„Me rääkisime täna õhulahingust.”
Riietusruumis lõhnas seebi ja higi järele, see meenutas P-le internaatkooli võimlat, poiste, seksuaalsuse, hierarhiate, allasurutud vägivalla kirbe hais. Ta pani mansetinööbid kinni ja astus peegli ette.
„Me tegime manöövreid, mida kasutatakse lahingus.”
P keeras krae alla, ei vastanud. Poiss paistis peeglist.
„Mõtle, kui tuleb sõda.”
Poiss tõmbas peoga üle higist läikiva näo, vedas kombinesooni luku lahti, heli oli terav ja selge, nagu käristaks keegi kangast.
„Mõtle, kui Ugandas algab sõda? Siis peame inimesi pommitama. Me peame teisi piloote tapma. Ma pole sellele enne mõelnud.”
P silus pluusi sirgeks. Poiss tema selja taga haaras krampis kätega puupingist istumise all, nagu hakkaks kuskilt servalt libisema, taeva poole lendu. P-le ei meeldinud sellest rääkida. Mõttetu arutlus. Ugandas ei saa sõda tulla.
„Meie teeme ainult vigurlende. Teeme rahva pea kohal keeriseid ja sõlmi.”
Pühapäeviti olid nad vabad. Ta käis oma kreeklastest kursusekaaslastega õigeusu kirikus, sest ei leidnud akadeemia ümbruses piisavalt lähedalt ühtegi katoliku kirikut. Ta põlvitas puupingil, põimis sõrmed kokku ja sulges silmad. Ta hakkas sõitma õppereaktiivlennukiga T-37E. Aastaajad vaheldusid, vihm piitsutas rannikut. Nad lendasid koidu ajal, formatsioonis, tiib tiiva kõrval. 1970. aasta alguses ülendati Husseini sugulane Uganda armee ja lennuväe ülemjuhatajaks ning Hussein tegi ühel õhtul Ateena kesklinnas neile välja. Nad tuikusid Kreeka talve külmas uduvihmas mööda kõnniteid ringi, hüüdsid naistele suahiili keeles järele, naersid ja vaatasid vaikseid valgeid linnusulgi, haruldast Kreeka lund, mis tol ööl äkki tänavalaternate valguses langes. John saatis talle foto oma vastsündinud pojast, P kinnitas selle voodi kohale seinale. Öösiti tundis ta, kuidas silmapiir jalge all kiigub. Plataanipuude ja viljapuude raagus oksad olid pärastlõuna fotograafiliselt pruunis valguses harali, kui ta kasarmust bussile jalutas, buss viis kadetid lennuväljale ja mõnikord mõtles ta puudele, mille otsa ta lapsena ronis, ja mängudele. Ta oli tahtnud olla lind.
Pommitamine, treening sihtmärgi pihta, kiirendusjõud ümbritses pead nagu must tunnel, vaateväli kaljumaastiku, pisikeste metsasalude kohal kihutas vastu. Õhulahingu treening, radarisüsteemid ulatusid üle taeva, ta viskus piloodiistme turvarihmades ühelt küljelt teisele ja proovis enda taga kursusekaaslase lennukit näha, sundis lennuki järsku pöördesse, et soojustundlik rakett ära petta ja juhtida see teise soojusallikasse, päikesesse.
1970. aasta kevadel külastas teda nõbu, kes elas koos oma itaallasest mehega Roomas. P näitas neile Ateenat, nad jõid tänavakohvikutes kohvi, tuul puhus P valge suvevormi laperdava pilvena puhevile, ta rääkis nendega inglise keeles, sest itaallane ei osanud ei lango ega suahiili keelt, see tekitas P-s tunde, et ta on neile kauge ja võõras. Võib-olla oli midagi muud ka. See, kes temast pidi saama. Ta mõtles oma lapsepõlvele. Ta tahtis sellest vabaneda, sellele andestada. Ta lehvitas nõole ja tolle mehele, kui nad sadamas laevale läksid.
Lendamine suures kõrguses. Ta pigistas lennukist viimase välja ja jõudis sellesse taevakihti, kus kabiini langev valgus saavutab kesköösinise tooni, ta tundis, kuidas metall väriseb, rohkem tundis kui kuulis, kuidas lennuki kaks reaktiivmootorit rappuvad, ta juhtis lennuki horisontaalasendisse ja raske metallkere otsekui rippus seal kõrgel hetke vaikselt, enne kui ta lennukit pööras ja jälle alla sügavusse langes.
Armastus Hellase lennuväe vastu on otsustav element, see põhiline, mis peab olemas olema igal noorel mehel, kes soovib saada lennuväeakadeemia kadetiks.
Tuhande üheksasaja seitsmekümnenda aasta varasuvi. Ta istus jahedas aprilliöös hotelli kaheksanda korruse avatud aknal. Ta oli lennuväe ja jalaväe vahelisel kergejõustikugalal äsja võitnud kõrgushüppevõistluse. Voodil vedeles väikese kuldse figuuriga võidukarikas. Hotellitoa laual seisis avatud šampanjapudel. Vahemere tuul tõi kaasa soola ja liiva. Tema elu helesinine süda. Sel õhtul hüüdsid nad õnnitledes tema nime. Lihased olid pärast kullahüpet väsinud, pea psüühilisest pingest tühi, mõtted voolasid vaikselt, natuke kurvalt. Tundus, nagu oleks ta just sel õhtul mõistnud, et kõik kaob. Kuigi nii ka ei olnud. Ta toetas käe lõua alla. Tema kõrval aknal istus kreeka neiu ja vaatas teda uuriva pilguga, neiu nimi oli K ja küllap tekitas P temas küsimusi, see Uganda lennukadett, kes äsja oli olümpiastaadioni lärmaval, lõugaval rajal kaalutuna õhus rippunud. Neiu jõi šampanjaklaasi tühjaks ja suudles teda, joobnum ja uljam kui tavaliselt, kui nad hotellis või kuskil pargis kokku said. P mõtles, et võidujärgne tühjus on ka nagu tuul, nagu tuul, kas kõik oli olnud vaid tuul? Too õhtu oli nii vaikne, imelik, nagu pärast mingit katastroofi. Ta tundis puudust jalutuskäikudest puude all koos Johniga. Vähem kui aasta pärast on ta valmis piloot. Ta kadus suudlusesse, neiusse, kelles oli tol ööl midagi kaduvat, tol ööl, mis tuli – midagi uut ja habrast neiu olekus. Nagu oleks ta liikunud millegi serva mööda. Väljas helendas sinakasroheliselt Ateena, linn mere põhjas. Teisel pool tänavat laokile jäetud krundil rippus prožektorivalguses suur silt. Kogu Kreeka on ehitusobjekt – üks sõjaväelise hunta hüüdlauseist ja diktatuuri omapäradest, millele ta mõnikord mõtles: et sõjavägi ehitas Ateenasse ja Egeuse mere saartele sadu turistidele mõeldud hotelle. Ta naeratas ja võttis K käest pudeli. Neiu sõrmed peatusid tema omadel. Ta rääkis neiuga kreeka keeles ja tundis, et on palju inimesi ühes kehas. Poiss, kes ühel õhtul väljas üle rohu jookseb. Noor mees, kes koolihoovis kakleb. Taevaste imetlusväärne relv. Ta turtsatas naerma ja kui neiu küsis, millele ta mõtleb, siis vastas, et igatseb kodumaad, kuid ei teadnud, kas see on tõsi. Ta ütles, et tahtis kunagi preestriks saada, ja see oli tõsi, aga neiu naerab selle peale ega usu teda, sest noormees on läbi ja lõhki sõjaväelane, läbi ja lõhki piloot, neiu ei suuda ette kujutada, et ta oleks keegi teine, nii neiu ütles. P hingas öösse suitsuviiru. Ta rääkis oma lapsepõlvest, kodumaast, ütles, et elas oma suure venna juures, kes teda peksis, kuid ta ei saanud rääkida kõigest, mida too mees tegi, ta ei osanud seda sõnadesse seada. See oli üks selline öö, mil elu on liiga sügav, liiga pikk, liiga suur, öö, mis oli nagu unenägu või mälestus juba siis, kui see alles seal nende silme ees püsis. Ta pilgutas silmi, hõõrus neid. Nad hüüdsid tookord tema nime, kui ta enne viimast katset, kulla nimel, seisis ja keskendus – arvatavasti hakkas publiku hulgast hüüdma üks tema kursusekaaslane, aga hüüe levis edasi ja kasvas ja äkki karjus kogu olümpiastaadion üha uuesti ja uuesti kooris tema nime, samal ajal kui tema hoogu võttis ja jooksis, ära tõukas ja õhku tõusis.
Altostratus, kõrgkihtpilved. Viirulised, sinine pilvekiht. Päike paistab nagu läbi matistatud klaasi.
Ta läks üle maandumisraja, kiiver kaenla all, näolt tilkus juba higi. Ta oli nende moodsate hävitajate jaoks liiga pikk ja kui ta oleks olnud kreeklane, siis oleks ta välja langenud, aga ta läbis katsed Ugandas ja seetõttu märkasid kreeklased seda alles nüüd, väljaõppe viimases etapis: keegi oli tema paberid läbi vaadanud ja ehmatusega mõistnud, et kui ta peaks katapulteeruma, siis lööks ta põlvekedrad vastu armatuurlauda puruks. Ta tõmbas lennuki tiiva alt käega üle neetide. Ta koputas alumiiniumi matile pinnale ja kuulatas. Ta ei teadnud, mida loodab kuulda, aga tegi seda ikka. Ta kontrollis, et reaktiivmootorite õhuvõtuavades ei oleks lehti ega liiva. Ta pühkis, paitas lennuki läikivat pinda. Ta ronis kabiini, kinnitas rihmad ja laskis klaasist katuse alla, ruleerides samal ajal stardirajale. Ta vajutas gaasi, lennuk värises tagasihoitud jõust, ta rääkis raadio teel lennujuhtimiskeskusega. Liikumatu taeva klaas. Ta tõstis kiirust, võttis pidurid maha, pea suruti vastu tuge, maastik vajus