Vat sai nüüd see valvelesbik ka mõtteainet, mõtles Bäckström, asetades parema käe diskreetselt oma laua alla häirenupu ligi. Nii igaks petteks, mõtles ta.
„Ja sina vaata hoolega ette, Bäckström,” ütles Annika Carlsson ja vahtis talle eriti pilukil silmadega otsa, samal ajal käega tema poole osutades.
„Aitäh,” ütles Bäckström. „Ka sinuga oli meeldiv vestelda. Ilusat päeva, Annika. Rõõm on minu poolel.”
Nad on sinu järele nagu arust ära, mõtles ta, niipea kui Annika oli uksest välja marssinud ja ukse enda järel pauguga kinni löönud. Isegi selline nagu inspektor Carlsson, mis siis, et ta võistles nii lahtises sarjas kui ka segapaarismängus.
Täpselt minut hiljem koputati taas uksele, seekord oli koputus diskreetsem. Ja kostis vahetult enne seda, kui Bäckström oleks jõudnud oma võtme taas välja võtta ja sahtli uuesti lahti keerata.
„Sisse,” möirgas Bäckström, sest heli järgi otsustades ei saanud see kuidagi olla Annika Carlsson, kes oleks otsustanud spontaanselt naasta.
Hullem veel, mõtles ta, kui nägi, kellega tegemist. Kriminaalinspektor Rosita Andersson-Trygg, vanust viiskümmend aastat, millest igaüks oli jätnud ka oma jälje, üle osakonna kuulus kõuepilv, ja vedas ikka sitta kanti, et ta oli jõudnud juba telefoni pihku haarata.
„Vabandust, Rosita,” ütles Bäckström ja vehkis tõrjuvalt käega. „Las jääb homseks. Mulle tuli just tähtis kõne,” jätkas ta, käega telefonitoru kattes.
„Homme? Kas sa homme hommikul saad? Asi on nimelt üsna oluline.” Inspektor Andersson-Trygg heitis talle pilgu, mis oli ühekorraga nii kahtlustav kui nõudlik.
„Muidugi, muidugi.” Bäckström vehkis uuesti, seekord pisut tungivamalt, samal ajal telefoni tähtsalt kõrva äärde tõstes.
Peaks sellele kuradima uksele luku panema, mõtles ta niipea, kui kolleeg oli välja läinud. Parema plaani puudumisel süütas ta uuesti punase tule ning võttis igaks juhuks tooli ja vajutas selle seljatoa ukse vastu, nii et see blokeeris lingi, enne kui ta tagasi läks, istet võttis ja lauasahtli lahti keeras.
Seekord võtan kohe korraliku lõuatäie, otsustas ta. Vihma ka muudkui sadas. Lohutult tilkuv varasuvine vihm joonistas talle vanglaks saanud kabineti aknale triipe. Elu või asi, mõtles ta ja ohkas raskelt.
8
Esmaspäeva, 27. mai õhtul pidas Bäckström Solna pensionäridele ettekande sellest, kuidas nad saaksid ennast võimalikult hästi üha jõhkramaks muutuva kuritegevuse eest kaitsta. Tema kolleegid politseimajast olid tõeliselt üllatunud, kui lugu nende kõrvu jõudis, sest Bäckström vältis kõiki sääraseid üritusi ja oli pealegi üle maja kuulus selle poolest, et ei sallinud täpselt ühesugustel põhjustel ei pensionäre ega väikesi lapsi. Nad virisesid, olid ebausaldusväärsed ja mõistetamatud, nõudes tööd rügavatelt ja täiesti normaalsetelt inimestelt liiga palju tähelepanu. Pealegi nad haisesid. Nii pensionärid kui väikesed lapsed olid lihtsalt mõttetu lisakulu. Seda taipasid kõik ajudega inimesed ja Bäckström veel ammugi. Ent sel korral oli ta siiski erandi teinud.
Kuu aega tagasi oli talle helistanud üks tema paljudest tuttavatest väljastpoolt politseisfääri. See isend oli ehitusettevõtja ja vallas suur kinnisvaraomanik ning Bäckströmil oli omal ajal avanenud võimalus teda mitmesuguste probleemide lahendamisel aidata, kasu oli mõlemapoolne ja kõik toimus loomulikult igati diskreetselt.
„Ma mõtlesin sind õhtusöögile kutsuda, Bäckström,” teatas tuttav telefonikõne alustuseks. „Mul on väike ettepanek, mis võiks sulle huvi pakkuda.”
„Väga tore,” arvas Bäckström, kellel olid isiklikud vabad vahendid alati teravdatud tähelepanu all, ja juba paar päeva hiljem kohtusid nad ühe südalinna peenema kõrtsi tagaruumis, et süüa-juua ja natuke äriasju ajada.
Ehitusettevõtjal oli vaja abi seoses oma viimase projektiga, mis oli suunatud nimelt pensionäridele. Saja eksklusiivse korteriomandiga maja, Karlbergi kanali ääres rannal ja puha, lisaks väga turvaline elukeskkond, kus nad on kuritegude eest kaitstud. Sinna ei pidanud elama asuma ka mingid suvalised pensionärid. Kõige õigem oli neid kirjeldada materiaalselt hästi kindlustatud seeniorkodanikena, kes jagasid oma aega purjetamise ja golfi, veinidegusteerimise, kontserdikülastuste, välismaakruiiside ja pikkade lõunasöökide vahel Toscana maalilisel maastikul laste ja lastelaste ringis.
Bäckström oli siiski kahtleval seisukohal, kuna kirjeldus ei klappinud eriti tema isikliku nägemusega liiga suurest liiga vanade ja nüüdseks ärakasutatud kodanike grupist, kes oli korralikele kodanikele üksnes koormaks. Mis tähendab materiaalselt hästi kindlustatud seeniorid? Tema maailmas eksisteeris üksnes kari suus kõlksuvate proteeside, käimisraamide ja kuuldeaparaatidega sante ja nõdra vaimuga vanureid, keda ümbritses uriini nõrk, kuid eksimatult äratuntav hõng. Kes vingusid pidevalt, et tahavad rohkem raha ja uut puusaliigeseoperatsiooni, kelle lühimälu oli nagu kõdunenud lippidest aed ja kes olid enamasti oma rahakoti koju unustanud. Ainult pimedal ja raske vaimupuudega röövlil võiks tulla pähe mõte rünnata sellist ohvrit.
„Kui sa teaksid, kui väga sa seekord eksid, Bäckström,” ütles ta tuttav, valades Bäckströmi klaasi veel ühe korraliku sortsu Vene viina.
„Ma kuulan.” Bäckström noogutas ja kummutas pool klaasi sisust hinge alla.
Need ei ole tavalised pensionärid, kordas tema võõrustaja. Tema rääkis nimelt umbes sajast tuhandest üle kuuekümne aasta vanusest kodanikust, kellele kuulus rohkem kui pool kogu riigi varast ja kes pühendasid märkimisväärse osa oma ärkvel veedetud ajast muretsemisele, et võivad sattuda kuriteo ohvriks. Vägivald, röövid, vargused või lihtsalt keegi, kes juhtub nende Mercedese värvikihti kriimustama, ning pärast Bäckströmi palju tähelepanu pälvinud panust kuritegevuse ohjamisel ja ülesastumisi meedias oli tema esikohal nende soovinimekirjas inimestest, kes võiksid neile sellistes küsimustes hüva nõu anda.
„Seal tuledki mängu sina,” nentis tuttav ja lisas oma sõnadele kaalu kaheksateistaastase viski klaasi tõstmisega. „Sul ei ole aimugi, kui populaarne sa oled. Mõte on selles, et sa peaksid nad nii parasjagu ära kohutama ja siis maha rahustama, rõhutades turvalise elukeskkonna tähtsust. Selle poole eest, turvalise elukeskkonna eest hoolitsen mina. Tekitan sulle valmis kirjutatud teksti, millele saad tugineda. Ma luban ja kinnitan, Bäckström, et kui keegi proovib sellesse majja sisse murda, võib see tuleneda ainult kurjategija enesetapukalduvusest.”
„Ma saan aru,” ütles Bäckström. „Ma saan aru,” kordas ta igaks juhuks.
Siiski oli asja juures konks, ja sugugi mitte vähetähtis. Bäckströmi jaoks kehtivate reeglite kohaselt oli see tegevus, mille eest ta ei tohtinud raha võtta, ja kuna ta pühendas praktiliselt kogu oma ärkvel oldud aja politseitööle, hoidis ta vähesed eraeluks jäävad tunnid kiivalt endale. Ainus, mida tööandja sellise tegevuse puhul võis pakkuda, oli paar tundi palgalist puhkust. Kuhu oma niigi pungil graafikusse suudaks ta veel säärase asja pressida?
„See on küll ikka kuradi värk, Bäckström,” ütles tema tuttav ja pilgutas silma. „Nii pole ma küll kunagi mõelnud. Teeme ehk samamoodi, nagu me tavaliselt oleme teinud, ja mis puudutab puhtpraktilist poolt, siis ei pea sa üldse muretsema. Räägime ühesõnaga väikesest, nii viieteist-kahekümne minuti pikkusest sissejuhatusest, mille ma mõtlesin lasta oma pressiosakonnal valmis kirjutada, ja seejärel veel viieteistkümnest minutist, kus sa vastad küsimustele. Mis arvad?”
„Kõlab hästi,” vastas Bäckström, kes nägi juba vaimusilmas pruuni ümbrikku.
„Oleme rääkinud,” ütles ehitusettevõtja. „Ja pärast ülesande sooritamist teen ühe uhkemat sorti õhtusöögi välja.”
Siis surusid nad kätt ja tõstsid tehingu märgiks klaasi ning kuu aega hiljem jõudiski see aeg kätte.
9
Kohtumine toimus ehitusfirma peakorteris, mis