Arraialis hakkame otsima Lonely Planeti soovitatud odavaid hosteleid. Lonely Planeti Brazil’i-väljaanne on kolme aastaga oluliselt vananenud: ühtegi kohta, mida soovitatud, pole selles linnakeses enam olemas. Sõidame neli tundi läbi igasuguseid urkaid, kuni lõpuks jõuame mingisse sõjaväe telkimislaagrisse. Mina istun selle aja peale juba blaseerunud näoga autos ja viskan aga tuimalt cachaça’t8 hinge alla. Daamid peavad peaaegu kaks tundi läbirääkimisi, kui lõpuks pakutakse meile suurt telki, elektriga ja puha, isegi leitakse sinna madratsid sisse ja kõik juba tundub sujuvat, kuni saabub laagriülem, kes karjub meie peale, nagu oleksime ajateenijad, ja käsib meil ülehelikiirusel kaduda. Me polevat sõjaväelased ja pealegi kuradi gringod. Selle argumendi vastu on raske vaielda. Kaome ülehelikiirusel.
Minu ettepanek endale ilusasti netist igasse eesootavasse destinatsiooni hotell alati ette reserveerida ei lähe seltskonnas läbi, kuna meil vist valitseb demokraatia ning enamuse hääl otsustab. Enamuse hääl hakkab aga seda vaiksemaks jääma, mida pimedamaks läheb, ning lõpuks maandume ühes koledas urkas, mis end lahkelt hotelliks nimetab. Õnneks on seal kaks nari ehk neli eraldi voodit ning isegi konditsioneer, mis küll lõgistab kui rehepeksumasin. Isegi mingi dušisarnane asi on koridori peal. Väike kahhelplaatidega kuubik, kus lae alla jookseb mööda seina veetoru, mille otsa on keeratud jalgrattadünamot meenutav jubin, millesse omakorda jooksevad seinal asuvast juhtmest kaks haljast traati. Selle inseneriteaduse tippsaavutuse nimi on Ladina-Ameerika Boiler. Kui vett keerad, hakkab dünamo sumisema, traadid pilluvad väikesi siniseid sädemeid ning dušiotsikust tuleb soojapoolset vett. Väga õõvastav on sinna vee alla astuda teadmisega, et lühise korral või liigselt vett pildudes saad 220 volti keresse nagu siga tapal. Sealt enam pääsu poleks, kuna kõik on märg ja juhib voolu liigagi hästi. Taoline duši all käik on sõna otseses mõttes särtsakas ja meeldejääv kogemus. Ei juhtu just iga päev, et saad surmaduši all eluga mängida hügieeni nimel. Lisaks tapvale väsimusele olen mõnusalt ära põlenud. Õnneks tüdrukute olukord on hullem. See natuke lohutab. Blondil kaunitaril on lausa villid õlgadel. Mis ei takista teda muidugi järgmisel päeval rannas kõvasti peale võtmast. Pruuniks peab ju saama, tulgu või nahavähk!
Preilid kablutavad vastastoa poistega linna mingile karnevalile, mina jään närve tupsutama ja internetti kaifima. Mu päevastele kannatustele sohvrina lisandub börsi otsus minna langusse, nii et tuju on magamamineku ajaks üsna närune. Unistuste puhkus Brasiilias ähvardab kujuneda fiaskoks kolme naise paažina.
Ärgates otsustame veeta päeva eraldi, mida on hädasti seltskonna püsimise huvides vaja. Sõidan sadamasse plaaniga oma süllesadanud priivaatpäeva veeta nii üksi kui võimalik. Nii-öelda lasta oma sisemisel eestlasel märatseda. Ning selle käigus juhtub üsna pentsik lugu, kui pehmelt väljenduda. Ilm on väljas lihtsalt suurepärane ning otsustan laenutada väikse paadi ja sõuda mõnele umbes kildike eemal asuvale saarele, et seal kala püüda, ujuda ja niisama vedeleda. Kuna kuurordi rand on talumatult ülerahvastatud, siis tundub see geniaalse ideena. Pakin oma seljakotikesse Miami kirjadega suure tiigri pildiga ilusa rannakäteräti (räme kitš), liitri vett, pool liitrit cachaça’t, kõrvaklapid, vestmiku, päevituskreemi, võtan kaasa neli võileiba pluss kaks banaani, telefoni, raha ja kondoomid. Mine tea, äkki seal saarekesel elab mõni kaunis metsik Mowglina, kellel on halb komme paugupealt rasestuda. Iial ei või teada, mis juhtuda võib, nagu elu näidanud on.
Ellujäämiskomplekt pakitud, jätan auto ja autovõtmed parklasse kongus ninaga ja kulliküünistega vanamuti kätte ja suusatan alla randa. Kus siin on alles higist liha välja pandud! Igat värvi ja igat sorti. On pekisemaid tükke, on karvast rümpa, siidist koiba, on tätoveeritud abatükki, õrna lihaga noorloomakesi. Leidub ka läbikasvanud vanemat fileed ning puhta peekonit. On looma, on siga, isegi erinevaid linde on. Inimsööjale pakuks see pilt kindlasti võimsat seksuaalset erutust. Sellist pühapäevast lihalaata juba iga päev ei näe – kõik kenasti paljaks võetud ja päikese kätte särisema pandud. Täiesti värske, lausa eluskaup! Ole ainult mees ja mine löö hambad sisse.
Tüürin lihakaridest mööda kindlal sammul paadisilla poole. Seal istub habemega näss, tõmbab indentifitseerimatuid, koledalt haisevaid sigarette ning hoiab pilgu lihamerel. Naeratan talle ja vaatan ka sinnapoole.
„Palju liha, eh?“ küsib vanamees.
„Hahaa, jaah-jaah, hahaha!“ naeran mina.
„Palun üks paat, õhtuni,“ putran varem päheõpitud lause. „Palju maksab?“
„50 reaali, õhtuni,“ kissitab vanamees silmi.
„Väga hea, härra,“ ei oska mina muud öelda.
Eks ta nats kallis on, raisk, aga sinna lihalaadale ma küll ei kavatse jääda. Üsna selgusetu on, mida inimesed naudivad sellistes randades. Kasvõi isegi Pärnus tipp-päevadel. No ei ole mõnus, kui sul sada inimest lähemas perimeetris jaurab, ringi kooserdab, liiva pritsib ja oma halba mussi kuulab. Päris täpselt ei saa aru sellest kollektiivsest vaibist. Brasiilias on see muidugi veel intensiivsem: inimesed on veelgi lähemal, lärmakamad ja liiva pritsitakse topelt. Ainuke rõõm, mida olen suutnud mõista, et saab teisi paljaid inimesi karistamatult jõllitada. Nagu mõned sõbrad ütlevad: „Ilusaid naisi vaadata ja noh, tead küll, noh, tutvuda ja värki…“ No ma ei tea, mis neist vahin seal. See rannas jõllitamine on kuidagi väga selline kiimalise teismelise või vanamehe lõbustus. Naiste puhul on see mõistetav, et nad naudivad enese näitamist. Nad kohe toituvad rannas sellest, kui palju neid vahitakse ja järgi karjutakse ja vilistatakse. Okei, vähemalt siin maal. Eesti naine seda iial muidugi ei tunnistaks. Ilmselge enese demomise käigus tehakse võimalikult ükskõikne nägu ja tatsatakse võimalikult modelliliku sammuga tagumikku keerutades ringi, mis liiva sees tihti väga kummaliselt välja kukub. Sellest aga end objektistanud preili reeglina ei hooli. Oma rannalina turvalises embuses siis itsitatakse ja jagatakse sõbrannadega muljeid, millised kutid vahtisid, millised vilistasid. Tavaline tetrede paaritusmäng.
Kuna mu minapilt on endiselt rohkem röövlinnu (aga mitte mingi kodukaku või kanakulli) kui tedre oma, siis viskan koti paati ja hüppan ise järgi. Paat on mu lemmikvärvi, kollane, aga pisike. Aerud on, tuult pole. Seega sobib päev kenasti väikeseks väljasõiduks. Väike paat liigub kergelt edasi ka. Hakkan siis rahulikult pikkade tõmmetega sõudma. Päev on tõesti kaunis, taevas veatult õrnsinine, päike küpsetab kuis miljonivatine pirn ja isegi väikesed kalad hüppavad veest välja, et veidi osa saada pealmaailma rõõmudest. Täielik idüll. Saarele jõuan üsna kiirelt: hoovuseid pole ning vahejuhtumeid ka mitte. Veel mitte. Mandri poolel ei ole ühtegi randa, pigem kaljune järsk sein ja rippuvad taimed, seega aerutan ümber saare. Jõudnud ümber kaljunuki, avaneb mulle kaunis väike abajas, kus on täpselt paarikümnemeetrine riba puhast valget liiva. Äärmiselt eraldatud ja ilus koht. Nagu muinasjutus. Kirun end, et fotokas maha jäi ja sõuan kalda poole.
Vesi on üsna madal, nii et paadi jätan kaugemale kivide juurde ankrusse ning sumpan jala kaldale. Ujukad on autosse kuivama ununenud, aga no milleks ujukad, kui sul on privaatrand, eks. Riided lendavad seljast ja mõnus jahe vesi hellitab mind põhjalikult. Ujun lahest välja merele ja tagasi ning vingerdan madalas vees kaldani. Vedelen veepiiril ja lasen lainetel end edasi-tagasi loksutada nagu palgijuppi. Seejärel 30se faktoriga kreem peale, suur lonks külma cachaça’t kotist ja liivale pikali kuivama. Keha suriseb üleni, lihased on ujumisest veel veidi krampis. Cachaça kuum plahvatus kõhus hakkab vaikselt mööda veresooni laiali valguma, lõdvestades käed-jalad ning seejärel tõustes mööda selgroogu pähe, kattes kõik mõnusa uduga.
Silmad kinni otsin vasaku käega kotist telefoni ja suured klapid ning klikin Thievery Corporationi playlist’i mängima. Mmm, puhas luksus. Maksab vaid 50 reaali, mõtlen enne uinumist. Unes näen veidrat jama nagu ikka. Äkki kuulen läbi une mingit laste kisa või juttu ja paadimootori häält. Teen silmad praokile ja piilun ringi. Oh shit! Ongi mingid kuradi lapsed rannal ringi jooksmas ning nende vanemad astumas parasjagu paadist välja. Ja mina päevitan seal nii nagu Issand