„See on keegi teine.” Ta oleks pidanud tõtt rääkima, aga ei rääkinud ja nüüd peab selle juurde jääma. Ta kummardub ja kustutab suitsu kingatalla vastu. Varem on ta põrandale jätnud juba kaks koni. Kui kaua ta siin juba istunud on? „See on minu grupikaaslane.”
„Ikka aina valetad.”
Ülekuulaja raputab pead, teeb pettunud näo, põimib sõrmed kõhul kokku ja nõjatub toolileenile.
„Ükskõik. Hakkame otsast peale. Siin pildi peal oled sina. Sa kuulud Uganda teise põlvkonna sõjaväelendurite hulka. Teid saadeti Ateena lähedal Dekelias asuvasse Hellase lennuväeakadeemiasse, kus kuuekümnendate aastate algusest peale toodeti Aafrika riikide jaoks sõjaväelendureid.”
Esimesel korral ei kinnitanud P tansaanlase öeldust midagi, aga väsimuse kasvades kadus ebaloogiline lojaalsus, mida ta seni tundis kahe riigi vastu, mis ta nüüd täielikult reetnud olid. Ta sulgeb silmad ja noogutab aeglaselt, õige, ta saadeti Kreekasse, et temast saaks väljaõppinud sõjaväelendur ja Uganda lennuväe ohvitser. Ta istub, lõug rinnal, silmad kinni.
Ta mäletab üha külmemaid sügispäevi, araabia- ja prantsuskeelseid hüüdeid, trügimist koridorides, kui nad kõik õue tormasid, kõik korraga, et tõugelda ja uhkustada oma kodumaal saadud sõjalise väljaõppe ja lennukitega, millega nad juba lennanud olid. Ta mäletab neid päevi. Eriti mäletab ta toda päeva, kui nad bussiga lennuväljale sõitsid ning seal seisid ja läbi võrkaia vahtisid, kuidas silmad läksid pärani, kui T-37 düüsidest väljusid aeglaselt kasvavad keevitusleegisinised komeedisabad, kuidas lennuk võpatas, edasi sööstis ja üles tõusis, kuidas tol hetkel oli tunne, et uus algus on võimalik, et on võimalik minevik selja taha jätta, pääseda. Nagu poleks ajalugu olnudki.
Uganda oli äsja vabanenud Briti võimu alt ja riik ostis lennuväe ülesehitamiseks Iisraelist hävituslennukeid MIG-21. Esimese põlvkonna piloote õpetasid nendega lendama Iisraeli julgeolekunõustajad, nad õpetasid ka edasi, kuid samal ajal hakati noori mehi väikeste rühmadena saatma ka Kreekasse Hellase lennuväeakadeemiasse. Mõte oli, et nad tutvuvad seal Ameerika ja Prantsuse hävitajatega ning esmajoones saavad neist ohvitserid, keda on koolitatud sõjaväelise elustiili järgi, džentelmenideks, juhtideks. Kodumaal said Uganda piloodid vaid pooleaastase väljaõppe, Kreekasse saadetud meeste õppeaeg akadeemias kestis aga kolm aastat, neist pidi saama äsja loodud lennuväe alus ja põhijõud.
Nad magasid naridel ja oma väheseid isiklikke asju hoidsid hallides metallkappides, nad olid oma põlvkonna lootustandvaimad, oma kodumaa tulevased taevajumalad. Kisavad linnud sõid prügikastidest, kui nad ühiselamust keeltekooli läksid. P klassis käisid enamjaolt liibüalased, egiptlased ja tuneeslased, aga oli ka õpilasi Elevandiluurannikult ja üks noormees Tšaadist.
P vanim vend John kirjutas talle, ta luges kirju oma voodil istudes. Ta soovis, et keelekursus oleks juba läbi, siis saaks alustada sõjaväelise väljaõppega ja seejärel õppida lendama. Pärastlõunati käis ta jooksmas, aeglaselt, ta tundis, kuidas süda lööb ja kopsud laienevad, kokku tõmbuvad, laienevad, ta sõitis mere äärde, ta kummardus ja kastis näo vette, mis maitses soolaselt, mitte magusalt nagu Victoria järve vesi. Mitte nagu kodus.
Tol päeval, kui nad aia ääres seisid, silmad pärani, et kogu taevas sinna ära mahuks, taevas, mis varsti kuulub neile, tol päeval kõlas lennuki mootorite hääl nagu kõu ja kui lennukid laskusid, siis panid nad maandumistele punkte, andsid tulevastele kolleegidele kümnest kaks punkti, või kolm, mõnikord ühe, ja muidugi hüüdis vahel siis mõni neist, et teistele ära panna, kreeka keeles zero. Nad poksisid omavahel ja naersid. See oli alguses. Lapsena tahtis ta olla lind.
„Mis sa ütlesid?”
Ülekuulaja ütles midagi, mida P ei kuulnud. P istub, laup käele toetatud, küünarnukk laual. Ta silmad on ikka kinni. Peas sadade purilennul liuglevate lindude pilt ja hääl.
„Ma ütlesin, et tsiteerin ühte lennuväeakadeemia dokumenti.”
Ülekuulajal on käes veel üks paber, ta voldib seda, voldib lahti, loeb: „Alates 1912. aastast, mil sõjalistes operatsioonides järjest enam kasutati hävituslennukeid, on lennuvägi kaitsenud meie taevaid kõikvõimalike ohtude eest, ja me vaatame sügava austusega nende ohvrite ja kangelastegude poole, mis on andnud Kreekale ja Kreeka rahvale võimaluse nautida demokraatiat, vabadust ja tsivilisatsiooni edusamme.”
P ei saa aru, kuhu mees jõuda tahab. Mees loeb õõnsa häälega, mis muudab sõnad tühjaks ja naeruväärseks. „Tunned ära? „Tänu eneseohverdusele kuulub Kreeka lenduritele riigi tuntud ja tundmatute kangelaste seas eriline koht”.” Mees paneb paberi lauale, silub peopesaga, teeb näo, nagu vajuks mõttesse. Ta tõmbab nimetissõrmega üle vuntside, suunab pilgu õhku, trummeldab nimetissõrmega huultele, siis ütleb nagu muuseas: „Ise oled muidu fašist?”
Vahimees P selja taga naerab.
„Poliitikaga mina tegemist teha ei taha.”
„Poliitikaga sina tegemist teha ei taha.”
„Sõjaga ma tegemist teha ei taha.”
„Mis sõjaga?”
„Teie ja Amini sõjaga. Tansaania ja Uganda sõjaga.”
„Sa mõtled, et Uganda on meiega sõjas? Kas nemad näevad seda niimoodi?”
„Kes?”
„Sinu ülemused.”
„Laske mul Rooma tagasi minna. Ma tahtsin lihtsalt lennata.”
Mees ei vasta. Ta loeb paberilt, lummatult, nagu iseenesele, algul peaaegu pominal:
„„Hellase lennuväeakadeemia annab oma kadettidele teadmised lennuteadusest, arendab sõjaväelist moraali ja distsipliini, vormib ohvitserist suurepäraste sõjaliste ja lennutehniliste teadmiste, kõrghariduse, sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste arusaamade ning hea käitumisega mehe ja tagab talle ulatusliku ametialase ja teadusliku väljaõppe.” Kas sa võid kinnitada, et see peab paika? Kas sinu sõbrad täitsid oma lubadused?”
„Ei.”
„Ei pea paika? Sa ei saanud piloodi väljaõpet? Mida sa siis Kreekas tegid?”
„Nad ei olnud minu sõbrad.”
„Ja pildi peal ei ole sina?” Ülekuulaja näitab fotole, kus P oma õppelennuki saba juures seisab.
„Ma ei mäleta.”
„Sa muudkui valetad. Pildi peal oled sina. Sa läbisid lennuväeakadeemia väljaõppe hävituslendurina ja nüüd sa väidad, et tulid tagasi Aafrikasse, et kasutada oma – vaatame, kuidas seal seisiski – oma „suurepäraseid sõjalisi ja lennutehnilisi teadmisi” ja „ulatuslikku ametialast ja teaduslikku väljaõpet”, et juhtida mürgilennukit?”
P pigistab pöidla ja nimetissõrmega meelekohti. Ta on õppinud, kuidas ülekuulamistel toime tulla, kuidas vanglast põgeneda, kuidas piinamist kannatada. Pead olema oma kehast väljas. Mitte ruumis.
„Võin ma veel ühe sigareti saada?”
Ruumi paljad betoonseinad muudavad helid teravaks ja kumisevaks.
Vangistuse ja piinamise loenguid lugenud sale sooniline mees, kes arvatavasti töötas Kreeka kaitsepolitseis, ütles, et sinu elu kaotab väärtuse niipea, kui oled kõik ära rääkinud, mida tead, ja just see, mitte lojaalsus või rahvuslus, on põhjus, miks ei tohiks ülekuulamisel rääkida. P võtab foto. See on tehtud viimasel õpinguaastal. Ülekuulaja ootab, et ta midagi ütleks.
Ta ei mõelnud kunagi Kreeka poliitilisele olukorrale, kuigi see oli olemas nagu taustasumin, kolm armeekindralit olid just teinud riigipöörde ja kuningas Konstantin viibis maapaos pärast ebaõnnestunud katset võim riigipöörajatelt tagasi võtta. Ateenas õhkisid kommunistid ja anarhistid autosid,