„Millal on otsust oodata?”
„Vahest keskpäeva paiku.”
„Tore.”
„Tore või mitte, teisse see ei puutu, major.”
Minutikese noppis Moorcroft taldrikult röstsaiaraasukesi. Kuni tõusis samuti ja ütles: „Head päeva, major,” ning patseeris saalist välja. Tema samm oli veidi töntsakas. Rohkem akadeemiku kui sõjaväelase oma. Aga ta polnud laita sell. Reacher aimas, et mehel on süda õiges kohas.
Samantha Dayton.
Sam.
Neljateistaastane.
Küll ma jõuan.
Reacher jalutas läbi kompleksi põhja poole ja põikas sisse arestimajja, kus kamandas talle võõras kapten. Mitte eileõhtune Weiss. Päevane tüüp, kullininaga mustanahaline mees, ligi seitse jalga pikk, aga peenike kui piitsavars, konutas kontoritoolil, mis oli talle sootuks liiga väike. Reacher palus Susan Turneri külastamise luba ja tüüp vaatas rohelisest kolme rõngaga köidetud kaustast järele ning lükkas soovi tagasi.
Julge hundi rind pole alati rasvane.
Nüüd jalutas Reacher pargitud vana sinise Chevy juurde, sõitis sellega taas 110. üksuse peakorterisse ning jättis auto sinna, kust ta oli selle võtnud. Hoonesse sisenedes ulatas ta Leachile võtme. Leach oli jälle ärritatud. Närviline, stressis, tige. Mitte hirmsasti, kuid silmanähtavalt. Reacher küsis: „Mis lahti?”
Leach vastas: „Kolonel Morganit pole majas.”
„Teie häälest jääb mulje, nagu oleks see halb.”
„Meil on teda tarvis.”
„Ei kujuta ette, milleks.”
„Ta on komandör.”
„Ei, teie komandör on major Turner.”
„Ja ka major Turnerit pole.”
„Mis siis juhtus?”
„Meie poistega Afganistanis ei saadud teist korda raadioühendust. Viimasest raportist on nelikümmend kaheksa tundi. Seega on tarvis tegutseda. Aga kolonel Morganit pole majas.”
Reacher noogutas. „Küllap paigaldatakse talle uut pulka perse. Protseduur on küllap pikaldane.”
Ta sammus esimese korruse koridori, vasakult teise kabinetti. Tuba 103. Valveohvitseri post. Tuttav kapten oli hiiglasliku kirjutuslaua taga, nägus ähmis lõunaosariiklane. Sirgeldused kirjaplokis olid ahastavad. Reacher päris: „Kas Morgan ei maininud, kuhu läheb?”
„Pentagoni,” ütles kapten. „Koosolekule.”
„Muud ei midagi?”
„Konkreetset mitte.”
„Kas te helistasite?”
„Iseendastki mõista. Pentagon on suur. Nad ei suuda teda leida.”
„Kas tal mobiiltelefoni pole?”
„Välja lülitatud.”
„Kui kaua ta juba ära on?”
„Varsti tund aega.”
„Mida ta tegema peaks?”
„Muidugi otsinguoperatsiooni tellima. Kaotada ei tohi minutitki. Meil on seal piisavalt rahvast. Esimene jalaväediviis. Ja eriüksused. Helikopterid, droonid, satelliidid, igasugu õhuluurevahendid.”
„Aga te ju ei tea, kus kohas teie poisid olid ja mis ülesandega.”
Valveohvitser noogutas ja näitas pöidlaga lakke. Ülakorruse kabinettidele. Ütles: „Missioon on major Turneri arvutis. Mis on praegu kolonel Morgani arvuti. Parooliga kaitstud.”
„Kas raadiosignaalid saadetakse Bagra¯mi kaudu?”
Kapten noogutas uuesti. „Enamjaolt rutiinne kontakt. Me saame Bagra¯mist transkribeeringu. Aga kui asi on pakiline, luuakse meile siiasamasse kabinetti otseside. Turvatud telefonil.”
„Milline oli nende viimane raport? Pakiline või rutiinne?”
„Rutiinne.”
„Hüva,” ütles Reacher. „Helistage Bagra¯mi ja küsige, kui kaugelt võis nende viimane raadioside lähtuda.”
„Mismoodi Ba¯gram seda teaks?”
„Raadiospetsialistid tabavad harilikult ära. Heli ja signaalitugevuse järgi. Vahel kõhutunde järgi. Amet on säärane. Paluge viie miili täpsusega oletust.”
Kui kapten haaras telefonitoru, naasis Reacher fuajeesse valvelauda Leachi juurde. Ta ütles: „Võtke kümme minutit ja tõmmake traati kõigile oma Pentagoni tuttavatele. Morgani väljapeilimise talgud.”
Ka Leach haaras telefonitoru.
Reacher ootas.
Kümme minutit hiljem polnud Leach kuhugi jõudnud. Mis polnud just üllatav. Pentagonis on üle seitsmeteistkümne miili koridore ja ligi neli miljonit ruutjalga kabinetipinda, kus tööpäeviti askeldab üle kolmekümne tuhande inimese. Sealt mis tahes üksikisiku otsimine meenutab nõela otsimist maailma kõige salatsevamast heinakuhjast. Reacher naasis 103. tuppa ja valveohvitser lausus: „Bagra¯mi raadiotoas pakutakse, et meie poisid olid kahesaja kahekümne miili kaugusel. Või kahesaja kolmekümne.”
„Algus seegi,” ütles Reacher.
„Kas on? Suunda me ei tea.”
„Kahtluse korral tulista puusalt. Selline on alati minu põhimõte.”
„Afganistan on igavene lahmakas.”
„Ma tean,” ütles Reacher. „Ja mõnus pole seal kuuldavasti kuskil. Aga kus on eriti hull?”
„Mägedes. Pakistani piiril. Puštu hõimualadel. Ühesõnaga kirdenurgas. Nutune kant.”
Reacher noogutas. „Nutustesse kantidesse saja kümnenda mehi saadetaksegi. Nii et kõlistage baasikomandörile ja las korraldab otsingulennud esiteks Bagra¯mist kakssada kakskümmend viis miili kirdes.”
„See võib olla täiesti vale suund.”
„Nagu ma ütlesin, tulistame puusalt. On teil parem ettepanek?”
„Nad keelduvad niikuinii. Minu jutu peale küll. Selline käsk eeldab vähemalt majorit.”
„Pugege siis Morgani nime taha.”
„Ma ei tohi.”
Reacher kuulatas. Oli hiirvaikne. Tulemas polnud kedagi. Valveohvitser ootas, rusikasse surutud käsi õhus süle ja telefoni vahel.
Te olete jälle armees, major.
Säilib teie endine auaste.
Te kuulute üksusse.
„Kasutage minu nime,” ütles Reacher.
KAKSTEIST
Valveohvitser tegigi kõne, mispeale maakera vastasküljel, üheksa ajavööndit ja ligi kaheksa tuhat miili eemal ärkas sõjaväeaparaat, kauge, nähtamatu ja tragi, koostas plaane, jagas korraldusi, valmistus, relvastus ja tankis kütust. Vana kivihoone Rock Creekis jäi vagusi.
Reacher küsis: „Mitu välitöötajat teil veel on?”
Valveohvitser vastas: „Globaalselt või? Neliteist.”
„Kus on lähim?”
„Praegu Texases, Fort Hoodis. Sõlmib major Turneri lahtisi otsi kokku.”
„Kui mitu kardetavates olukordades?”
„See on suhteline mõiste, eks ole? Ehk kaheksa või kümme.”
„Kas Morgan on ka enne ära kadunud?”
„Tal on täna alles kolmas päev.”
„Kuidas oli major Turner komandörina?”
„Temagi oli võrdlemisi