„Enne piloodi väljaõpet käisid sa keeltekoolis?”
„Jah. Me õppisime kreeka keelt rääkima,” vastab P. Ja nende keeleõpetaja püüdis kogu aeg just aafriklasi endaga kaasa bordelli vedada, sest ilmselt huvitas see mõnikord Pireuses viibinud lennukikandjatelt pärit mustanahalisi Ameerika sõjaväelasi. Õpetaja ütles eiste pala kaidia, „te olete head poisid”, nad hüüdsid teda Kalakajakaks, tal olid peas valgete juuste puhmad, mida ta vasaku käega kogu aeg paigale silus.
Hüüdnimesid panid nad üksteisele ka. Husseinist pidi tulema helikopteri piloot ja kooli sai ta sisse ainult sellepärast, et mitu tema sugulast olid Uganda armees kõrgetel kohtadel, ja nemad ütlesid talle kooliõues, et ta peab õppima lendama sääse turjal, vispli, mis veel, kiili seljas, nad maadlesid kruusa sees ja naersid.
Tookord oli P lennanud alles ühe korra, kui Ugandas lennukooli katsetel käis. Ta istus väikeses propellerlennukis koos Iisraeli lennuinstruktoriga, kes pidi tema tasakaalutunnetuse, ruumilise orienteerumisvõime ja koordinatsiooni alusel hindama tema sobivust piloodiks, ja kui ta sai paar sekundit ise lennukit juhtida, siis pigistas ta juhtkange ja libises läbi valguskihtide, ja see oli vabaduse tunne, kandumine ühest maailmast teise. Kreekas mõtles ta sellele tihti, kui alguses tegusõnu pööras ja dialooge harjutas, küünega koolipingi lakitud puitu nokkis ja aknast pilvi vaatas. Lendamist ootas.
„Keelekursus kestis aasta?”
„Pool aastat.” Pool aastat lõikas ta õhtuti Kreeka ja Ameerika ajakirjadest lennukipilte välja, ajakirjad olid kasarmusse jätnud endised õpilased. Kreeklaste kasutuses olevad F-86 tüüpi lennukid, õhuvõtuava nina all töllakil nagu lahtine suu, T-37 tüüpi lennukid ereda päikese käes rombikujulises formatsioonis madalal rannajoone kohal – murduvate merelainete taustal ristilaadsed siluetid. Tema igatsus defineeris ta ümber, andis talle uued piirjooned. Nädalavahetustel käis ta koos teiste sama kursuse aafriklastega mööda baare, käed üksteise õlgadel, ja nad hüüdsid nii kõvasti, et majade vahel kajas, ja kelner valas suurde klaasi Kreeka viina ja segas veega, nii et jook muutus valgeks nagu talvine taevas. Ja tuli talv ja valgus Dekelia kohal muutus valgeks ja tema käis, kooliraamatud kaenla all, ja keeras näo tuule eest ära ja tema tulevik oli nagu taevast langev valge valgus.
Tuul tõstis aeglaselt käelaba, kui seda õhus hoidsid.
„Pärast keelekursust viidi teid üle hävituslendurite kooli?”
„Jah. Päris lennuväeakadeemiasse.”
„Niisiis lendama hakkasite millalgi 1968. aasta alguses?”
„Ei. Kuuekümne üheksanda aasta suvel.”
„Keelekursus algas kuuekümne seitsmenda aasta sügisel ja kestis pool aastat?”
Et mitte segadusse sattuda, et mitte jätta muljet, et ta valetab, laseb P aastaarvud ja kuupäevad peast läbi. Ta neelatab. Ta ütleb:
„Sõjaline baastreening algas kuuekümne kaheksanda aasta kevadel. See kestis ühe aasta. Kuuekümne üheksanda aasta mais hakkasime lendama.”
Ülekuulaja kulmude vahele tekib sügav, murelik korts. Ülekuulamise ajal on ta pisikesse märkmikusse musta pastakaga kirjutanud ja nüüd lehitseb seda, ütleb sõbraliku, mureliku häälega:
„Kas sa mitte Ugandas juba ei läbinud sõjalist baasväljaõpet?”
See ei ole mingi saladus, pole midagi, mida tansaanlased juba ei tea, pole sellist asja, mida tasuks nende eest varjata.
„Läbisin.”
„Ja ikka läbisid Kreekas sõjalise baasväljaõppe? Kas sa tahad seda öelda?”
„Nii neid asju tehti.”
„Nii neid asju tehti.” Ja ülekuulaja tsiteerib nüüd uuesti inglise keeles ühelt mapi vahelt võetud paberilt. „Sõjaline väljaõpe arendab lennukadettide sõjalist kompetentsi, tõstes kadeti vastupidavust pikkadeks treeninguteks ja tema võimet surve all korrektselt tegutseda ja adekvaatselt mõelda. Selleks treenitakse vastavalt relvade käsitsemist, ellujäämisoskusi ning antakse väljaõpe sõjaväe struktuuri ja korra alal.”
P-d huvitab, kuidas nad need dokumendid enda kätte said. Tal endal neid kaasas ei olnud. Võib-olla on need ametlikud tutvustused, millega akadeemia Kolmanda Maailma tudengeid meelitab. „Räägi Kreeka kadettidest. Millised olid nende poliitilised vaated?”
„Poliitilised?”
„Kas nad olid fašistid nagu ameeriklased ja Kreeka valitsus?”
Fašistid? Nad jõudsid akadeemiasse septembris, tuhandete kandidaatide hulgast välja valitud kolmkümmend noort kreeklast. Nad astusid sõjaväebussist välja, heitsid oma tumedat juuksepahmakat ja kasarmute ees istuvatest välismaistest keeleõppijatest möödudes sosistasid üksteisega. Keelekursus oli läbi, kasarmuõuele langesid pikad varjud, oli ennelõuna, kreeklased kadusid võimlemissaali. P istus koos kursusevendadega ja jälgis neid, ta suitsetas, ta mäletab, kuidas pähe kargas mõte, et ta oleks võinud olla üks nende hulgast, et ta oleks võinud olla hoopis mingis teises riigis ja hoopis teise kehaga, teise nimega, teise eluga, nii imelik, ta mäletab seda nüüd, et tulevasi Kreeka kadette vaadates avanes tema ees paariks sekundiks tema enda elu ja ta nägi kõiges juhust, et ta sündis Ugandas, et naine, kes on tema ema, saatis ta minema, ja mees, kes on tema isa, suri, kui ta oli veel väga väike, et tema nimi on P, et ta on Kreekas, sest sõber sõitis ükspäev jalgrattaga mööda ja kutsus ta endaga kaasa Uganda lennuväe vastuvõtukatsetele, et ta läks sõbraga koos ja läbis katsed, esialgu nagu mängides, hiljem muidugi üha tõsisemalt – sõber edasi ei pääsenud, aga P-l paluti järgmise päevani kohale jääda ja siis saadeti ta Põhja-Ugandasse sõjaväeossa täiendavatele katsetele. Ta joonistas tenniseninaga liiva sisse.
Ta avastab, et kordab sama liigutust praegu betoonpõrandal lakk-kingaga. Ta jääb paigale. Ta suleb silmad.
Poole tunni pärast tulid kreeklased jälle välja, reas, halvasti istuvates välivormides, kõigil pead paljaks, kahvatuks, mühklikuks aetud. Ühtedel oli ükskõik, et nad oma pikast juuksepahmakast ilma jäid, teised olid endast täiesti väljas. P ja teised, kes istusid ja ootasid ja kes selle kõik algul oma kodumaal ja nüüd siin Kreekas läbi olid teinud, naersid kreeklaste üle. Tol ööl pärast kreeklaste majutamist kasarmutesse, mis olid aia sees, mille ääres nad väljaspool kord olid seisnud, äratati nad kõik üles ja aeti suspede väel spordisaali ja rühm viimase aasta kadette tõukas neid ja sülitas nende pihta ja narris neid, nimetas neid kalamaimudeks, psarades. See oli osa traditsioonist, muutumisest, lendamise teadusest.
„Ma olin Kreeka kadett,” vastab P.
Ülekuulaja tõstab pilgu kaustalt, ümmargusel näol üllatunud ilme. „Vabandust?”
„Sa küsisid, millised olid Kreeka kadettide poliitilised vaated. Me kõik olime Kreeka kadetid.”
„Sa tahad öelda, et sa oled kreeklane, mitte aafriklane?”
P peab kogu aeg tagasi hoidma tunnet, et seinad tulevad lähemale. Ventilatsioon kõmiseb.
„Kas ma võin klaasi vett saada?”
„Sa võid veel ühe sigareti saada.”
Ülekuulaja noogutab vahimehele, kes ulatab P-le veel ühe sigareti. Suitsul on janu ja stressi maitse ja P tõmbab närviliselt, tundega, et lootusetus kerkib sisimas nagu tume hägune vesi. Nad ei usu teda isegi siis, kui ta tõtt räägib.
„Sa ei tea, kas sa oled aafriklane või kreeklane, aga ootad, et me usuksime sind, kui sa väidad, et sul ei olnud Lusakas muud eesmärki