„Kodukorda ma tean. Olen ennemuiste arestimajas valvanud. Kuid mul on ikkagi tarvis temaga ruttu kõnelda.”
„Ma teatan talle.”
Nende sõnadega Espin lahkus.
Uks kõmatas kinni, lukuaugus keerati võtit, riivid lükati ette.
Kakskümmend minutit hiljem kostsid samad helid vastupidises järjestuses. Riivid lükati eest, lukuaugus keerati võtit, uks läks lahti. Kõrendist kapten sisenes uksesilluse all kummardudes. Ja küsis: „Kas te kavatsete meile tüli tekitada?”
Reacher vastas: „Kuni te korralikult käitute, ei näe ma selleks põhjust.”
Piitsavars muigas. „Kuidas saan teid aidata?”
„Te saate teha ühe telefonikõne. Saja kümnendasse üksusesse seersant Leachile. Öelge talle minu asukoht. Tal võib mulle sõnum olla. Kui jah, siis tulge ja öelge see mulle.”
„Äkki annan ka teie koerale süüa ja toon riided keemilisest puhastusest?”
„Mul ei ole koera. Ega riideid keemilises puhastuses. Aga kui viitsite, helistage juristidekorpusesse major Sullivanile. Tema on minu advokaat. Öelge, et ma tahan temaga tänase päeva jooksul kohtuda. Öelge, et klient vajab nõu. Öelge, et see on väga tähtis.”
„Kõik või?”
„Ei. Edasi helistage kapten Edmondsile inimressurssidesse. Tema on minu teine advokaat. Öelge talle, et tahan temaga kohtuda pärast major Sullivani. Et mul on pakilisi asju arutada.”
„Veel midagi?”
„Mitu majulist teil täna on?”
„Koos teiega kaks.”
„Teine on major Turner, eks?”
„Täpselt nii.”
„Kas Turner on siin lähedal?”
„Mujal meil konge pole.”
„Talle peab rääkima, et tema advokaat on rivist väljas. Hankigu uus. Minge vaadake, et ta hangiks.”
„Teie suust veider jutt.”
„Moorcroftiga juhtunu polnud minu kätetöö. Küll varsti kuulete. Ja parim viis mainet hoida on end mitte täis teha.”
„Teie suust on see ometi veider. Kes teid kodanikuõiguste volinikuks ülendas?”
„Ma vandusin kaitsta põhiseadust. Ja teie samuti. Major Turneril on algusest lõpuni õigus pädevale esindajale. Selline on reegel. Lünk aga jätab hapu mulje, kui apellatsioonid laekuma hakkavad. Niisiis käskige tal keegi uus muretseda. Kiiremas korras. Hea, kui täna pärastlõunal. Vaadake, et see oleks talle arusaadav.”
„Kas on veel midagi?”
„Praegu mitte,” lausus Reacher. „Tänan teid, kapten.”
„Pole tänu väärt,” ütles piitsavars. Pööras ringi, kummardus taas uksesilluse alt läbi ja astus koridori. Uks kõmatas kinni, lukuaugus keerati võtit, riivid lükati ette.
Reacher ei liikunud toolilt.
Veerand tunni pärast kõlasid ukse juurest jälle helid. Riivid, võti, hingede krigin. Sedapuhku jäi valvekapten koridori. Kaelale vähem kurnav. Ta ütles: „Sõnum teie peakorterist seersant Leachilt. Kaks meest Afganistanis leiti surnuna. Ühelt Hindukuši mägirajalt. Neid oli pähe tulistatud. Arvatavasti üheksamillimeetrisest. Näib, et vist kolm päeva tagasi.”
Reacher viivitas südamelöögi jagu, enne kui vastas: „Tänan, kapten.”
Looda parimat, arvesta halvimaga.
Ning halvim oligi juhtunud.
KUUSTEIST
Reacher ei liikunud toolilt ja mõtles pingsalt, heitis vaimusilmas kujuteldavat münti. Esimene kord: kull või kiri? Muidugi viiskümmend-viiskümmend. Sest münt oli kujuteldav. Tõeline münt, mida heidab tõeline inimene, kaldub pigem 51:49 selle poole kasuks, mis on alguses ülemine. Keegi ei suuda õieti seletada, miks, kuid fenomen on katsetega hõlpsasti jälgitav. Sellel on pistmist aerodünaamikaga, pöörlemise ja laperdamisega, teooria ja praktika paratamatu erinevusega.
Aga Reacheri münt oli kujuteldav. Nii et teisel korral: kull või kiri? Taas täpselt viiskümmend-viiskümmend. Ka kolmandal ja neljandal korral. Iga heide oli eraldiseisev sündmus, muutumatu tõenäosussuhtega ega sõltunud statistiliselt eelnenust. Alati viiskümmend-viiskümmend, iga viimane kui kord. Mis ei tähenda, et münti heites olekski 50:50 šanss saada neli korda järjest kull. Kaugel sellest. Võimalus saada neli korda järjest kull on kuus üheksakümne nelja vastu. Hoopis väiksem kui viiskümmendviiskümmend. Lihtne matemaatika.
Ja Reacheril oli vaja nelja kulli järjest. Esiteks: kas Susan Turner hangib täna pärastlõunal uue advokaadi? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Nagu kull või kiri mündi heitmisel. Teiseks: kas see uus advokaat on valge meesterahvas? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Kolmandaks: kas esmalt major Sullivan ja seejärel kapten Edmonds satuvad majja Susan Turneri uue advokaadiga samal ajal? Eeldusel, et Susan Turner advokaadi hangib? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend. Ja neljandaks: kas kõik kolm advokaati saabuvad sama värava kaudu? Vastus: jah või ei. Viiskümmend-viiskümmend.
Neli jah või ei vastust, igaüks neist eraldiseisev sündmus. Igaühe tõenäosus eraldi võetuna täiuslik viiskümmend-viiskümmend. Aga väljavaade saada neli õiget vastust järjest oli kuus sajast.
Looda parimat.Reacher lootiski. Talle paistis, et mitte põhjendamatult. Statistika on külm ja ebaisikuline. Mida pärismaailm ei pruugi olla. Armee pole täiuslik institutsioon. Näiteks ei ole selle lahingülesanneteta juristidekorpuski täiuslikult sooneutraalne. Kõrgemates auastmetes eelistatakse mehi. Ning korruptsioonis süüdistatud sõjaväepolitsei majori kaitsmisel peetakse kõrgemat auastet tarvilikuks. Järelikult pole Susan Turneri uue advokaadi sootõenäosus täpselt viiskümmend-viiskümmend. Arvatavasti pigem seitsekümmend-kolmkümmend Reacheri kasuks. Lõppude lõpuks oli ju Moorcroft meessoost. Ja valge. Mustanahalised on sõjaväes hästi esindatud, kuid riigi rahvastikuga umbes samas proportsioonis, nimelt üks kaheksast. Selles punktis oli tõenäosus kaheksakümmend seitse kolmeteistkümnele.
Pealegi võis Reacher vähemalt üht oma advokaati üsna piiramatult majas hoida. Vaja oli vaid jutulõnga veeretada. Pikalt joru ajada. Paanikahoogu teeselda. Kuni nad sedavõrd ei tüdine, et minetaksid kärsituse tõttu kutsealase lihvi ja käitumismaneerid, võis ta neid igavesti kinni hoida. Järelikult oli ka tema ja Turneri advokaatide korraga majas viibimise võimalus parem kui viiskümmend-viiskümmend. Vahest jälle seitsekümmend-kolmkümmend. Võib-olla rohkemgi.
Küllap teavad Dyeri alalised külastajad niigi, et põhjavärav on arestimajale lähemal, ja kasutavad järelikult seda. Ehkki mitte tingimata. Mis tähendas, et ka värava puhul pole küsimuses viiskümmend-viiskümmend. Juhul kui Turneri uus advokaat on alaline külastaja. Mida ta ei pruugi olla. Staarnohikud ei käi eriti loengusaalidest väljas. Ütleme viiskümmend viis neljakümne viiele. Pisuke edumaa. Mitte ülekaalukas.
Kokkuvõttes oli plaani õnnestumise tõenäosus ikkagi veidi rohkem kui kuus sajast.
Aga mitte palju rohkem.
Muidugi juhul, kui Turner üldse uue advokaadi hangib.
Looda parimat.
Reacher ootas. Lõdvestunult, kannatlikult, roiult. Pidas mõttes ajaarvestust. Kell sai kolm pärastlõunal. Pool neli. Neli. Tool oli mõnus. Tuba soe. Ja üpriski helikindel. Väljast polnud eriti hääli kuulda. Ainult tuhmi tausta. Mitte et see asutus olnuks põrmugi tavavangla moodi. Oli tsiviliseeritud paik tsiviliseeritud inimestele.
Ja Reacher lootis, et sellest on talle abi.
Kell pool viis pärastlõunal tõmmati riivid viimaks eest, lukuaugus keerati võtit ja uks avanes. Kõrendist kapten ütles: „Major Sullivan tuli teiega kohtuma.”
Tsirkus