„Ei, ega ei ole,” vastas Rogersson. „Mis ongi selle avalduse juures täiesti enneolematu. Avalduse esitaja tundis nimelt kannatanu ära. See on tema naaber. Ta on teda juba aastaid tundnud, nii et ta on täiesti kindel. Ta kirjutab ka, et nad elavad teineteisest kõigest paari kvartali kaugusel. Vaatasin nime järgi registrist. Ühegi karistuseta. Paistab olevat sümpaatne inimene. Võib-olla kuninga sõber. Ega kunagi ei tea.”
„Räägi,” ütles Bäckström. Tema sõber supersalaami näis olevat maha rahunenud. Küllap see koolnud peni, mõtles ta. Või võtsid need kaks anaalakrobaati tal pinge maha.
„Ta nimi on Hans Ulrik von Comer, vabahärra, selline aadlikutüüp, kuuskümmend kolm aastat vana. Abielus, kaks täiskasvanud last, kaks tütart, kes on mõlemad abielus. Elab üürimajas. See asub lossist ainult paarisaja meetri kaugusel ja ilmselt haldab seda õukonna majandusosakond. Seos õukonnaga paistab tal ka olevat. Ta on mingisugune kunstiasjatundja, kunstiajaloo doktor, aitab vist õukonnas kunstiteoseid ja antiigikogusid üle vaadata ja hooldada. Lisaks on tal firma, mis kaupleb kunstiga, teeb hindamisi, aitab inimestel kunsti osta ja müüa ja nii edasi.”
„Kas ta ise on ka avalduse esitanud?” küsis Bäckström, kuigi teadis juba vastust. Abielus, kaks tütart, ja miks ometi naisukesele ilmaaegu peavalu valmistada? Tere talv, eks ole, mõtles Bäckström.
„Ei, see ongi kõige imelikum,” vastas Rogersson. „Ma ei leia temalt mingit avaldust. Nii et ma helistasin talle ja teatasin, et meile on laekunud anonüümne avaldus tema peksmise kohta, ja küsisin, kuidas ta sellesse suhtub. Ta eitas seda kaljukindlalt. Väitis, et ei olevat koduski olnud, kui kirjeldatud sündmus aset leidis. Hääle järgi tundus võrdlemisi ärritatud.”
„Surprise, surprise,” ütles Bäckström ja vaatas demonstratiivselt kella. „Hea küll,” jätkas ta. „Kui sa minu käest küsid, siis kõlab nagu tüüpiline mahakandmisjuhtum. Kanna avaldus maha, „kuriteo koosseis puudub”, et me statistikat tarbetult lörtsima ei peaks hakkama. Tõmban ise krõnksud alla. Siis lõpetame koosoleku. Kui kellelgi peaks veel midagi südamel olema, siis ma olen kuni lõunani oma kabinetis. Seejärel pean ma kahjuks lääni kriposse koosolekule minema, nii et peate katsuma omapäi hakkama saada.”
7
Oma kabineti suletud ukse taha varjunult vajutas ta kõigepealt häirimist keelavat nuppu. Siis hingas ta kolm korda sügavalt, enne kui kirjutuslaua ülemise sahtli lukust lahti keeras, oma kontoripudeli välja võttis ja korraliku klõmaka pani, lõpetades kahe kurgupastilliga, niipea kui tema väärt Vene viin oli maos rahu leidnud. Alles seejärel tegi ta oma ennelõunast kokkuvõtte.
Miski, mis oli saanud alguse sellest, et üks vanamutt oli unustanud oma küülikule süüa anda, oli nüüdseks paljunenud üle kümne avalduseni raske kuriteo kohta, kus kurjategijaks paistis olevat mutike, kes oli jõudnud otsaga tagasi lapsepõlve, ning ainsana jäi nüüd üle teha katse avaldused maha kanda, ilma et need tema enda osakonna kuritegude avastamise protsenti alla tõmbaks.
Kahjuks paistis aga mingil seletamatul kombel sedamoodi, et seesama vana tädike oli ajanud liikvele ühe tõeliselt õõvastava tüübi, keda tal ei olnud vähimatki tahtmist samasse kohta saata kui oma opakaid kolleege südalinna küüliku- ja hamstriosakonnast. Mis imenipiga võib temasugune naine tunda seesugust meest, mõtles Bäckström. Need asjad ei käi lihtsalt kokku, ja lapsi mutil ju kah ei olnud. Mis meil veel on, mõtles ta, ohkas sügavalt ja valas kindluse mõttes veel ühe sortsu, kuigi üldjuhul ta endale enne keskpäeva selliseid mööndusi ei teinud.
Kaks peenemat sorti pepupoissi olid teineteist Tema Majesteedi kuninga lossi kõrval toginud. Kusjuures tundmatu kurjategija olevat kasutanud kunstikataloogi, ja kusjuures tema geiaadlikust ohver eitas, et asjast üldse midagi teab. Mis kurat pesapallikurikal või tavalisel kirvel viga on, mõtles Bäckström ja ohkas, samal hetkel kui keegi hoolimata punasest tulest tema uksele koputas.
Siin majas on ainult üks inimene, keda see ei koti, mõtles ta. Koristas lauapealse tühjaks ja keeras sahtli lukku hetk enne seda, kui Annika Carlsson kabinetti sisse astus.
„Tunne ennast nagu kodus, Annika,” ütles Bäckström, tõstmata pilku paberitelt, mille lugemist ta teeskles.
„Aitäh,” ütles Annika Carlsson ja pani tema kirjutuslauale mõttetult paksu kiletasku avaldustega. Istus ta juba niigi.
„Loomakaitsepolitsei kannatuste okkaline rada,” selgitas ta. „Mille sa lubasid maha kanda.”
„Eelkõige sinu pärast,” ütles Bäckström.
„Siis annan ma sulle head nõu,” ütles Annika Carlsson ja seadis end mugavamalt istuma.
Annika Carlsson oli rääkinud Solna korrakaitsepolitseinikega, kelle teene oli see, et proua Linderoth kahele meessoost loomakaitsjale ja kahele läänivalitsuse naisametnikule lõpuks ukse lahti tegi ja nad sisse laskis. Nemad olid andnud talle ka vihje proua Linderothi lähima naabri kohta, kes oli olnud ülimalt endast väljas säärasest seaduseesindajate omavolist, mille ohvriks proua Linderoth olevat tema arvates langenud.
„Kolleeg Axelssoni jutu järgi, tema ema ongi proua Linderothi vana sõbranna, ei kandnud ükski loomakaitseosakonna politseinikest ega läänivalitsuse tädidest vormi ega muid nähtavaid eraldusmärke selle kohta, kes nad on. Proua Linderothi naabri jutu järgi helistasid nad kõigepealt proua uksekella ja koputasid uksele, enne kui üks neist hakkas läbi postipilu hõikama, et ta ukse lahti teeks. Mõne aja pärast olevat proua ust paotanud, kuigi turvakett oli kinni, ja pistnud selle vana püstoli välja, ja siis ilmselt läks külalistel jalgealune tuliseks, nad lidusid trepist alla ja võtsid seal positsioonid sisse.”
„Kas nimetatud Linderothi-emandal võiks eksisteerida ka säärane asi nagu uksesilm?” See on nüüd küll viinast, mõtles Bäckström.
Annika Carlssoni nägu väljendas äkki vaimustust.
„Väga hea, Bäckström,” ütles ta. „Nüüd tunnen ma su jälle ära. Ei, seda tal ei ole, sest ta lasi selle täis toppida. Paistab, nagu tal oleks see olemas, aga läbi sellest ühesõnaga ei näe, nii et ametitõendit ei saanud ta näha ja külastus ei olnud eelnevalt kokku lepitud.”
„Naaber, kui kindel kaart tema on?”
„Elab samal korrusel. Tema uks on proua Linderothi oma vastas ja selle silm tõesti ka töötab, et sa teaks, ja niipea kui seal koridoris lärmama hakatakse, seisab ta, silm vastu ust. Mingis etapis paistab ta olevat neid oma mobiiltelefoniga isegi salvestanud. Pilt ei pidavat olema suurem asi, aga heli on hea. Ta mängis selle mulle telefonis ette ja need meie kolleegid käratsevad ikka mehemoodi. Igatahes ei saa ka tema aru, milles asi. Ütleb, et mõtles häirekeskusse helistada. Et ta arvas, et mingid tavalised vanurite röövijad proovivad naaberkorterisse sisse tungida. Kaks naist ja kaks meest, ja ta oli hiljuti lugenud, Solna uudistelehest muide, et seesugused tegutsevad sageli kambas, kus on nii mehi kui naisi.”
„Sa ise rääkisid temaga? Selle naabriga?”
„Jah, mida kuradit sina siis arvad? Ma kuulasin ta telefoni teel üle ja äärmisel juhul võin ka minna ja ta kohale tuua.”
Nüüd on ta hääl jälle selline nagu tavaliselt, mõtles Bäckström. Siiras, positiivne, ilma vähimagi agressiivsusnoodita.
„Huvitav,” lausus Bäckström. Ma olen rahulik, mõtles ta.
„Jah, on ju. Nii et aja see jama korda.” Kolleeg Carlsson osutas avalduste pakile ja tõusis järsult püsti. „Muide, üks asi veel. See meie osakonna viimane täiendus, Rogerssoni-tibi, ei ole vist kuigi õnnestunud valik, hoolimata sellest et ta on su parima sõbra tütar.”
„Mis mõttes?” Ma olen rahulik, mõtles ta.
„Kõrvatagused veel täitsa märjad. Ta on ju puhta laps alles, Bäckström. Hoolimata nendest hiidtissidest, millest sina ja kõik teised meesterahvad siin osakonnas vahetpidamata mõtlete.” Annika Carlsson tegi kätega ringi omaenda rindade kohal, et oma sõnade sisu täpsustada.
„Mis