See kõik on jama.
Viisakus on viisakus ükskõik missugustes oludes, ja äris peaks see olema elementaarne. Nüüd võin täie veendumusega öelda, et sel spordipoe kutil oli kas väga halb päev või oli ta lihtsalt jobu. Pole mingit vabandust sellele, et ollakse ülbe hirmunud algaja jooksja vastu, pannakse ta end rumalana tundma selle eest, et ta ei tea õiget terminoloogiat, kui ta on pöördunud sinu poole abi järele. On vaja palju julgust, et minna esimestele jooksudele, ning sellise haavatavas ja tuge vajavas olukorras inimese petmine või alandamine on andestamatu.
Niisiis ei ostnudki ma tosse ja läksin selle asemel hoopis spordirinnahoidjat ostma.1
Korralik spordirinnahoidja on sama tähtis kui korralikud tossud. Õnneks olin ma sellest aru saanud pigem varem kui hiljem, vältides seega rinnanibudel samasugust kurba saatust, mis tabas mu kalleid kadunud varbaküüsi. Õige rinnahoidja kandmine on suurusnumbrist sõltumata hädavajalik, sest pole lihaseid, mis toetaksid tisse, ükskõik, kui suured või väiksed need on. Kui su rinnapartii on nii lopsakas, et sul tekib mõne multikakangelanna tunne nagu näiteks minul, vajad sa hardcore-toestust.
On ka üks hea uudis: leidub selliseid rinnahoidjaid, mis hoiavad tissid täiesti kindlalt paigal – kuigi ma ükskord rongi peale joostes ja eriti läbipaistvat pluusi kandes püüdsin end vastupidises veenda. Ja ma ei pea siin silmas veidraid kombinatsioone spordi- ja tavalisest rinnahoidjast üksteise peal, nagu mõned naised jooksmisel eelistavad. Ma ei jõuaks kokku lugeda kordi, mil naised on mulle maininud, et ei saa joosta oma rindade pärast. Mulle mu tissid meeldivad, nad on rõõmsameelsed ja uudishimulikud, otsivad üha uusi hüplemissuundi, ja nad on alati agarad nõudma tähelepanu Brightoni rannal, kus ma vähemalt võin pilkudega leppida. Kuid isegi kõige metsikumad rinnad võivad taltsutatud saada. Jah, võivad küll.
Ma ei mäleta, milliseid spordirinnahoidjaid kandsin poolükskõikselt kaasa tehtud joogatundides ja loendamatute spordiklubide ajal, aga need olid ühtaegu algelise disainiga ja tähelepanu püüdvad. Lühidalt öelduna ei olnud need piisavalt head. Alles siis, kui Shock Absorber aastal 2000 uuesti ilmus, veendusin ma, et võin ette võtta mõne pikemat sorti trenni, ilma et kellegi silma riivaksin.
Ma ei saa rääkida naiste eest, kel väiksem rinnahoidjanumber kui minul, kuid on palju probleeme, mis ebapiisava toestuse korral jooksmisel esile kerkivad. Sest isegi siis, kui kaotad veidi kaalu ja üldine võdisemine seetõttu langeb, jäävad tissid ikka alles. Ja kui sa kaotad mõned kilod, siis on tissid isegi rohkem nähtaval. Sellest võib saada probleem. Tissid on imelised – neile võib toetada teetassi, nendega saab toita lapsi ja pakkuda silmailu inimsoole, niisiis on päris kurb, kui midagi nii vajalikku hakkab tunduma koormana. Mitte keegi ei tohiks end tissidest koormatuna tunda.
Jooksu lõpul oled niigi kurnatud, sa kahtled, kas üldse kohale jõuad, ja siis ajab sammu veel rohkem sassi mõni vastik vanamees, kes jõllitab su tisse, nagu oleks leidnud diivanipatjade vahelt mõne ammu unustatud sigareti. On alandav näha teismelisi poisse või isegi lapsi itsitamas ja sosistamas, kui neist möödud, samal ajal teades, et mõnes teises situatsioonis oleksid nad sinuga lugupidavad. On vastik näha, kuidas naine tabab oma armsama sulle kiiret pilku heitmas, kui sa pole teinud midagi, et seda provotseerida. Ja on tõesti segadusse ajav joosta piki randa kahe kena mehe poole, kes hoiavad käest kinni ja on ilmselgelt paar, aga ikkagi jõllitavad mõlemad su taltsutamatuid rindu.
Kui visuaalne pool kõrvale jätta, siis on kõige hullem asi suurte tisside ja vale rinnahoidjaga jooksmise juures tunne, et teed päriselt oma rindadele liiga. Seda tunnet ei tohi alahinnata. Mitu füsioterapeuti on mulle öelnud, et vale rinnahoidjaga jooksmisega teevad naised endale rohkem viga kui valede kingade kandmisega. Hirmutav on see, et kui sa jooksed, ei hüple rinnad mitte lihtsalt üles-alla, nagu võiks multikate põhjal arvata, vaid liiguvad kaheksakujuliselt. Seega võiks küll eeldada, et piisab, kui hüplemine peatada, ent tegelikult on spordirinnahoidja töö palju raskem. Joostes ringi ja lastes tissidel muutuda matemaatikaülesandeks, on oht vigastada Cooperi sidemeid. Nimetatud 1840. aastal Astley Cooperi järgi, kes oli anatoomiateadlane Norfolkist (ja kelle isa oli kirikuõpetaja, mis väga ei üllata), kaitsevad need sidemed rinna „strukturaalset terviklikkust”. Rinnakude on raskem kui rasv, mis seda ümbritseb, niisiis hoiavad need sidemed rinda täiesti lonti vajumast või muutumast hiigeltissiks. Parem on nende eest hoolitseda, sest olen aru saanud, et kui nad kord läinud on, siis on nad läinud.
Ja siis veel hõõrumine. Rinnahoidja, mis vaid veidi halvasti istub, muutub talumatuks pärast kaheksat kilomeetrit, ja seda ka siis, kui jätta kõrvale vihma ja higi nahka ärritavad omadused. Kui mõni väike aas või haak lahti on tulnud, võib tunduda, nagu torgiks keegi sind kudumisvardaga, ja pisimgi hargnenud õmblus võib olla tõeline katastroof.
Neljandik naisi kannab ebasobivat spordirinnahoidjat, ja seda siis neist naistest, kes üldse kannavad spordirinnahoidjat. Enamik ei ole lasknud oma rinnahoidja suurust korralikult ära mõõta sellepärast, et nad peavad seda piinlikuks. Olin tundnud end alandatuna, üritades midagi jalga osta, niisiis närvitsesin veel rohkem, püüdes osta miskit, mis kataks mu rinnad, kuid tissid tänatud, ma olen kohanud vaid suurepärast klienditeenindust. Sweatshopi poodides soovitavad spordirinnahoidjaid asjatundjad, kes on kõik naised, hästi treenitud, ja siis on veel Bravissimo, mis müüb igat sorti rinnahoidjaid ja on tõeline eeskuju, teades, kuidas ümber käia naisega, kes oma tissidega enam hakkama ei saa. Sealsed töötajad käivad õppimas kohas, mida nimetatakse Tissiakadeemiaks – sinna saaksin ma kindlasti sisse.
Kuna olin seal varem käinud, suundusin Bravissimo poole suhteliselt enesekindlalt. Ma olin sinna kord sisse marssinud ja teatanud, et vajan abi. Asjalikud, kuid glamuursed naised vaatasid mu dekolteed ja teadsid kohe, milles asi. Oli vastuvõetamatu väljavaade, et peaksin minema mõnda spordipoodi ja proovima selga erinevaid spordirinnahoidjaid, samal ajal kui mehed seisavad kolm meetrit eemal ja arutlevad niiskust imava kanga üle. Arvestades, et ainuüksi rinnahoidja selga saamise peale võib kuluda 300 kalorit, on see ettevõtmine, mis vajab rahulikku, vaikset keskkonda. Viimaks leiti mulle midagi, mis sobis.
Esimene jooksukord Shock Absorberi rinnahoidjaga oli elumuutev kogemus. Ma oleks nagu koju jõudnud. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et see ei muutnud mitte ainult mu suhtumist jooksmisse, vaid kogu mu arusaamist sellest, milleks ma võimeline võin olla. Mul oli sama mugav nagu Judy Garlandil tolles väikses sinivalges pihikkleidis filmis „Võlur Oz”. Mu tissid olid põgenemiskindlalt paigal, kuid erinevalt rinnahoidjast, mida varem olin kandnud, ei olnud nad tõstetud mu lõua alla. Ja ma olin vaba sellest vastikust kokkusurutuse tundest, mida võib kirjeldada vaid kui „mida sa näeksid, kui ma lebaksin kõhuli klaasist laual ja sina lebaksid selle all”.
Kui ma oma uues rinnahoidjas välja suundusin, tundsin end nii, nagu oleksid mu jalad ja pöiad viimaks ometi vabad, et tekitada liikumist, mis viiks mind edasi, selle asemel et tekitada liikumist, mis julgustaks mu tisse üha aktiivsemalt hüplema. Samuti sain keha suunamiseks lõpuks ometi käsi kasutada – enne olid need vaid ootel nagu esmaabipakikesed. Sellist vabanemist polnud ma kunagi tundnud.
Fännasin seda esimest Shock Absorberi rinnahoidjat nii väga, et kui see jõudis oma elu lõpule – pärast umbes neljasaja kilomeetri jooksmist –, harutasin ma selle lahti, et näha, kuidas see tehtud oli. See oli kokku õmmeldud seitsmekümne kahest osast. Seitsekümmend kaks! Haagid, aasad, paelad paelte sees ja suured, polsterdatud õlapaelad. Iga rinnahoidja on kunstiteos, saadaval umbes kolmekümne naela eest, aga ma leinan ikka veel oma esimese spordirinnahoidja kaotust. Shock Absorberi rinnahoidjad on märkimisväärse uurimistöö tulemus, mis algas aastal 1994 ja sai hiljuti uue hoo sisse. Ma olen ikka veel neist veidi sisse võetud, sest nad esindavad tohutut verstaposti minu arengus jooksjana.
Mu lustlik rinnahoidjal põhinev vabadus polnud siiski ilma miinuskülgedeta. Ühe ebameeldivuse pidin spordirinnahoidja kandmise juures ise avastama: higistamine ajab väga, väga sügelema. Kui mõelda mõnusalt krõbisevatele graanulitele, millest koosneb soola-kehakoorija, ja siis torkivale valule, kui seda peaks kogemata minema äsja raseeritud