Olin poolel teel, kui pidin peatuma. Värisesin kohutavalt, kogu maailm liikus mu kurnatud jäsemete all üles ja alla: põnts, põnts, põnts käisid mu jalad vastu maad, väristades nii mu keha kui ka kõnniteed. Mõne sekundi – isegi mitte minuti – jooksul oli mu nägu muutunud kuumusest punaseks ja mu rind kerkis hingeldades. Ma nägin ristteed, kuid enda näruseks alanduseks ei suutnud ma nii kaugele jõuda. Ma polnud mitte lihtsalt hingetu, ma pidin sõna otseses mõttes paanikat alla suruma, et üldse edasi liikuda.
Järgmise laulu ajal ma kõndisin. Häbi tõdemusest, et ma ei suuda rohkem joosta, tundus olevat veidi vähem hull kui see kehaline vare, mis minust oleks saanud, kui oleksin jooksmist jätkanud. Viimaks jõudsin parki ja püüdsin järgmise laulu ajal joosta. Ma ei saanud isegi sellega hakkama ja lõpuks lihtsalt kõndisin mööda pargi keskel olevast väljakust, kus lapsed jalgpalli mängisid. Nad tundusid pingutuseta ringi sööstvat, pidevas liikumises, samal ajal kui kõik minu kehaosad paistsid üles ütlevat.
Mu võdisevad reied, mu värisev tagumik, mu naeruväärselt jõnkslevad rinnad tundusid mind mõnitavat, kui lastega mänguväljakul aega veetvad isad mind õudusega vaatasid. Iga kord, kui mu jalg maapinda puutus, olin ma kindel, et mu pahkluu murdub, ja iga kord, kui ma kontrollimiseks alla vaatasin, sattusin ma silmitsi enda poole liikuva suure reiega. Tundus, nagu oleks mu keha täielikult eraldunud kõigest, mida mu mõistus või tunded talle öelda püüdsid. Rahune, sa vähemalt üritasid ja see on kõige tähtsam käis käsikäes mõttega jah, muidugi, selline enesepiinamine on tõesti suurepärane idee. See omakorda röövis igasuguse võimaluse maha rahuneda ja mu pulss hakkas hirmust taas tõusma.
Kui ma pargiserva jõudsin ja tagasi keerasin, veensid pulss ja tulitavad kopsud mind paratamatus tões: ma ei jõua sedasi koju.
Viimaks, pärast mitut starti ja peatust ning täielikku pilkkontakti vältimist kõigi inimestega, kellest möödusin, jõudsin ma koju. Sel õhtul autasustasin end peol ebatavaliselt suure koguse söögi ja joogiga, seletades rõõmsalt kõigile, et olin hommikul pika jooksu teinud. Järgmisel päeval ärgates tundsin end nii, nagu oleksin veoauto alla jäänud. Suure veoauto alla, paksudest rehvidest muljutud. Leidsin, et niimoodi ei tohiks ennast tunda. Ma pidin olema üle treeninud. Hiljem vaatasin, kui palju ma olin jooksnud: poolteist kilomeetrit.
Möödus kolm kuud, enne kui ma uuesti proovisin.
Ma ei mäleta, millal ma otsustasin, et ei suuda joosta; see oli lihtsalt üks neist asjust, mis tegid minust minu, nagu mu juustulembus või vastumeelsus polokaelusega pluusi kandvate meeste vastu.
Mu veendumus, et ma ei suuda joosta, oli absoluutne, mu kadedus nende suhtes, kes suutsid, mõõtmatu, ja ma imetlesin piiritult oma korterikaaslast. Pärast tavapärast ringi Regent Parkis või Hampstead Heathis ilmus ta särades uksele ja ma tervitasin teda entusiastlikult. Me lobisesime sellest, mida ta oli oma teel näinud, tema toetumas köögiletile, lonksates veeklaasist, mina diivanil, sülearvuti põlvedel kui närviline beebi.
„Soovin, et suudaksin ka joosta.” Oli kuidagi lohutav seda kõvasti välja öelda. „See tundub nii tore,” ohkasin ma, kui ta treeningriideid seljast võttis. Ma tundsin kurbusekihvatust teadmisest, et minu jaoks on liiga hilja alustada. Võtsin resigneerunult telekapuldi.
Kui vaatasin korterikaaslase jooksuriideid pesumasinas hüpnootiliselt keerlemas, ei pannud ma kunagi kahtluse alla oma naeruväärset uskumust, et ma ei suuda joosta. Tundus, et olin lasknud sel arvamusel ajapikku endas kindlalt paika settida, olin sellesse küsimusi esitamata vajunud.
Mäletan aega, kui olin kuuene või seitsmene – ma jõudsin koolis vaevu vahetunni ära oodata, et joosta saaksin. Ja ma mäletan, kui olin kolmkümmend ning täiesti veendunud, et jooksmine pole üldse minu jaoks.
Millalgi nende aastate vahepeal olin ma unustanud, kuidas algklassis lugedes või lugemist kuulates hakkasin tundma seda tuttavat kibelust jalgades. Ma vaatasin kella, õpetajat ja aknast välja. Varsti. Ja siis, samal hetkel, kui kell helises, haarasime me oma jakid ja tormasime välja, mängima kõikvõimalikke mänge, mille peale me tulla oskasime, peaasi, et need sisaldasid veidi ringijooksmist. Selles vanuses ei nimetanud me seda jooksmiseks, sest me tegime kõike joostes, kindad varrukatest rippumas ja patsid põskedel hüppamas. Me olime lihtsalt lapsed, kes tegid oma asju, ja asjad olid alati lõbusamad, kui neid tehti kiiresti. Me jooksime ja naersime. See oli üks ja seesama.
Kümneaastasena seisin ma unistades 400 meetri jooksu stardis. Ma vaatasin, kuidas soe suvepäike läbi mu mereväesinise Aertexi särgi õmbluste säras. Ma märkasin, kuidas päike oli pruuniks muutnud mu käed ja staadionimuru. Ma jooksin rõõmsalt staadioniringe nii kaua kui võimalik, mõnikord vahelduse mõttes otse risti üle staadioni, kuni meid kutsuti tagasi tundi või kuni mõni teine klass tuli rajale trenni tegema.
Kakskümmend aastat hiljem olin ma täiesti spordikauge inimene ja sellega rahul. Justkui poleks ma kunagi jooksnud. Mul ei tulnud iialgi pähe, et võiksin seda teha, et mul tarvitseks ainult kodust välja minna. Ma polnud jooksja ja see oli kõik. Kuidagi olin ma unustanud fakti, et mitte olla jooksja ja mitte olla võimeline jooksma pole päris üks ja seesama.
Ma polnud sportlik tüüp, nii lihtne see oligi. Olin kurvikas tüdruk, kel enamasti mingit võitlusvaimu polnud. Keskkooli ajal sain ma harva pallile kurikaga pihta ja ülikoolis jätsin oma keha kolmeks aastaks täiesti hooletusse. Võib-olla jooksin ma tookord, kui lükkasin oma sõpra Clare’i poekärus mööda Cotham Hilli ringi, ja ma tean, et tantsisin mõned korrad poodiumil, aga need olid kindlasti mu ainsad sportlikud ettevõtmised kolledžis.
Siis kolisin ma Londonisse ja ühinesin spordiklubide lõputu rügamisega. Iga kord, kui otsisin uut kohta, ütlesin endale, et see ongi see. See on klubi, mis paneb mind treenimisse armuma. Aga seda ei juhtunud kunagi. Kui esimene elevus erinevatest trennidest, treeningplaanist ja aurusauna proovimisest möödunud oli, kadus võlu kiiresti ja ma pöördusin tagasi põgenemise juurde, vaadates süüdlaslikult oma pangaväljavõtteid, sest olin aru saanud, et iga harv külastus maksis mulle ikka rohkem ja rohkem.
Tol ajal ei teadnud ma, et spordiklubi on vaid vilets metadoon õues jooksmise heroiini kõrval. Kuidas saaks jooksumasinal üksinda siblimine ja mitte kuhugi jõudmine seina ees, millel lõputult jooksevad uudised, võistelda vabadusega joosta piki mereäärt, vaadates kajakat rajal oleva toidupalakese kohal tiirutamas ja taibates, et hetkeks olete täiesti kõrvuti? Aga ma jätkasin ikkagi. Järgmisena tuli (Madonnast mõjutatud) jooga-periood. Tunnid painutades ja higistades ruumis, mis oli täis vabakutselisi veebidisainereid ja stressis moetoimetajaid. Siis tuli pilates ja isegi flirt meditatsiooniga.
Viimaks, pärast peavalusuve, millele järgnes peaaegu invaliidistav depressioon, tuli kõndimise faas. Pärast kohustusi täis rutiini, pärast kägaras kohvilaua all nutmist olin jõudnud punkti, kus ma lihtsalt pidin välja minema ja päevavalgust nägema. Ma tahtsin tunda oma nahal sooja tuuleõhku, ma igatsesin tunda, kuidas veri päriselt mu kehas taas ringi käib, ja ma ei tahtnud, et mind seejuures saadaks seinale kuvatud pilt või joogaõpetaja kolm nädalat vana pediküür. Pooleldi hullunud sellest, et olin nädalate viisi korrapäratult maganud – rammetuna veedetud ööd, millele järgnesid ärritavalt loiud, kangete jäsemetega päevad –, otsustasin meeleheites, et enda füüsiline väsitamine muudab ööd ehk vähem ebameeldivaks. Ma igatsesin oma voodit, ma ei tahtnud, et see oleks võitlustandriks lõputule sõjale mu enda deemonite vastu. Ma igatsesin minna ja päeva lõpus pikali visata, jalad valutamas millestki enamast kui tavapärasest tundidepikkusest siblimisest töölaua all.
Ühel päeval ma lihtsalt tõusin püsti ja läksin välja; koju tagasi jõudsin alles peaaegu pimedas. Sellega algas mu kõndimisfaas. Ma võisin kõndida tundide kaupa, kõikidel neil radadel, kus mu nüüdseks endine korterikaaslane oli eelmisel aastal jooksnud. Hampstead Heath, Regent’s Park, Hyde Park. Sageli läksin pühapäeva hommikul välja ega pöördunud koju enne kolme või nelja tundi. Tihtipeale suutsin ma kõndides veedetud aega vaevu meenutada, justkui oleks mu sammude meditatiivne kordumine mind kuidagi hüpnotiseerinud. Ma kuumenesin üle soovist pääseda eemale räpastest linnatänavatest, lonkivatest jalakäijatest, kohalikest poodidest, mille omanikud olid mind näinud pisaraplekilisena ja rääbakana