sa räägid teemal, mis on lugejate jaoks selgelt üle pea. Vähemalt nii arvavad toimetajad, kelle enda jaoks on su artiklid kohe kaugelt üle pea.“ Ott pistis järgmise marineeritud silgu suhu ja jätkas mõnevõrra halvenenud diktsiooniga: „Kirjuta teemadel, mis müüvad. Hirm müüb. Kuulsused müüvad. Ära kirjuta nendest pisiasjadest. Nanostuff on liiga väike. Elementaarosakesed – veel hullem. Ära kirjuta ka liiga suurtest. Sinivaalad huvitavad siiski ainult rohelisi ja rohelised omakorda ei huvita kedagi. Ära mine äärmustesse – tõde on enamasti skaala keskel. Kirjuta inimestest – veel parem kui näiteks mõnest tõsielusarjas kuulsaks saanud ilusast tütarlapsest. Tee temaga koos pilt ja intervjuu … kui sa seda muidugi julged teha.“
Eltoni urahtust sügava rahuldustundega ignoreeriv Ott jätkas: „Sinu kirjanduslik talent sinna juurde ja oledki kohe arvestatav ajakirjanik.“ Oti nägu lõi järsku särama: „… või kirjuta UFOdest – rohelised siiski huvitavad inimesi, kui tegu on teiselt planeedilt tulnud Greenpeace’i vendadega. Kui oma planeedil hakkas pealikutele nende öko-jutt pinda käima, saadetigi nad siia vaatama, kui tuksi on võimalik ühe planeedi loodus keerata. Et vaadaku ja ärgu virisegu. Roheline kuub selga, marss raketti ja Maa poole!“
Elton lükkas silgutaldriku endast järsu liigutusega eemale. „Tead, veame kihla, et mu füüsika-teemaline artikkel avaldatakse massmeedias veel sel suvel. Kui ma kaotan, on esimesed viis drinki igal klubiõhtul minu kulul.“
Eltoni sissetulekud jäid Oti omadele kõvasti alla. Lauale pandud panus oli selles kontekstis väga