„Ma tahan oma avalduse tagasi võtta,” ütles ta. „Ma ei taha sellega enam tegemist teha. Ma tahan rahus olla.”
„Sul ei ole vaja karta,” ütles Annika Carlsson. Kükitas tema ette ja võttis ta käed oma pihku, pigistas neid. Otsekui oleks tegu väikese lapsega.
„Mul on teist täiesti kama. Ma tahan rahus olla. Ma ei kavatse enam sekundit ka sellega tegeleda. Rääkisin advokaadiga. Ta ütles, et te ei saa mind selleks iialgi sundida.”
Siis puhkes ta taas nutma. Seekord alistunult, nuuksudes, raputades samal ajal pead nagu inimene, kes on otsusele jõudnud.
12
Umbes samal ajal kui tema kolleegid Carlsson ja Pettersson proovisid kuriteo ohvrisse uut julgust süstida, saabus Bäckström pärast kaheksatunnist kosutavat und ja toitvat hommikueinet oma kabinetti. Isegi teda tööle sõidutanud taksojuht oli hästi käitunud. Ta ei olnud terve reisi jooksul sõnagi lausunud. Enne kui ta Solna politseimaja ukse ees peatus ja Bäckström hakkas taskutest maksmiseks raha otsima.
„Sina oled ju komissar Bäckström? Sina lasidki need iraanlaseraisad maha, oli ju?”
„Ja kes sina oled?” küsis Bäckström. Aktsendi ja välimuse järgi otsustades peaaegu näidisaraablane, mõtles ta. Ja kui tal oleks parasjagu mingi jama plaanis, saaks talle lihtsalt korra väikest Sikit näidata.
„Mina olen Iraagist, nii et selle sõidu teeksin heameelega komissarile välja,” vastas taksojuht, naeratas laialt, andis Bäckströmile rusikas käega au ja sõitis minema.
Teisipäevad on igal juhul paremad kui esmaspäevad, mõtles Bäckström, kui ta oma laua taha istus, punane tuli põlemas ja tass värsket kohvi käes. Lisaks pidi ta ühe asja korda ajama, oligi viimane aeg, kui ta ei taha seada ohtu lõunasööki, mida ta juba ootas.
Siis helistas ta loomakaitseosakonna ülemale. Komissar Love Lindströmile. Eesnime ja ameti järgi võis arvata, et täpselt samasugune nagu kõik ülejäänud eided, sõltumata soost, kes õõnestasid politseid kui sellist ja selle püha üritust.
„Bäckström,” ütles Bäckström, kuna sellest aitas enda tutvustamiseks küll, kui juhtusid olema riigi kõige tuntum ja lugupeetum politseinik.
„Tore sinust kuulda, Bäckström,” vastas Lindström. Hääl oli tõesti siiralt rõõmus. „Ma saan aru, miks sa helistad. Millega me sind aidata saaksime? Ikka jube lugu, millesse minu osakonna inimesed on sattunud.”
„Nojaa,” ütles Bäckström. „Pigem on küsimus selles, millega mina saaksin sind aidata.”
„Mida sa silmas pead?”
„Ma teen siis lühidalt,” ütles Bäckström. Rõõm jäi üürikeseks, mõtles ta.
Kõigepealt kirjeldas ta nende kurjategijat. Vanem üksik naisterahvas, veidi sassis vanadaam, üks jalg hauas, ja pärast seda andis ta ülevaate operatsioonist, mille olid sooritanud kaks Lindströmi kolleegi ja nende kaks semu omavalitsusest.
„Neli nooremat isikut, kes pole pooltki nii vanad kui proua, karjuvad ja klopivad tema ukse taga. Keegi pole mundris, kõik on erariietes ja keegi isegi ei proovi oma politsei töötõendit näidata. Mis seal siis imestada, et ta peab neid röövlijõuguks, kes püüab tema korterisse tungida. Selline on nimelt tema arusaam toimunust.”
„Aga oot, pea nüüd. Muidugi näitasid nad ametitõendit. Minu mehed tutvustasid end politseinikena. See on ju täiesti enesestmõistetav.”
„Nii sa arvad,” ütles Bäckström. „Kuidas sa selles kindel saad olla?”
„Oota üks silmapilk,” ütles selgelt pinges Lindström.
„Ikka,” vastas Bäckström. Aina paremaks läheb, mõtles ta.
„Vabandust, et ma sul oodata lasin,” ütles Lindström viis minutit hiljem. „Ma rääkisin mõlema oma töötajaga, kes seal käisid, ja mõlemad kinnitavad, et nad näitasid oma töötõendit. Nii et kui proua Linderoth väidab vastupidist, siis ta kardetavasti valetab.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Räägi siis, kuidas nad seda tegid? Kuidas nad oma töötõendit näitasid?”
„Inspektor Borgström, Thomas Borgström, väidab, et ta hoidis oma töötõendit uksesilma ees, samal ajal kui ta selgelt ja üheselt teatas, et nad on politseist, lisades ka oma tuleku põhjuse. Teine meie siinne kolleeg, Bodström, Claes Bodström, kinnitab samuti, et täpselt nii kõik oligi.”
„Uksesilma ees? Borgström näitas oma töötõendit läbi proua Linderothi uksesilma? Ja kolleeg Bodström kinnitab tema sõnu?”
„Jah, eks need ole nüüdsel ajal kõikides uutes majades standardsena olemas. Tema maja on ju kõigest mõni aasta vana.”
„Siis on meil kardetavasti nüüd küll probleem,” ütles Bäckström.
„Probleem? Mida sa mõtled?”
„Proua Linderothil ei ole nimelt ukse sees silma. Vähemalt klassikalist välja vaatamise võimalust. Kõikidel teistel seal majas see küll on, aga temal mitte. Kui majahaldajad tahtsid talle uksesilma paigaldada, siis ajas ta sõrad vastu, ja kui nad endale kindlaks jäid, lasi ta selle täis toppida. Ta ei tahtnud, et sellest tema korterisse näeks. Nagu ma ütlesin, on ta juba natuke ohoo, nagu vanad inimesed ikka.”
„Ah soo. Oled sa seal käinud? Kohapeal, majas?”
„Kahjuks paistab lugu tõesti sedamoodi,” nentis Bäckström detailidesse süvenemata. „Pealekauba on meil tunnistaja. Tunnistaja, kes elab samal korrusel ja nägi kogu niinimetatud sekkumist pealt ja annab mingil põhjusel täpselt sama tunnistuse kui vanaproua Linderoth.”
„Sõna sõna vastu, tahad sa öelda. Seda sa ju ütled. Et sõna on sõna vastu.”
„Mul on kahju,” ütles Bäckström. „Seekord ei ole kõik siiski niisama lihtne. Ruttamata ette võimalikust eeluurimisest sinu kolleegide ametialase omavoli kohta, pean ma siiski konstateerima, et sel korral on asi märksa hullem. Päris hull kohe, kui nii võib öelda. Kas ma üldse ütlesin, et ma helistan oma mobiililt? Päris uhke leiutis, selle küljes on nii kaamera kui mikrofon, saab salvestada, kui sa aru saad, mida ma silmas pean.” Vat said nüüd, loll eit, mõtles ta.
„Jah, ma saan aru küll, aga …”
„Mul on kaks ettepanekut,” katkestas teda Bäckström. Enne kui sa lõplikult püksid täis teed, mõtles ta.
„Jah, ma kuulan, ma kuulan, mis sa ütled.”
„Kõige lihtsam oleks muidugi, kui ma kutsuksin su kolleegid ja need teised siia, et me saaksime nad üle kuulata.”
„No aga kas seda on tõesti tarvis?”
„Loodetavasti ei olegi. Kuna ma mõtlesin kogu loo lõpetada ja sulle teadmiseks mainin, et see kehtib kõikide kohta. Sinu kolleegide, nende omavalitsuse naiste, meie tunnistaja ja ka vanaproua Linderothi kohta.”
Jälle üks, kes kohe koogutama kukub, mõtles Bäckström, kui ta kõne lõpetas, ja samal hetkel kui ta käe taskusse pistis, et võtta sealt võti ja keerata lahti oma väike sahtlike ja valada paar auga välja teenitud tilgakest, koputati uksele. Täitsa võimas koputus, kõlas rohkem nagu rusikahoop, ja vedas ikka, et ta ei olnud jõudnud uksele veel lukku paigaldada, sest muidu oleks uks raudselt lihtsalt vaibaks löödud.
„Ole kena ja võta istet, Annika,” ütles Bäckström teise tooli poole osutades.
„Persse,” ütles Annika ja laiutas käsi. „Persse, persse, persse.”
„Räägi,” ütles Bäckström, kuigi ta oli juba taibanud, mis oli juhtunud nende tunnistaja Frida Fridensdali ja avaldusega, mis oleks kujutanud endast surmkindlat süüdimõistmist raskes ebaseaduslikus ähvardamises, kui naine oleks jaksanud kohtuni vastu pidada.
13
„Meie