KARIN KASE KIRJAD KULTUURILOO ALLIKANA
Teatriteadlane Karin Kask on öelnud, et “ei tuleks karta mälestusi, mis on alati subjektiivsed ja võivad olla vastuolulisedki. Ajalugu tuleb kirjutada üles ka selliste mälestuste abil.”1 Vähemalt sama subjektiivsed on ka kirjad, kuna nende kirjutamisel on objektiivsuse taotlusest tähtsam isiklike mõtete, muljete ja meeleolude edasiandmine teisele inimesele. Kuid ametlikegi ajalookäsitluste ideoloogiline kallutatus sunnib meid tihtipeale nende tõepärasuses kahtlema, mahavaikitud faktid sunnivad alternatiivseid allikaid mujalt otsima. Kirjavahetustes leiduv võib aidata paremini mõista mõne sündmuse tagapõhja, kirjutamise aega ja olusid ning inimlike suhete võrgustikku, mis asjaosalisi ja nende tegusid paratamatult on mõjutanud. Mõnikord võib ka näiliselt tühine detail avada seni varjul olnud tähendusi või uusi vaatenurki. Mida erinevamate kildude summast tervikpilt kujuneb, seda täiuslikum see saab.
Karin Kase (22.09.1919–12.05.1998) ja Kaarel Irdi (27.08.1909– 25.12.1986) kirjavahetus ei ole päris tavapärane, sest sellel on vaid üks pool – Kase kirjad Irdile. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kui palju kirjutati neile kirjadele vastuseid, kuna Karin Kase arhiiv, kus need kirjad võiksid leiduda, ei ole säilinud. Kuid oletada võib, et seda kirjavahetuse teist poolt polegi olnud väga palju, kindlasti mitte selles mahus, kui on Kase kirju Irdile. Korrespondentsi ühepoolsusele vihjatakse mitmetes kirjades: “Olen siis Moskvas ja kasutan igavat koosolekut Sinuga vestlemiseks, mis on alati üks suur tennisemäng ilma partnerita olnud.” (6.03.1973) või “Tervitan, ilma vastust ootamata. Kirjavahetus ilma vahetuseta! Kah tore!” (juuni 1968).
Pärast Irdi surma oli Karin Kask üks nendest, kes Irdi käsikirjalise pärandi säilimise ja korraldamise üle kõige enam südant valutas. Kui arhiiv 1987. a kevadel vastavalt Irdi tahtele Kirjandusmuuseumisse jõudis, oli Kasega juttu ka tema kirjadest Irdile, mis arhiivimaterjalide hulgas leidusid. Ta luges need üle, leidmata seal midagi, mida ta peaks vajalikuks uurijaile sulgeda, kuigi tal oleks see õigus olnud. Kirjadest rääkides tuli kõneks ka see, kas ja kui palju on neile vastuseid. Mäletan Karin Kase sõnu: “Mõnikord kirjutas ta ikka vastu ka!” Need kirjad, nagu ka oma muu käsikirjalise pärandi, lubas Karin Kask anda samuti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi, mis sel ajal kandis veel käsikirjade osakonna nime. Kuid nagu juba öeldud, läks kahjuks teisiti.
Teades Irdi impulsiivset loomust, võib oletada, et enamasti haaras ta vastuseks pastaka asemel hoopis telefonitoru. Kui Kask oli kirjutav inimene, siis Ird oli pigem rääkija. Irdi fond EKLA-s sisaldab küll kirju Irdilt (s.t masinakirjakoopiaid saadetud kirjadest) enam kui 250 adressaadile, kuid valdavas enamuses on need ametlikud kirjad. Need on kirjad, mis on kirjutatud dikteerides, samuti nagu Irdi artiklidki. Selleski avaldub Irdi rääkija-loomus – talle oli vaja publikut! Dikteerides jälgis ta üleskirjutaja reaktsiooni, saades nõnda kiiret tagasisidet oma mõtteavaldustele ja sõnastades oma mõtteid vastavalt sellele ümber. Kuid kirjutada sel kombel erakirju on märksa keerulisem, kui mitte võimatu. Nii võib oletada, et need kirjad, mis ta Kasele kunagi kirjutas, ei olnud dikteeritud, vaid kirjutatud käsitsi, käekirjaga, mida tema enda sõnu kasutades suutis ta ise ka üksnes kolme päeva jooksul pärast kirjutamist lugeda.
Irdi fondis leidub vaid üks Irdi kiri Karin Kasele.2 See on kirjutatud masinakirjas (s.t dikteerides) ning on dateerimata. Et see ei ole kuigi pikk, kuid on samas iseloomulik näide Irdi stiilist, olgu ta siinkohal ära toodud:
Kallis seltsimees Karin Kask
Suur tänu esimese köite eest. Kui mind kunagi on tarvis üles puua, siis on süüdistusakt valmis.
Mulle näib, et kuigi Te Vana Hirmsa pärast elus küllalt pahandust olete tundnud, Te mingisugusest põikpäisusest, mis minu subjektiivse arvamuse järgi ei tule puupeasusest, veel ikka jätkate Vana Hirmsa eest sõdimist.
Mina muidugi arvan, et sõdite sellega õige asja eest. Kui paljusid Te aga teistest inimestest selles veenda suudate, eks seda näitab ajalugu.
Nagu esimesest lausest nähtub, on kiri saadetud Karin Kase kirjutatud või koostatud raamatu valmimise puhul. Kuna kasutatakse teie-vormi, on tegemist suhteliselt varasema perioodi kirjaga. Oletada võib, et kirjas on juttu Kase raamatust “Shakespeare eesti teatris” (1964), kus muu hulgas räägitakse põhjalikult Irdi Shakespeare’i-lavastustest, sest teised sellest ajast pärit eraldi raamatutena ilmunud Kase kirjutised (“Ants Lauter” 1965, “Eesti NSV rahvakunstnik Ilmar Tammur” 1966, “V. Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater” 1966) pole Irdiga kuigivõrd seotud.
Ühist ja erinevat
Kirjad, mis siinses raamatus trükivalgust näevad, on piiritletud daatumitega 7.11.1953–18.02.1984. See aeg hõlmab erinevaid etappe nõukogude ühiskonna ja eesti teatri arengus, mille peegeldused kirjavahetuses on jälgitavad. Kajastamist leiavad nii Irdi teatriteoreetilised huvisuunad (Stanislavski, Brecht jm) kui ka 1960. aastate lõpu noore režiipõlvkonna (Hermaküla, Tooming) oma tee otsingud Vanemuises. Selgesti tajutav on Kase panus Irdi rahustaja ja delikaatse suunajana, olgu siis suhtumises noortesse, kommentaarides Irdi artiklitele-sõnavõttudele või lavastusi puudutavates hinnangutes-soovitustes. “[-] olen meelsasti Sinu müristamiste piksevardaks, kui see Sulle ja Sinu kunstile kasuks on,”kirjutab Kask Irdile (16.10.1971). Oma ägeduse ja mahlakate ütlemiste poolest kurikuulsa Irdi jaoks oli suhe tasakaaluka ja tema ülekeevat temperamenti targalt maandada oskava ning samas paljudes olulistes küsimustes temaga sama meelt oleva Kasega kindlasti stabiliseeriv ning kokkuvõttes ulatus selle mõju Irdi kaudu teistegi vanemuislasteni. Nii võib ehk isegi väita, et Kase “piksevarda-roll” Irdi jaoks on üks näide sellest, kuidas teatriteadlane võib reaalset teatriprotsessi mõjutada.
Vaatamata nõukogude ühiskonna suletusele õnnestus Karin Kasel olla kursis mujal maailmas tehtuga. Ta pidas seda teatriteadlasele ja – kriitikule enesestmõistetavaks ja “nii 1960., 1970. kui 1980ndatelgi nägi Karin Kask Eestit ikka ja alati rahvusvahelises kontekstis, tema mõõt oli maailmateatris nähtu ja võõrkeeltes loetu.”3 Lea Tormisele antud intervjuus ütleb ta: “Näha välisteatrite külalisetendusi – seegi on meie ala inimeste rõõm ja vajadus, mille tarvis ükski kopikas liiga kallis ega ükski väsimus liiga suur pole. [-] Kirjandusteadlane saab maailma tippraamatud ikka kätte, teatriteadlasel ei õnnestu tipplavastusi kaugeltki alati näha. Teatriraamatute, huvitavate artiklite rõõm on teine suur rõõm. Nende kaudu on praktiliselt kogu maailm avatud.”4 Ka kirjades Irdile on sageli juttu reisimisest, mis ette võetud mõne olulise lavastuse nägemiseks, ja muljetest, mis teatrireisidelt kaasa toodud. Justkui möödaminnes antakse aeg-ajalt vihjeid huvitavatele artiklitele välismaises teatriajakirjanduses.
Nii teatriajaloo tundmist kui ka kaasaegse teatriga kursis olekut pidas väga oluliseks ka Kaarel Ird. Tema rikkalik raamatukogu, kus leidub palju selliseidki teatriraamatuid ja – ajakirju, mida ei ole üheski Eesti raamatukogus, on Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus nüüd Irdi memoriaalkoguna kõigile teatrihuvilistele kasutatav. Oma eessõnas albumile “Vanemuislane Kaarel Ird” (1981) on Karin Kask Irdi kohta kirjutanud: “Tema nõudlikkuskriteerium tuleneb maailmateatri taseme tundmisest. Pidev kaasaelamine teatrielu arenguprotsessiga, mis ulatub Efrosest, Tovstonogovist, Ljubimovist Brooki, Strehleri, Bessoni, Steini, Planchoni, Berghausi jt. meie ajastu suurte lavastajateni, on Irdi kaitsnud mahajäämuse ja skleroosi eest. Tema raamaturiiulitel võib leida teatrimõtet maailma ulatuses. Siin on teatriajakirju paljudes keeltes.
Ja mida ta ise lugeda ei mõista, selle pistab ta kätte nendele, kes loetust midagi saada võiksid ja seda omakorda teistele edasi annaksid.”5
Irdi ja Kase suhte puhul on huvitav asjaosaliste väga erinev päritolu ja taust. Kuigi mõlema lapsepõlv ja noorusaastad jäävad Eesti Vabariigi aega, ei ole nende kogemused ja mälestused kaugeltki sarnased. “Avastasin enda jaoks siis, kui erinevad keskkonnad olid mahtunud tolle pisukese Eestimaa lapile,” kirjutas Kask pärast Irdi isa kirjade lugemist, meenutades ühtlasi ka üht varasemat sarnast seika. Tundub, et nende erinevuste vastastikune aktsepteerimine suhtlemise käigus rikastab ja lähendab mõlema osapoole maailmapilti.
Karin Kask (neiuna Mullas) sündis 22. septembril 1919. Tema isa oli Eesti Vabariigi kõrgem sõjaväelane, ema õpetaja. Ta sai parima hariduse, mida tollane