Kõige lihtsam kirjeldus oleks, et mu varbad nägid välja, justkui oleks neid haamriga löödud – nagu multikas. Ma ei saanud asjast üldse aru, sest neid ei olnud haamriga löödud, nad olid vaid pikal jooksul käinud. Ma polnud jooksnud teistmoodi või harjumatul pinnasel. Tegelikult olin ma pingutanud, et mitte joosta tsementkattega kõnniteedel, sest olin kuulnud, et see pole jalgadele hea. Järgnevate päevade ja nädalate jooksul jälgisin huviga, kuidas mu kahele varbale kasvasid värsked, uued küüned. Need algasid olemasoleva küüne alt, algul vaid paar millimeetrit, lükates aeglaselt eemale seda, mida ma taipasin olevat surnud küüs. See oli haarav. Paari päeva pärast polnud enam üldse valu, oli vaid põnevus. Kas vana küüs kukub enne ära, kui uus on täis kasvanud? Kas mulle jääbki nüüd kaksteist varbaküünt? Kas uued küüned saavad valmis selleks ajaks, kui on aeg kevadeks küüsi lakkida? Need küsimused huvitasid mind. Kuni see polnud juhtunud minu enda jalgadega, olin ma alati arvanud, et varbaküüne ära tuleku kohutav protsess jooksjal tähendab, et ühel päeval tuleb küüs lihtsalt maha, verejooksu ja muu jubedaga. Aga ei, isegi valus ei olnud rohkem kui kuueteistkümne kilomeetri jooksmise päeval. Ma jätkasin pidude hooaega, hoides end lahtistest kingadest kaugele. Mõne kuu pärast olid mu varbaküüned korras.
Kiire otsing internetis kinnitas, et vajan siiski „värskeid” tosse. Ma avastasin, mis tegelikult oli juhtunud: ma olin endale tekitanud kaks verevalumit, sest jooksin liiga väikeste tossudega. Kui jooksed pikemalt kui kakskümmend minutit, hakkavad jalad paisuma, samuti nagu siis, kui tantsid öö läbi kontsakingades, mille kohta võisid vanduda, et need sobisid eelmisel nädalal keset päeva täiesti kainena ostes ideaalselt. Kui lisada kõnniteele astumisest tekkiv pidev surve ja joosta paar tundi, imiteerid tegelikult sama vigastust, mis tekib pöidla löömisel autoukse vahele. Põnts-põnts-põnts varvastele, mida muljusid tossuninad ja tee, oli sel kuueteistkilomeetrisel jooksul paras katsumus. Oli aeg vastu astuda oma deemonitele: ma pean ostma uued jooksujalatsid.
Kuid osta endale õige paar tosse tundus minu jaoks pea sama võimatu kui maanduda mõnes denmark Streeti muusikariistade poes ja osta endale õige kitarr. Mul polnud asjast aimugi. Teadsin vaid, et tahan „mitte liiga roosasid ja mitte liiga paljude läikivate vidinatega nagu kaheksakümnendate ergutustüdrukutel, palun”. Olin küll edev, samas aga tahtsin, et mind respekteeritaks, niisiis hoidsin end tagasi haaramast „moodsaid” jalanõusid, kuid mul polnud aimugi, kas suudaksin välja kanda profijooksjatele mõeldud jalatseid. Nagu öeldud, polnud mul aimugi, mida ma tahtsin. Aga ma teadsin, kuhu minna. Asjatundjate juurde! Niisiis, entusiastlik väike hobusesaba vihmas hüplemas, suundusin London Marathoni poodi Covent Gardenis.
Poeesisel seisab suur digitaalne kell, mis loeb päevi, tunde ja minuteid järgmise Londoni maratonini. Ma olin Covent Gardenis aastaid töötanud ja sellele kellale vaid mõne juhusliku pilgu heitnud. Ma olin naernud tõsiste näoilmetega mehi (sest seal olid alati mehed), keda poes märkasin, kui purjetasin sealt mööda, pärast tööd kokteili jooma. Nüüd oli mul seda poodi vaja. Mul oli seda väga vaja.
Tundus mõistlik lükata eemale hirm, et see pood näeb välja selline, nagu poleks ükski naine sinna iial sisse astunud, ja ma ütlesin endale, et nüüd olen ma jooksja ja töötajad võtavad mind „ühena omadest”. Ma ootasin sooja vastuvõttu, sõbralikku kuulajat mu küsimustele, võib-olla ametivennalikku või mõttekaaslaslikku suhtumist.
Kui keerasin Long Acre’ile, tänavale, kus see pood asub, hakkas mu julgus korraga kaduma. digitaalsed numbrid särasid ukse kohal, vahetudes isegi sel ajal, kui ma poe poole kõndisin. Korraga paistis, et maratonini on väga vähe päevi jäänud. Hirmud ja mured, mida olin hakanud seljataha jätma, ilmutasid end taas. Selleks ajaks, kui üle läve astusin, oli mu reibas samm – mida veel saja meetri eest olid tagant tõuganud entusiasm ja uudishimu – täitsa kadunud. Klaasuksed kõlksusid mu selja taga ja kaks meest tõstsid pilgu, et vaadata mind, nagu oleksin ma uus kauboi vaid valitutele mõeldud trahteris. Need ei olnud südamlikud kaasjooksjad, keda olin lootnud kohata; nad nägid välja, nagu paneksid mind proovile. Oma viimaste säilinud väärikuse riismetega otsustasin tegutsema hakata.
Kõigepealt noogutasin neile ükskõikselt. „Tere,” pomisesin ma. Suundusin riiete juurde, lähenedes oma eesmärgile ettevaatlikult. Ma katsusin paari pluusi, libistasin nende imelikku siidist kangast sõrmede vahel. Panin need tagasi. Siis mõned jooksupüksid. Hoidsin üht paari enda ees, siis aga panin kiiresti tagasi, sest nägin, et see suurus ei sobi enam mulle, vaid pigem elevandile. Noorem mees lähenes mulle. Ta kandis dresse ja mütsi ja nägi välja, nagu oleks tõesti sportlik, mitte riietunud koduseks filmiõhtuks. Tema samm oli enesekindel; ta teadis, et tunneb oma ala. Ja ta paistis teadvat, et mina ei tunne.
„Saan ma teid aidata?” küsis ta, nagu poleks kindel, kas saab.
„Jah, tegelikult küll, mul oleks uusi tosse vaja.” dramaatiline paus. Ma tõstsin pilgu ja jõllitasin talle silma. „Sest ma lähen Londoni maratonile.”
Ma ootasin, et ta ahmiks imetlevalt õhku. Või siis vähemalt naerataks seltsimehelikult. Ei midagi. Isegi mitte õlakehitust. Mulle koitis, et ilmselt tuli tal minusuguste jobudega iga päev tegeleda.
„Kui soovite tosse osta, tuleb teid üle mõõta, aga seda teeme me vaid eelneval kokkuleppel ja järgnevateks nädalateks pole meil ühtki vaba aega.” Paistis, et ta tahtis minust lihtsalt lahti saada. Õnneks olin ma sellele mõelnud.
„Sellest pole midagi. Ma tean oma suurust.”
„See ei käi päris nii lihtsalt.” Ta ei vaadanud mulle enam otsa. Ma hakkasin higistama. Tundsin, kuidas mu T-särgi seljale hakkas ilmuma tume reetlik joon. Kohendasin seda närviliselt.
„Kuidas see siis käib? Ma tean oma jalanumbrit ja mul on tosse vaja.” See noor kutt ei pidanud minust nii lihtsalt jagu saama. Mul oli raha, mida kulutada, ja ma olin otsustanud seda kulutada.
„Noh, kõigepealt peate jooksma meie @£$@£masinal, siis me vaatame teie sammu ja analüüsime andmeid ja siis @!$£^, kui on kalduvus pfftnh.”
Mu ümber tiirlesid mõttetud sõnad. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Pinge surises mu kõrvus nagu herilane moosipurgis.
„Vabandust, kas seletaksite uuesti?”
Ta kordas ennast. Ta ei seletanud. Tüdimust tilkus igast tema sõnast. Ta osutas poe nurgas oleva jooksmismasina poole. See siin polnud üldse selline poeskäik nagu noil kordadel, kui mind lapsena kingapoodi viidi, et osta mulle uueks kooliaastaks rihmikud. T-särk kleepus nüüd mu rinnakorvi külge nii eest kui tagant.
„Hea küll,” ütlesin sügavalt sisse hingates, püüdes näole manada oma malbeima Holly Golightly stiilis ilme. „Tänan teid, et mulle aega leidsite.”
„Te peaksite aja kinni panema.”
Mul polnud kavas aega kinni panna; ma olin ärahirmutatud, alandatud tema sammu ja „kalduvuste” jutust, ning kurnatud püüdest säilitada muljet, et ma kuulun sinna.
„Jah, tänan teid, ma helistan kohe, kui olen oma sekretäriga rääkinud.” Mul pole kunagi sekretäri olnud. Ma tahtsin lihtsalt koju minna ja sussid jalga panna. Oli viimane aeg sellest poest lahkuda. Kuid ma jäin sinna veel paariks minutiks, katsudes ja uurides mõnd välja pandud tossupaari. Ma kallutasin oma pead niimoodi, nagu oleksin sügavalt mõttes. Nagu ma teaksin, mida kavatsen osta, aga olen otsustanud ostmise lihtsalt natuke edasi lükata. Just sellist muljet tahtsin ma endast jätta.
Võib-olla ei pidanud ma seal siiski nii pikalt vastu kui paar minutit – põletav häbi muutis mu põsed tulipunaseks ja viimaks ma lahkusin poest, higistades ja segaduses. Miks ma end nii häbistatuna tundsin? Kuidas õnnestus ühel põlglikul poetöötajal panna mind end imbetsillina tundma selle pärast, et tahtsin midagi