Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“. Johannes Anyuru

närvilisest tõmblevast näost välja süütunde.

      „Äkki eraldati teistest mõni sinu kursusekaaslane, mitte sina.”

      Ülekuulaja hääl on nüüd ühtaegu otsiv ja kindel, nagu oleks iga tema lause asi, mida ta natuke aega valguse käes keerab ja siis laua peale teiste kõrvale ritta paneb. P on proovinud vastata nii ausalt kui võimalik, aga see on raske, sest ta peab kogu aeg jälgima, mida ütleb, sest kardab, et mõni tema jaoks tähtsusetu pisiasi võib muutuda tema süü tõestuseks.

      „Sind ei hoitud isolatsioonis, sest sa ei teatanud akadeemiale, et ei kavatse Amini heaks tööle hakata, sest see ei olnud tõsi. Sinu jutt on puha vale. Sina toetasid Amini korraldatud riigipööret ja toetad teda praegugi. Kui me su Sambias kinni võtsime, olid sa parasjagu teel Ugandasse. Kas vastab tõele?”

      „Ei.”

      Ülekuulaja annab käega märku, et P olgu vait, süüdistatav ei tohi tema avaldusele oma valedega vahele segada. P vaatab ringi, kuhu pilk paigale jätta, kuid ei leia lagedas ruumis sellist kohta. Ülekuulaja paneb silmad kinni, tema nägu on väsinud ja justkui enese ümber sulgunud, ja kui ta uuesti kõnelema hakkab, jääb mulje, nagu ütleks ta lihtsalt välja tõsiasja, millega kõik siin ruumis viibijad nõus on.

      „Sa läksid, et uuesti ühineda Uganda lennuväega. See on selge. Meile jääb ainult arusaamatuks, miks sa kohe Kampalasse ei lennanud. Mis sul Sambiasse asja oli? Mis Amin sul Sambias teha käskis?”

      P pigistab oma käsi, mis külmetavad ja tunduvad kõhnad ja haprad nagu kuivad kõrred. See on hoopis uus vaatenurk, justkui oleks tema sihtpunkt kõikidest maailma paikadest just Uganda. Kui ülekuulaja toolileenile nõjatub, heidab tema laup näole sügavaid varje, nagu immitseks tema näolt pimedust.

      „Räägi tõtt.”

      P-d tabab mõte, et äkki on mõni tema endistest kursusekaaslastest Tansaaniasse põgenenud ja andis nüüd sellele mehele siin infot, et iseennast päästa. Ta paneb käe suu ette, tunneb kurgus öögatust. Võib-olla on samas ruumis istunud keegi teine, keda samamoodi üle kuulati, sellepärast on see koht, kus luuakse ajalugu, sellel toolil istutakse, et keegi saaks sind sundida mäletama.

      „Riided saad siis, kui tõtt räägid.”

      Ülekuulaja lükkab pea soonilise kaela otsas ettepoole, üritab P pilku püüda. Ta ütleb maheda, peaaegu kaebliku häälega: „ Kreekas viibimise ajal suhtlesid sa Amini režiimiga. Sa suhtlesid nendega Kreekas olles ja siis läksid sa Rooma mingit ülesannet täitma või et neid segadusse ajada, kes sind kahtlustada võisid. Sa oled Amini mees. Mida Amin Sambiast tahab?”

      Ruumi täidab sügav vaikus. P on pingest ja ootusest kange. Kas nad teavad, et ta kohtus Kreekas Amini režiimi esindajatega? Kas keegi võis temast tol suvel pilte teha? Kui palju nad teavad? P kiikab veel kord üle õla, valvur vaatab vastu ja tema silmad on nagu kaks plekkpurgi sisse lõigatud ava.

      Kasarmute juures puhus tuulehoog kruusateele läinudaastasi lehti. Tema isolatsioon katkes kolm nädalat pärast riigipööret sama äkki, kui oli alanud: ilmselt otsustasid kreeklased, et teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud, ja ootavad ära Amini järgmise sammu. Lennata ta ikka ei saanud. Ta istus ja tegi kursusekaaslastega suitsu, nad kõnelesid kuuldusest, mis oli kooli peal liikvele läinud sel ajal, kui tema isolatsioonis oli: räägiti, et Amin olla saatnud teele reisilennuki, mis viib Euroopast koju Uganda tudengeid, eriti just sõjaväelasi.

      „Inglismaal käis see lennuk juba ära,” ütles üks esimese kursuse ugandalane, lääneniloot nagu Amin ja Hussein, aga talle riigipööre ei meeldinud, võib-olla sellepärast, et ta oli pärit kõrgklassi perekonnast, millel olid Obotega olnud ärisuhted. Ta mängis välgumihkliga, klõpsutas pilvises pärastlõunas sädemeid.

      „Minu vend õppis Londonis inseneriks ja nad helistasid talle Ugandast ja ähvardasid meie vanemaid. Nad ütlesid, et tapavad ema ära, kui vend nendega tagasi ei lähe.”

      Keegi moodustas huultest ringi ja ütles „Oo”, ja nad naersid kõnelejat.

      „See lennuk on üleni must, pole tunnust, pole nime.”

      Ikka ja jälle püüdis P helistada Gulu linna haiglasse, Johni töökohta. Ta istus, telefonitoru käes, ja kuulas pidevat undavat tooni. Ühendus puudus. Kooli lõpp lähenes. Välismaistele kadettidele saadeti kodumaalt pidulikke sõjaväevorme. Uganda ametivõimude poolt: vaikus.

      P nägi, kuidas teised ugandalased pärast õppelendu jalgsi tagasi tulid. Mõnikord läks ta maandumisraja äärde, nagu kooli alguses, seisis ja vaatas lennukeid, mis tõusid ja maandusid. Stratocumulus. Kihtrünkpilved. Pilved, mille servades on räbaldunud tükid. BBC teatas ka piiriäärsetest lahingutest Uganda ja Sudaani vahel. Ilmselt paiknesid Obotele ustavad üksused Sudaani territooriumil.

      Ühel ööl äratas teda üks kursusekaaslane. Ta tõusis õudusunenäost, põgenemas millegi hajusa eest, millel puudus nägu. Heitis teki pealt. Nende toa uks oli lahti, koridoris liikusid vaikselt ja loiult inimesed. Hussein ütles, et kõik Uganda lennuväekadetid peavad kotid kokku pakkima ja aulasse kogunema, ja kadus siis päevavalguslampide valguses välja, reisikott käes. P võttis püksid, vormipluusi, heitis riided ja dokumendid kohvrisse – pärast Uganda riigipööret pakkis ta oma asju juba teist korda.