Kriipssuu jõuab tagasi ja hakkab arvet kokku klõpsutama. „3120 reaali,“ teatab siis uhkelt, nagu oleks just õppinud potil käima.
„Midaa?“ imestan mina. „Mille eest?“
Plika lükkab arve minu ette. Hmm nojaa, nagu klapiks: viis mälust kustutatud ööd – 200; toateenindus – 300; kahjud – 600; turismimaks – 100. Mis pagana toateenindus? Miks ma nii kallis hotellis üldse olen?
„Mis kahjud need sellised on?“ uurin neiukeselt.
„Toa kahjud peamiselt,“ ei jää plika vastust võlgu.
„Kas siin sisalduvad ka moraalsed kahjud?“ üritan huumoriga asja siluda.
Plika on vait ja ei leia üldse selle naljaka olevat.
„Mis oleks, kui unustaks selle kahjude rea ära, ma maksan kohe kõik muu sulas kinni ja lahkun igaveseks. Mis sa arvad?“
Ei ole sugugi nõus. Seisab jonnakalt ja jõllitab mind.
Mul pea lõhub ja pilt kõigub nagu taksojuhtide armatuuril pead lõngutaval koeral. Suu kuivab ja ilmselt haisen malbelt alkoholi järgi. „Kas te võiksite mingi juhataja kutsuda, palun, ma meeleldi arutaks seda asja,“ palun oma kõige viisakamas Oxford Englishis.
Tuleb tagantruumist veelgi kriipsuma suuga vanem proua. Võiks isegi lausa öelda – tige mutt. Algavad läbirääkimised, pakun, et lähme vaatame toa üle. Blufin tugevalt ja väidan, et jah, prügi on palju, aga midagi katki pole. Peale ruloo. Et ma olen lihtsalt väga korratu inimene ja peamiselt lagastasid mu külalised. Mutt ilmutab järeleandmise märke. Ilmselt lihtsalt ei viitsi pohmas gringoga vaielda ning lepime kokku 200 reaali peale. Maksan kiirelt, tänan ja põgenen, enne kui ümber mõtlevad.
Hotelli ees pidi seisma mu auto. Seda aga ei paista mitte kuskil hotelli lähimas ümbruses. Kummaline. Mäletan, et jätsin selle saabudes ju siia. Ahjaa, see saabumise hetk oli palju päevi tagasi ning vahepeal on toimunud dramaatilisi sündmusi. Longin randa, kaaludes, kas võtta kohv, külm kookos või õlu. Teen saalomonliku otsuse – võtan kõik kolm ja sätin end palmivilusse lõtvade jalgadega plasttoolile aru pidama.
Juhtunud oli tõsine jama. Oi ei, „jama” on selge understatement. Juhtunud oli korralik pask. Oi ei, ka see on ilmselge understatement. Juhtunud oli katastroof. See sõna annab veidi aimu mu olukorrast. Olin kaotanud kogu oma raha, üle miljoni ühe päevaga. Kogu mu varandus – läinud. Jäädavalt. Faking milku vastu pükse. Täiesti aaanuses…
Istun ja joon oma kohvi, ümbritsev maailm on nagu udus. Hääled kostavad kaugelt ja vatisena, päike sillerdab ookeanilt, muid detaile aju ei registreeri. Inimesed tulevad ja lähevad, lapsed jooksevad ja lõugavad nagu ikka, kelner käib aegajalt uurimas: „Tudo bem?”20 Istun seal ilma eriliste mõttekäikudeta pikalt, alla andnud inimese meeleheites, tuimas teadmises, et mitte midagi ei ole enam teha ja olukorda tagasi pöörata ei saa. Veel pole saabunud see piinav faas, kus peas tormlevad peatamatult mõtted kõigest, mis sai valesti tehtud, mida oleks pidanud tegema ja mida mitte. Lõputud küsimused: „Miks nii, miks mina, mis nüüd saab, mis ma teen?“ Veel ei keri ma toimunut edasi-tagasi kui filmilinti, ei analüüsi igat liigutust, ei ürita mõista ja hukka mõista. Praegu on lihtsalt stuupor: paks, vatine ja tuikav meeleheide. Täpselt see faas isiklikus katastroofis, kus inimesed sillalt alla hüppama marsivad, tuimalt nagu elavad surnud.
Istun seal vist pikalt, keskpäevane lõõsk mahendub pärastlõunaseks õrnaks niiskeks briisiks ja seejärel sametiseks sumedaks troopikaõhtuks. Hetke pärast on rand pime ning bangalo omanik sikutab lõtvade jalgadega tooli mu tagumiku alt, tehes ähvardavalt sõbralikku nägu. Võisin talle kummalise mulje jätta: tuleb lõunal, tellib kohvi, kookose ja õlle ning istub ning vahib tühja pilguga kuus tundi merele. Ilmselt arvas, et olen midagi väga kurja suitsetanud. Tõusen, maksan ja lahkun. Naeratust ei suuda välja pigistada.
Kuidas leida pimedas autot, kui ainus, mida mäletad sellest, on must värv ja see, et vist oli Chevrolet. Paberid on autos, nii et numbrimärki ja mudelit tuleb minna nõia juurde uurima. Teen paar tiiru ümber hotelli ja kvartali. Kõige odavam rendikas, muidugi pole sellel puldiga signat ka. Tuleb lihtsalt käia ja kõigi mustade väikeste Chevyde ukselukke proovima hakata. Suurepärane sport, kui oled kaine ja reibas orienteerumismaniakk. Ilmselgelt ma ei kvalifitseeru selle spordi jaoks täna õhtul. Mida teha? Hotelli tagasi minna ma ei julge, hakkan siis jalutama mööda rannaäärt, et leida midagi minu olukorrale ning uuele vaese-staatusele vastavat.
Backpackers Hostel, no muidugi. Igas maailma linnas on vähemalt üks selle nimega hostel, mis garanteerib odavaima hinna, kõige halvemad tingimused ja seltskonna värvikaid veidrikke. Sealt voolab läbi lai spekter erinevaid tegelasi: tudengipaarikesi, pideva pankroti äärel sahkerdajaid, salakavalaid elukunstnikke, hüperaktiivseid matsakaid tüdrukuid, kelle elu on kulgemine ühe friigi voodist teise, igat sorti „vaimseid õpetajaid”, moosekante ning muud kõikvõimalikku kahtlast elementi. Maja tundub vaikne, vajun uksest sisse ja jään ootama. Varsti ilmub tagantruumist pisike vinniline noor hipi ja küsib, kuidas saab kasulik olla. Üksikud toad on täis, aga kuuene naridega saadaval. Narikoht 20 reaali. Mõnus kukkumine, mõtlen. Põmm – 20 korda odavamasse kohta. Hipi annab võtmekese, küsib kaustikusse allkirjakese ning juhatab mind toakesse. Mõnus urgas. Võib-olla see nii jube tegelikult polegi, ent neljatärnikast tulla tundub jõhker kontrast. Topin koti kappi ja viskan pikali. Jõllitan ülemise voodi plekilist madratsit, mis ilmselt oli rohkem kehasid kaisutanud kui kangelastöö ordeniga pärjatud hoor, ja üritan mõtteid koguda. Minu sisekaemuse katkestab uksest sisse lõnkuv pikk kõhetu mees: pikad juuksed krunni seatud, palja ülakehaga, dušist tilkuv, imepisike käterätt ümber niuete, tagumik paljas.
„Hei, ma olen Andreo,“ teatab vibalik ja pakub tilkuvat kätt.
„Alan,“ ei näita ma üles erilist entusiasmi.
„Niisiis,“ alustab mu uus sõber, „kust sa tuled?“
„Eee… Cabo Frio,“ üritan meelde tuletada, kus linnas eelmine kord peatusin.
„Oooh, eres brasileiro?“21 pakub mees.
„Ei-ei, ma olen Eestist, lihtsalt tulin Cabost,“ selgitan.
„Ookei, ma Hispaaniast, aga tulen Peruust,“ räägib mees ja tõmbleb veidi. See on selline väike twitch, mida võib märgata teinekord ergutite tarvitajatel.
„Oo, kena, ma olen palju Hispaanias käinud, suurepärane maa,“ jään diplomaatiliseks. „Kuule, ma keeran magama, jube väsinud, pikk raske päev selja taga,“ laveerin vestlusest eemale.
„Jaa, muidugi, amigo, puhka, ma lähen nagunii välja,“ teatab tüüp ja hakkab riidesse panema.
Keeran selja ja imestan endamisi, et mis naljakas komme see on lõunapoolsetel rahvastel sind esimesest hetkest sõbraks kutsuda. Põhiline sõna kellegi võõraga suhtlemisel – amigo. Parimad tegelased olid need, kes kunagi kallale tulid kuskil lõunamaareisil baari ees: „Hey, amigo, give me your money or I kill you!“ See lause annab mõistele oksüümoron täiesti uue mõõtme. Rapsin pool tunnikest küljelt küljele ning vajun siis rahutusse painavate unenägude labürinti, täis probleeme, pahandusi ja meeleheidet.
Hommik saabub koleda eelmiste–päevade-pohmaka ja meeleheitega. Valu kogu oma raha kaotuse pärast seguneb piinlikkusega viimaste päevade sigaduste pärast ja murega edasise tuleviku üle. Väga ebameeldiv kokteil, võin kinnitada. Paneb ulgudes mööda seina üles ronima. Sellisel päeval tahaks teki üle pea tõmmata ning sinna pimedasse väiksesse koopasse jäädagi ennast haletsema ja ahastama.
Seda võimalust hostelis aga sulle ei anta. Kell 12 kõpsutab sisse mingi reibas kretiin harjaga ja kukub mult tekki maha rebima. Kujutad sa ette?
Ja laulab ka veel rõõmsalt: „Happy birthday to You, Happy birthday to You…“
„What the fuck? Mul ei ole sünnipäev,“ selgitan vihaselt, ent reibas harjahipi