Vesi on üllatavalt jahe, Atlandi ookean toob ilmselt värsket vett kohale kuskilt Antarktikast külma hoovusega. Minule väga meeldiv ja värskendav, umbes 15 kraadi. Kohalikud lõdisevad ja kaeblevad ning üle põlve sisse väga ei roni.
Õhtuks on planeeritud välja minek Denisega, kes on blond ja siniste silmadega ning üllatavalt kena, vormikas-kurvikas nagu nad kõik. Brasiillase unelmate naise musternäidis ühesõnaga. Denise tahtvat väga minuga tutvuda ning olla käinud Thiagole peale nagu uni, et too mind ära räägiks forrotantsuõhtule. Forro on kohalik muss, mida tehakse lõõtspilli, suure trummi ja selle koolipõlve laulmistundidest tuntud tingel-tangel metallkolmnurgaga. Selline rahvamuusika, mis on ülipopp. Venitan endale viisakad teksad jalga, kuna lühikestega siin väljas ei käi endast lugupidav noorhärra. Siis aga selgub, et tal on armukade mees, kes tahab ka väga tulla peole. Armukadedate meestega on Eestiski piisavalt probleeme, nii et ei, aitäh. Saadan viisaka diplomaatilise noodi Thiago kaudu, et olen kole väsinud ja pea valutab. Naistelt tasub selliseid väikseid äraütlemisnippe õppida.
Lükanud tagasi lahke pakkumise armukadedate meestega tutvumiseks ja õhtusöögiks ning kukkunud voodisse, hakkan juba uinuma. Äkitselt kargab tuppa sisse meie hüperenergiline peremees Thiago, kes muuseas on ärganud kell kuus sama päeva hommikul, et tööle minna, ning teatab, et me nüüd lähme ikkagi linna peale ja peole. Esmaspäeva õhtul? Jah, esmaspäeva õhtu on parim jazzipäev, öeldakse mulle, ja meid viiakse kohta, mida keegi eriti ei tea, isegi kohalikud ei teadvat. See asub kuskil ohtlikus linnaosas ning näeb välja nagu paadikuur. Ent rand on ilus. Paadikuuri aknast müüakse napsu ja varju all on platsi sisse võtnud naljakas bänd. Jazzbändid koosnevad reeglina veidratest friikidest ning seegi pole mingi erand. On viltuse kaabuga ärajoonud pässist saksimees, kes iga pikema soolo järele lõnksab põuepudelist või imeb lapikut sigaretti, mis mängimise ajal tolkneb näpu vahel; väikese ahvikese sarnane karglev trummarpoiss, puudu vaid saba; orgastiliselt tõmblev vanast neegrist kidramees ja iga akordi kehaga kaasa mängiv eurooplasest klafkamees. Värvikas bande ühesõnaga. Hea jazz ning külm õlu viivad enamjaolt vanameestest koosneva publiku kiirelt ekstaasi. Enamus on ka kõvasti erinevaid ravimeid suitsetanud, tossutavad aga muudkui peale ning see annab vaid lõbusale vanadekodureivile hoogu juurde. Ülitore jämm, ent kuskil kolme ajal tuleb metsik tukk peale ja kimame koju. Tee peal näitab Thiago mulle teeäärseid prostituute ja klassifitseerib: „Look two lesbians, here one more, this is transvestite, this one is here every night for ten years and this one is UGLY, man!“
Rio on hämmastav kontrastide ja äärmuste kogum. Pulseeriv, särtsuv ja ebatavaline. Tohutu ilu segamini äärmise lohakuse ja kaosega. Tuleb tunnistada, et suur osa Riost on esimesel kohtumisel eurooplasele üsna ehmatav. Majad on korrast ära, prügi tänavatel, rahvas on lärmakas ja esmapilgul veidi agressiivne. Samas jälle Copacabana, Ipanema on väga ilusad linnaosad. Teisisõnu, Rio Sul, rikaste rajoon, on kena ja kaasaegne. Täitsa eraldi teema muidugi on linnaäärsed rajoonid ja suurlinnadest eemal asuvad ookeaniäärsed väikesed kohad, mis on kindlasti maapealsele paradiisile lähedaimad paigad, kus on olnud au viibida. Kohalikku melu ja kerget hullumeelsust tuleb lihtsalt huumoriga võtta ja nautida neid asju, mis sel maal ilusat ja meeldivat pakkuda on. Esimesed paar päeva on tõepoolest väike kultuurišokk, aga siis, kui äkitselt hakkab üks lahe asi teise järel tulema, ei saa arugi, kui juba selle maa kütkes oled.
Thiago headuseõied ei langenud Vitoriast lahkumisega, vaid õitsevad edasi täiel tolmukal ka Rios. Nagu mainitud, oli ta võtnud kõned, kuhu vaja, ning organiseerinud nii, et mind ootab seal avatud uste ja südamega senjoor Johnny, kes on ei rohkem ega vähem kui Rio couchsurfing’u isa. Päris korras mees ta muidugi pole. Inimene omab maailma ühes kalleimas linnas suurt maja ja kahte korterit. Mitte et selles iseenesest midagi hullumeelset oleks, aga et peamiselt kasutab ta oma kinnisvara heategevuse korras couchsurfer’ite hordide majutamiseks, on veidi harjumatu kontseptsioon minu jaoks. Esimese kümne minuti jooksul teatab ta mulle uhkusega, et suudab majutada majas 20 inimest ja korterites viis pluss viis ehk siis kokku 30 couchsurfer’it, olles selle näitajaga konkurentsitu liider Brasiilia mastaabis. Kahtlustan, et ka maailma mastaabis on see üsna arvestatav number. Igal juhul nõuab ta telefonis, et tuleksin algatuseks Copacabana randa, kus on iganädalane CS12 kokkutulek. Sinna ma siis suundungi. See osutub suuremaks seljakotirändurite kokkutulekuks, kus sagib sadu erutatud ja energilisi friike, kes, nimesildid rinnus, tutvuvad meeleheitlikult kõigiga, kes teele ette jäävad. Jube tüütu üritus, kui oled väsinud kuumast ilmast ja emotsionaalselt kurnatud pikast sõidust. Võtan külma õlle ja istun võimalikult kaugele rannabaari trepile, et sattuda 50-aastase Mike’i (New Yorgist) sõprusperimeetrisse. Mike on suhteliselt lahe säga, oskab tõugata elu, nagu öeldakse. On endale neli aastat tagasi couchsurfing’u käigus kohaliku proua nihvanud ja puha. Proua, kes näeb välja nagu Santa Barbara seriaalist plehku pannud majateenijanna, istub Mike kõrval ja kõkutab andunult kõige peale, mida mees räägib. Roosad huuled ning kingad, silikoontissid, imposantne ahter, sigaret ja kunstripsmed. Väga kinky eit igas mõttes. Näha on, et tegemist on tõelise armastusega nende kahe vahel. Igal juhul Mike elab nüüd Rios talviti ja on väga rahul. Seda võib lugeda ka proua näost, mis on üksainus suur rahulolu. „Those american ladies, they don´t know a rat´s ass about sex!“ põrutab Mike kohe algatuseks. Proua kihistab nagu häbelik väike jõehobu. Kärutame Mike’iga endale jooke sisse ja kirume Obamat, kuni välja ilmub Johnny. Tutvume ja sõidame koju. Korter on ruumikas ning kaunis, linnast väljas kümme kilti, ent seda väärt. Johnnyl on samuti kolm tsiklit nagu mulgi, aga väga puine inglise keel. See muidugi ei ole suuremaks takistuseks. Lubatud nelja koera ja kassi polnud kusagil. Nad on maal, selgitab peremees. Tänatud olgu suur Jumal, mõtlen mina ja uinun.
Järgmisel päeval tõusen hilja ja jobutan päeva maha, toites oma internetisõltuvust. Arutame Johnnyga maailma asju. „Ma ütlen sulle, mees, 99,5 % brasiillastest on katoliiklased ning mina olen tulihingeline ateist!“ raiub jõulise väljendusviisiga Johnny oma sõnadele käelabaga takti, nii et rõdul asuv klaaslauake täriseb: „Brasiilia on kõige usklikum maa planeedil!“
Johnny on väga vihane valitsuse peale: „Mina olen endine valitsusametnik ja lahkusin sealt päevapealt, sest sain teada, et valitsuses on kõik vargad ja petised.” Enne lahkumist kuhjas ta kõik oma tööpaberid maja ette, pani põlema ning saatis valitsusele sõimukirjad selle kohta, kuidas see riik on teda petnud, ja vandus, et tema elu sees enam valitsuse jaoks ei tööta. Seejärel läks ja rajas eduka logistikafirma ning on nüüd üks tunnustatumaid sellealaseid eraspetsialiste riigis. Seejärel saan ma põhjaliku loengu Brasiilia majanduse ja poliitika teemadel, mille käigus uus sõber karjub näkku ja klaaslauakesele sülge pritsides nii kõvasti ja raevukalt, et ma saan kerge peavalu ja kuulmiskahjustused. Väga emotsionaalne mees tõepoolest. „Brasiilia on kõige kõrgemate maksudega riik maailmas. Meil on astmeline tulumaks, mida kõik väga vihkavad. Ja mina pean täiesti ebaausalt maksma seda kõige kõrgema astme hullumeelset maksu. Riik röövib meid maksudega, kuis suudab!“ kisendab Johnny. Enda väitel on ta väga vaene mees. Ma ei julge talle meenutada, et tal on Petropolises suur rantšo, kaks suurt korterit Rios, üks Sao Paulos ning maja Buzioses, seal rikaste kuurordis. Lisaks veel USA auto ja kolm tsiklit. Ilmselgelt on tegemist puudustkannatava inimesega.
Õhtuks aga panen tantsupüksid jalga ja sätin end linna. Ma tahan enda autoga minna, ent Johnny pragab mu läbi, sest et Lei Seca13 tähendab, et kui napsutad ja sõidad, siis võetakse sult auto ja ise lähed soolaputkasse. See on mõjuv argument.
Teel linna möödume kahest silindrikujulisest pilvelõhkujast. Üks on vaid skelett, teisel aga aknad ees ja elu sees. „Näed seda maja?“ vehib Johnny. „Ehitusfirma tegi ühe torni täiesti valmis ning läks siis pankrotti. Kuna seadused ei lubanud maja kellelgi teisel üle võtta, enne kui protsess läbi, siis kolis sinna favelarahvas ja hakkas rõõmsalt elama tasuta. Seaduse järgi neid