Seejärel läheme suurde ööklubisse Sarajevo, kus on viis erineva mussiga saali. Mina muidugi pole taibanud dokumenti kaasa võtta ja sisse ei saa, aga see-eest leian seniks, kuni plikad kanda keerutavad, toreda kõrtsi, kus õnnestub baarmenile külma teha, pettes kogemata välja suure burgeri ja külma õlle. Asi seegi.
Õhtu lõpeb kõigil hotellis tududes, ärge lootkegi esimesel õhtul kohe mingeid ilgusi.
Sao Paulo liikluse ja linnast välja saamise kohta räägiti lahkelt hirmujutte ning olen valmis viietunniseks tiirutamiseks peale- ja mahasõitude rägastikus, nagu hiljuti Kuala Lumpuris juhtus. See linn oli kindlalt nõiutud, isegi GPS ei suutnud mind kuidagi sealt välja tuua. Autorent ei ole saatnud kinnituseks meili ja seega tuleb meil minna Congonhase väiksemasse lennujaama ehku peale õnne otsima. Congonhasesse saab metrooga (neli ümberistumist + bussisõit) odavalt. Kohapeal selgub, et auto on olemas ja isegi odavamalt, kui veebis näitas. GPSi ei saa aga kuskilt, sest seda peab ette broneerima. Okei, ostame kaardi, mõtlen. Auto saame kätte ja pettumus selle koleduse, lisade puudumise ning mõõtude üle võtab maad nagu araablasel oma pulmaööl. Otsustan, et kuna auto on minu nimel, siis roolis olen mina. Arvesse tuleb ka, et olen kõige vanem ja väheusaldusväärseim ning ka ainuke, kel lube kaasas pole reisil. Seejärel suundume suurde kaubanduskeskusse, kus selgub, et teede kaarti ei müüda kuskil. Ette rutates võin öelda, et ei olegi võimalik kuskilt kaarti osta ja ees seisvad pea 5000 kilti sõidangi ilma GPSi ja kaardita. Tunde ja sisemise kompassi järgi. Samas tuleb mainida, et teed on suhteliselt head, ent kitsad, liiklus üle ootuste viisakas, ent hullumeelselt kiire. Litsume algatuseks rannikule välja ja hakkame sealt üles põhja poole tulema. Peatume esimesel öösel mingis odavas urkas, aga sead ja kanad just kõrvaltoas ei ela nagu Eesti tuntud kultusfilmis „Siin me oleme“, nii et täitsa peen koht tegelikult. Üks preilidest on Ecuadoris elanud ja oskab kohalikega natuke rääkida. Inglise keelt ei mõista siin muidugi keegi, isegi elementaarseid sõnu mitte. Vanad head käemärgid ning kaasa ostetud Berlitzi portugali keele vestmik on asendamatud abilised. Minu lemmikväljendiks kujuneb „Queria falar com o gerente”4. Ja ootan kannatamatult võimalust, et saaks oma kaaslannasid hädast välja aidata vestmikus pakutud lausega „Estou a tomar a pilula”5 või päästa kohalike poiste käes väljendiga „As meninas têm um período menstrual”6. Vestmik on pisike, aga väga mitmekülgne – soovitan soojalt.
Aga nüüd reisist edasi. Vahepeal oleme jõudnud väga ilusate randade jadani, aga kuna vihmakest tibutab, siis väga neile esialgu ei keskendu, vaid annan aga kõvasti gaasi. Ning see uljus oleks meie väikesele autole peaaegu et saatuslikuks saanud. Nimelt leidub Brasiilia teedel nähtus, mis suudab mind ajada hüsteeria äärele. Nimelt on kiirusealandamise eesmärgil ehitatud kõikjale lamavad politseinikud. Need jubinad, mis Eestis siin-seal vedelevad, on nali siinsete kõrval. Siia on ehitatud iga kuradi saja meetri järele linnades sellised kõrged hunnikud, mis lõhuvad su auto sumpa ja põhja täiesti ära ka aeglasel kiirusel. Künnised on 20-30 sentimeetrit kõrged, täiesti ära kriibitud eelmiste ohvrite poolt ning ma ei tee nalja – iga saja kuni kahesaja meetri järel. Kaasa arvatud ka keset džunglit maanteedel, aeg-ajalt. Enamasti märgid hoiatavad selle obstaakli eest, aga tihti ka mitte. Meie pisike autojunn on tänu kodinatele ja neljale inimesele üsna madalale surutud, nii et sumps käib pidevalt vastu maad nagu vanal põhjakäinud homol ning paneb palveid lugema. Iga autole tekitatud viga maksab 1000 reaali omavastutust. Võite ette kujutada, mitu korda on minusugune udupea pimedas neile otsa kütnud täie hooga, nii et alt sädemeid lendab. Fuck that. See on minu jaoks nii valus teema, et olen koostanud ka väikese välimääraja abiks teistele turistidele siinsete lamavate politseinike kohta:
– suur lame muhk. laius umbes kaks meetrit ja saab üle sõita 50-ga. need on tavaliselt enne kurjemaid muhke ja paarikaupa või üksi. nii-öelda hoiatusmuhk.
– väikesed teravad junnid. laius umbes 30-40 cm, kõrged ja kraabivad vastu põhja, kõige ohtlikumad ja salakavalamad raisad. ületada ülimalt aeglaselt. tihti pole nende jaoks ka märki pandud. armastavad rünnata pimedas.
– kollased klotsid kahes reas. need on üpris värdjalikud, esinevad ka piki teed, ridade vahel ja panevad auto ropult jõnksutama. samas saab neist ka 80-ga üle kütta.
– suur lame muhk rullidega. suure lameda muhu keskel on taignarulli suurused ja kujulised junnid: ca 10 tk, mis samuti raputavad korralikult kõhu lahti. läbida 40-ga.
– suur terav muhk. need on erilised värdjalikud asjad, nimi ütleb kõik, garanteeritult lööb alt sädemeid, kui hooga tulla. väga aeglaselt ületada.
– kraavikesed ehk negatiivmuhud, need on sugulased vaesematest maapiirkondadest. seal, kus pole raha asfaldist muhke ehitada, kaevatakse lihtsalt 10 cm sügavune kraav asfaldi sisse. sama ohtlikud kui eelnevad. raskesti märgatavad.
Riost otsustasime võimalikult valutult mööda hiilida, et tagasiteel võtta seda linna eest ja tagant. Kahjuks on Rio oluliselt suurem, tugevam ja kavalam kui meie, seega otsustab tema meid võtta nii eest kui tagant pluss külje pealt, kohe ning kuus tundi järjest. Nimelt linna sisse sõites jääme hullu ilmastikunähtuse kätte. Mõnikümmend kilti enne linnapiiri tervitab meid paduvihmasein ning kasvavad tuuleiilid ennustavad lähenevat tormi. Kuid tormiga asi ei piirdu. Arvasin, et ma olen näinud paduvihma ja tormi elus küll, aga Riosse sisse sõites selgub, et ma olen näinud vaid väikesi seenevihmu ning emme põllesiilu peamiselt. Teed on muutunud jõgedeks, palmid lendavad üle tee. Samal ajal tsiklimehed ning bussijuhid kütavad, gaas põhjas, ridade vahel. Arusaamatu. Minu suurim kiirus on neil tundidel 50 ja adreka-nivoo veres põhjas, kuna mitte midagi ei ole näha esiklaasist välja. Autod on kohati külili ja stseen nagu Twisteri filmis (mis muuseas on üpris halb film). Sõnades seda edasi ei anna ja fotosid sellest õudsest elamusest pole, kuna hoian kahe käe ja hammastega roolist kinni, seega peate mind uskuma. Mul on kolm tunnistajat ka.
Tundidepikkuse pressimise, ummikute ja hirmu järel jõuame linna sisse, kus raju veidi järele annab. Sellest pääsenud, ületame tohutu silla, mis kõrgub lahe kohal ja olemegi teisel pool Riot –Niterois, kus ujub maailma suurim kraana ja tervitab meid uus ummikute ummik. Juhan Partsi „muwwame läbi“ egiidi all jõuame taaskord rannikule välja ning olles end juba hakanud pidama vanaks Brasiilia liikluse eksperdiks, sõelun, gaas põhjas, ridade vahel, kütan tõusudel möödasõite meie pisikese 1,4-se mootoriga Chevy-junniga ning pääsen napilt väga koledast laksust vastutuleva bussiga. Buss muuseas ei tõmba sentimeetritki kõrvale, et vältida kokkupõrget, seega tuleb seda minul teha viimasel hetkel. Kui käpad enam ei värise, siis luban, et sõidan rahulikumalt. Inimene õpib kogu elu, loom ei sedagi.
Jõuame Lonely Planeti kiidetud Araruama surfirannale. Kümme kilti sirget randa ja mõnus murdlainetus, milles hullates saab merehaiguse kümne minutiga kätte. Lisaks jääkülm õlunaad. Brasiillastel on väga meeldiv komme panna õlu miinus nelja kraadistesse kappidesse. Neljakümnekraadises kuumuses on see filantroopia kauneim vorm. Õhtuks jõuame kohta nimega Arraial do Cabo. Väga kaunis sukeldumise ja muude veesportide harrastamise arhipelaag paljude saarekeste ning hästi integreeritud turistilõksudega. Valge liiv kohe kutsub püherdama nagu kärnas koera ning läbipaistev helesinine vesi tekitab lausa isu riietega sisse karata ja sulistada-mulistada nõrkemiseni. Google pildiotsing räägib enda eest7.
Esimesel