„Sa kujuta pilti,” turtsatas Bäckström.
„Esiteks ei usu ma, et ta on kõik selle välja mõelnud. Kui välja arvata tavapärased inimlikud liialdused, millest sinu- ja minusugused on harjunud mööda vaatama. Ta tõepoolest kardab. Tal on lausa surmahirm, ja mis puudutab ähvardust, millest ta räägib, siis paistab asi päris hull. Raske ebaseaduslik ähvardamine, kahtlemata.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Mis siis juhtus?” Vaevu suudan end talitseda, mõtles ta. On see Carlsson, mis ta on, aga teda pole sugugi lihtne rivist välja lüüa.
„Kohe ma jõuan selleni, aga suur mõistatus on tegelikult üks teine asi.”
„Mis siis?”
„Tema juttu sellest ähvardusest on täiesti võimatu vanaproua Linderothiga seostada. Tegu paistab olevat sümpaatse vanadaamiga. See ei saa kuidagi tõele vastata, aga Fridensdal olevat sada protsenti kindel, et proua Linderoth ongi talle tehtud ähvarduse taga.”
„Okei,” ütles Bäckström. „Ma kuulan.”
5
Neljapäeva pärastlõunal oli Frida Fridensdal lahkunud oma töökohalt Kistast pisut enne kella viit, läinud alla garaaži, istunud autosse ja sõitnud otse Solna keskusse, et nädalavahetuseks süüa osta. See tehtud, sõitis ta koju oma Filmstadeni korterisse, et pisut keha kinnitada, televiisorit vaadata ja seejärel magama heita.
„Tema enda sõnul jõuab ta koju umbes veerand seitse. Ta teeb süüa, sööb, räägib sõbrannaga telefonis. Vaatab telekast uudiseid ja siis antakse ukse taga kella. Ta arvab, et kell võis siis olla natuke pool kaheksa läbi.”
„Oli ta ukse enda järel lukku pannud?” küsis Bäckström, kes oli juba aru saanud, mis järgneb.
„Jah, see oli lukus. Enne avamist oli ta läbi uksesilma vaadanud, sest ta ei oodanud külalisi ega kippunud ka muidu tundmatutele ust avama. Ukse taga seisis mees mingisuguses kullerifirma jopes, sinises jopes, suur lillekimp käes. Fridale jäi mulje, et tegu on lillekulleriga. No ja siis tegi ta ukse lahti.”
Et nad ka iial ei õpi, mõtles Bäckström.
„Siis käib kõik ilmselt üsna kiiresti. Mees astub korterisse sisse. Paneb lilled esikulauale. Vaatab prouale otsa, hoiab sõrme suue ees, nagu tahaks teda vaikima sundida, aga ei lausu sõnagi. Osutab siis elutoa diivanile. Frida läheb istub sinna. Ta kirjeldas seda nii, nagu oleks tal äkitselt seest täiesti õõnsaks tõmbunud, tal oli lihtsalt nii jube hirm. Ta ei julge karjumisele mõeldagi. Ta ei saa hingata, ei julge mehele isegi otsa vaadata. Ta vaeseke on täiesti halvatud.”
„Mis siis sõnum oli?”
„Kõigepealt ei ütle mees midagi. Lihtsalt seisab seal, ja kui ta lõpuks suu lahti teeb, räägib ta väga vaikselt, peaaegu sõbralikult, veenvalt, kui nii võib öelda. Televiisor mängib, nii et Fridal on isegi pisut raske ta sõnu kuulda. Aga tal on öelda kolm asja. Esiteks, et nad ei ole kunagi kohtunud. Teiseks, et ta ei tohi enam kunagi midagi Elisabethi kohta öelda, ja kui keegi peaks temalt kunagi midagi küsima, peab tal olema varuks ainult häid sõnu ja eriti Elisabethi loomaarmastuse ja selle kohta, kui hästi ta nende eest hoolitseb. Kolmandaks, et ta läheb kohe ära. Et istugu Frida veel veerand tundi paigal pärast seda, kui kuuleb ust sulgumas, ja juhtunust ei tohi kellelegi sõnakestki poetada.”
„Elisabeth? Ta nimetab proua Linderothi Elisabethiks? Ta oli selles täiesti kindel?”
„Täiesti kindel.” Kriminaalinspektor Annika Carlsson noogutas veendunult.
„Kas ta ütleb veel midagi?” See ei tõota head, mõtles Bäckström.
„Jah, kahjuks küll. Niipea kui ta on lõpule jõudnud selle sissejuhatusega, mida ma just kirjeldasin, võtab ta välja taskunoa või pussi. Tunnistaja kirjeldab seda, nagu oleks mehele äkitselt nuga kätte tekkinud. Teeb parema käsivarrega ainult kerge nõksu ja juba ongi nuga pihus. Minu meelest kõlab küll väga liigendnoa või stileti moodi. Tunnistaja väitel olevat mehel mustad kindad käes olnud. Muide märkab ta mehe kindaid alles siis, ja ta olevat olnud sellel hetkel täiesti veendunud, et mees tahab teda tappa või vähemasti vägistada.”
„Aga seda ta ei tee.”
„Ei, hoopis naeratab. Vaatab talle otsa ja ütleb, et kui ta tema häid nõuandeid ei järgi, siis kantakse hoolt selle eest, et talle mahuks terve loomapood vittu ära, ja arvestades tema juttu ja fakti, et ta samal ajal nuga püsti peos hoiab, on sõnum üsna ühene. Siis läheb mees välja. Võtab tee peal lilled ka kaasa. Paneb ukse kinni, kaob, ja ongi läinud, jäljetult. Tunnistajaid ei ole. Keegi ei ole midagi näinud, keegi ei ole midagi kuulnud.”
„Ise ta seda välja ei mõelnud?”
„Ei, sa oleksid pidanud teda kuulma ja nägema. Minu veenmiseks piisas küll ja jäi ülegi.”
„Ja siis?”
„Ta istub seal diivanil ja vappub, kuni suudab end niipalju kokku võtta, et helistab sõbrannale, samale sõbrannale, kellega ta kella seitsme paiku rääkis. Kui ta seda teeb, on tema mobiili kell kakskümmend üks minutit kaheksa läbi. Sõbranna tuleb talle järele, nad sõidavad koos meie juurde ja esitavad avalduse. Avaldus võetakse vastu õhtul veerand kümme.”
„See sõbranna. Oled sa temaga rääkinud?”
„Ei, kannatanu keeldub ütlemast, kes ta on. Sõbranna istus tunnistaja ja tugiisikuna ülekuulamise juures ja siis ütles ta oma nime olevat Lisbeth Johansson, ning ta on andnud isegi nii isikukoodi kui mobiilinumbri, aga kahjuks ei klapi neist kumbki. Seesama sõbranna olevatki olnud abielus politseinikuga, kes teda peksis ja vägistas. Loomulikult küsisin ma meie kannatanult, miks nad niimoodi teevad. Tema teatel on põhjuseks see, et kumbki ei usalda politseid.”
„Aga tundemärgid? Kas ta neid oskab välja tuua?” Keeldub rääkimast, mis nende nimed on ja kus nad elavad, aga kaitsma peame neid ikka, nii et veri ninast väljas, mõtles Bäckström. Lesbikud, mõtles ta.
„Jah, ja need on päris head. Kahjuks klapivad need liigagi hästi liiga paljudega, kes selles valdkonnas tegutsevad. Kurjategijal olid jalas tumedad püksid ja seljas sinine poolpikk kapuutsiga jope, mingist nailonisarnasest materjalist. Jopel mingeid embleeme ega märgiseid ei olnud, selles oli ta täiesti kindel. Mustad kindad, aga mis tal jalas olid, ta päris kindlalt ei tea. Kui ta peaks arvama, pakuks ta tavalisi spordijalatseid, tenniseid. Valged tennised, ütleb ta ise. Pikkus umbes meeter üheksakümmend. Jõuline kehaehitus, heas vormis, nägi tugev välja. Kõhn nägu, teravad näojooned, kitsas näokuju, lühikesed mustad juuksed, tumedad sügaval asetsevad silmad, terav ja kergelt kongus nina, terav lõug, kolmepäevane habe, räägib aktsendita rootsi keelt, ei tubaka-, higi- ega odekolonnilõhna. Umbes kolme- ja neljakümne vahel.”
Annika Carlsson toksis rääkimise ajal pastakaga oma märkmikku.
„Jah, see on üldjoontes kõik. Mõtlesin talle näitamiseks paki fotosid kokku panna. Kui ta peaks uue ülekuulamisega nõusse jääma. Niipea kui see koosolek läbi saab, saate meiliga nii avalduse kui ülekuulamisprotokolli.”
„Väga hea,” ütles Bäckström ja tõstis kindluse mõttes käe, et ennetada küsimusi ja muud tarbetut seletamist. „Kui sina tegeled temaga, siis tegelen mina sellega, mis meie südalinna kolleegid meile kraesse on keeranud. Järele jääb see teine asi,” jätkas ta. „Sa ütlesid, et sul on kaks asja. Mis see teine on?” Saaks selle ka sama soojaga kaelast ära, mõtles ta.
„Kohe,” ütles Annika Carlsson ja kibrutas millegipärast huuli. „Kuigi seda on vist kõige targem lasta Jennyl rääkida. Sest tema ongi sellega tegelenud.”
Jenny, mõtles Bäckström. Jenny Rogersson,