„Ma pean teie tualetti kasutama, seletan hiljem!” hüüdsin ma mööda tuhisedes, iPodi juhtmed taga lehvimas. Mõne hetkega olin ma potil, kõht kergendusest korisemas. Ruumi soojus segatuna halvava häbiga mu dramaatilisest sisenemisest muutis mind näost tulipunaseks, ületades kõvasti mu niigi tavapärast õhetamist. Ma hingasin sügavalt sisse, püüdsin käega tõmmata läbi juuste, mis olid higist kleepuvad. Kui ma väljusin, vestles baarmen õnneks kliendiga ning ma suutsin lehvitada ja rõõmsalt hüüda: „Tänan teid nii väga, te olete äärmiselt lahke!” Siis sööstsin uksest välja.
Kodu poole suundudes, joostes kiiremini kui iial varem, rabas mind üks mõte. Jooksmine on tegelikult kasulik. Mitte lihtsalt heategevuse jaoks raha kogumiseks või kaalu langetamiseks, et mahtuda kleiti, mille kohta arvasid, et ei suuda seda endale eales selga ajada. Jooksmine on kasulik selleks, et kuhugi kiiresti jõuda. Mu jalad tundusid kõnniteed neelavat, kui väljusin kahtlasest kõrtsist, mida ma nii kaua olin kartnud – sel päeval oleksin ma olnud kiirem ükskõik kellest tolles majas. Ma olin sellest tõdemusest veel mitu tundi elevil, nagu ka suurest kergendusest, et olin ikkagi tualetti jõudnud.
Tagantjärele tarkuse selgusega saan nüüd aru, et kõike seda, mida ma esimestel jooksukuudel teada sain, oli isa mulle juba varem rääkinud. Kaasa arvatud tualetiärevus. Aga ma ei kuulanud. Ma nägin, kuidas ta avas suu, ja kuulsin sealt sõnu väljumas, aga enne, kui need sõnad minuni jõudsid, vuristasin maha oma „See, et sina sellega hakkama said, ei tähenda, et mina ei saaks, ma olen nüüd kolmekümnendates, ära tule mind õpetama, ma leian vajaliku informatsiooni ise, sest ma olen tugev, jõuline ja sõltumatu naine ja asjad on muutunud pärast sinu aega”-kõne.
Kui ma viimaks tema poole abi küsima pöördusin, avastasin, et allaneelatud uhkuse maitse ei erine kuigivõrd piimhappe maitsest.
3. peatükk
Niiskust imav kangas ja kuidas seda välja kanda
„Ära näe vaeva, et olla parem oma kaasaegsetest või eelkäijatest. Püüa olla parem iseendast.”
Muudkui räägitakse: „Oh, jooksmise juures on suurepärane see, et pole vaja tervet hunnikut peent varustust. Tõmba lihtsalt mingid tossud jalga ja võidki minna!”
Aga millised tossud? Kuigi ma hakkasin hindama oma isa mõneti zen’ilikku suhtumist jooksmisse, otsustasin siiski, et ühes asjas oli tema nõuanne nende kahekümne viie aasta jooksul, mis olid möödunud tema maratonidest, iganenud: varustus. See, mis oli mu isa jaoks olnud hobi, oli nüüd äri. See poleks pidanud mind üllatama, aga kui sain kätte paki sellelt heategevusorganisatsioonilt, kelle jaoks ma maratonil raha pidin koguma asuma, mõistsin, milliseks tööstusharuks oli jooksmine muutunud. Niisiis otsustasin taas kord oma isa tarkust kindlalt ignoreerida, proovides asju omamoodi teha. Tema soovitus, et ostaksin veidi suuremad tossud, tundus olevat mõttetu. „Mida ta jooksutossudest teab?” leidsin end pomisemas. „Ta jooksis oma esimese maratoni dunlopi tennistes.”
Iga leitud informatsioonikillu juures – kas oli see siis treeningplaanide, sokkide või mõne kreemi kohta – püüdis keegi mulle midagi maha müüa. Mul polnud aimugi, keda usaldada või kelle poole pöörduda, et saada objektiivset nõuannet. Mul polnud aimugi, milleks pooled toodetest tegelikult mõeldud olid, või et pisiasjadele võisin ka ise lahenduse leida. Mul polnud aimugi, mida tegelikult oli mõtet osta. Isegi keel, mida kasutati nende toodete tutvustuses, kõlas minu jaoks täiesti võõrana.
Aga mida muud on uus hobi kui mitte uus ostmisvõimalus? Varsti olid mul särgid, mis nägid kenad välja, kuid keerdusid mu pihal üles kohe, kui puusad tööle panin. Mu jooksupükstel olid taskud, aga ma polnud suutnud veel välja mõelda, mida sinna panna, ja mul oli vihmajakk, millel oli mu rangluu kohal pisike salapärane auk. Samal ajal püüdsin ma ikka veel lahkuda kodust, peod täis münte, võtmeid, ühistranspordi sõidukaarti ja iPodi.
Kui nädalad möödusid, muutusin ma üha kindlameelsemaks, et pean leidma õige treeningvarustuse. Osaliselt seepärast, et käisin jooksmas nii tihti, et tundus hullumeelne kanda seljas midagi, mis mulle ei meeldinud, aga osaliselt ka välja löönud jahiinstinkti tõttu. Kui kõndisin ringi oma korteris, mis oli nüüd kuivava lükra mets, kõik radiaatorid sokkidega kaunistatud nagu sportlikud jõulupuud, mõtlesin ma jätkuvalt, kas minu ümber ripuvad ikka õiged spordiriided.
Tahtsin selle suhtes ükskõiksem olla. Tahtsin olla spordipoe ekvivalent lahedatele tüdrukutele, kes sammuvad baari ja esitavad poistele piljardimängus väljakutse. Ma tahtsin kuttidega varustusest rääkides endaks jääda. (Polnud tähtis, et mul polnud kutte, kellega varustusest rääkida.) Aga ikkagi olin ma otsustanud leida kõige parema varustuse, mis vastaks mu vajadustele ja aitaks mind mu jooksumissioonil.
Vähemalt oli hetkel üks asi, mida mul vaja polnud: tossud. Või nii ma arvasin.
Kõik paistis kena. Mu enesekindlus oli kasvamas. Ma suutsin joosta terve tunni, ilma et soovinuksin surra, ja ma olin selgeks saanud ka mõned ellujäämiseks vajalikud nipid. Ma ei kavatsenud poolel ringil ümber Regent Parki vedelikupuudusesse jääda nagu algaja reivar. Ma ei kavatsenud lasta kümnenaelasel rahatähel jõkke lennata. Ma ei kavatsenud ära eksida Heathi ja oma kodu vahel. Kui jõulud lähenesid, lasin endal uskuda, et olen võib-olla – võib-olla võimeline sellega hakkama saama.
Kuni ma tegin oma esimese kuueteistkilomeetrise jooksu. Ma olin seda oodanud ja kartnud. Pidude hooaeg oli juba alanud ja ma tundsin end veidi õrnana. Mul oli pooleli üks väga haarav kriminull. Mul oli kodus värske kohv ja keegi oli mulle hiljuti kinkinud karbi piparmündikomme, mis ei olnud veel päris otsas. Kuid kuusteist kilomeetrit oli naeruväärselt hiiglaslik verstapost ja see tuli ületada.
Mu peas keerles statistika, iga tiiruga üha segasemaks muutumas. Ma pidin esimest korda elus jooksma kuusteist kilomeetrit. Kuusteist! Ja seda vaid mõni kuu pärast treeningute algust. Ma teadsin kindlalt, et kui ma sel nädalavahetusel asja ette ei võta, ei jooksegi ma seda distantsi enne jõule ära, ja pärast jõule oleks see peaaegu võimatu.
Kuueteistkilomeetrise jooksu järel olen ma jooksupäevikusse kirjutanud ainult: „Väga külm. Väga tuuline. Väga kole.” See oli niisugune pühapäev, mis tuleks veeta voodis koos kellegi väga-väga meeldivaga, toita teineteist süsivesikurikka toiduga ja rääkida romaanidest, mille kohta sel hetkel tundub, et need on kirjutatud sulle ja ainult sulle. Selle asemel oli mul seljas valik inetutest, räigetest riietest, kaasa arvatud paar fliiskindaid, mis ma olin eelmiste jõulude ajal õelt laenanud, ja jalas mu vanad kulunud tossud.
See on vaja ära teha. See on vaja ära teha. See on vaja ära teha.
Ma alustasin piki Maida Vale’i, tähtsate tänavanimede nimekiri käe peale kirjutatud. Külm ärritas nahka iga kord, kui ma kinda kõrvale keerasin, et kontrollida, kas lähen õiget teed. Ma ületasin kanali, läksin läbi Kensingtoni ja keerasin Hyde Parki. See oli kõle, hall, peaaegu tühi. Mõned vanad mehed, kelle naised olid jäänud tuppa, jalutasid solvunult väikseid koeri. Üksildane isa lükkas lapsevankrit ikka ringi ja ringi ümber tiigi, kui ma vastassuunas jooksin. Veel üks jooksja, noor mees, sööstis minust mööda ja kadus kaugusesse piki rada, mis viis kõlakojani.
Mu kõrvad olid külmast hellad. Ma võtsin ühest käest kinda ära ja püüdsin rusikasse puhuda, et sõrmi soojendada. Tõmbasin palja peoga üle ülemise huule ja sain aru, et higi mu näol oli külmunud väikesteks soolakristallideks. Ma olin hale. Ma suundusin pargist välja Queenswayle ja tee hakkas kergelt tõusma. Iga sammuga jäid jalad üha valusamaks. Tundus, nagu oleksid mu jalatallad täiesti siledad ja ma jookseksin paljaste kontide peal. Hakkasin igal sammul võpatama. Mu varbad olid ainus osa kehast, mis tundusid kuumad; nüüd nad peaaegu hõõgusid. Ma polnud midagi sellist varem kogenud, kui välja arvata valu, mida tundsin siis, kui kord lapsena rabeledes pöidla autoukse vahele lõin. Mu tegevus ei tundunud enam mõistlik olevat. Kui kuusteist kilomeetrit oli nii