Esimesest uksest mööda marssides piilus ta silmanurgast vargsi aknasse ja nägi toas Sullivani, kes istus lauast vasakul oma klantsis paraadvormis, sõrmed kinnisel portfellil ristatud, ning edasi marssis ta teise ukseni, kus seisatas ja piilus aknasse juba varjamatult.
Teine tuba oli tühi.
Polnud klienti ega ka advokaati, ei mees- ega naissoost.
Ei kulli ega kirja.
Veel mitte.
Temaga kaasa kõndinud piitsavars ütles: „Stopp, major. Teie ruum on see tagumine.”
Reacher pöördus ja vantsis tagasi. Uks ei olnud lukus. Piitsavars vajutas linki ja lükkas ust. Reacher kuulatas heli. Link lõksatas jäigalt ja metalselt, hinged kiuksatasid ääri-veeri, õhukindlad silikoontihendid suhisesid. Mitte valjusti, aga kõrvapuutuvalt. Reacher astus tuppa. Sullivan tõstis pilgu. Piitsavars ütles: „Sumistage, kui olete nõustamise lõpetanud.”
Reacher võttis Sullivani vastas istet, piitsavars sulges ukse ja eemaldus. Ust ei lukustatud, kuna seespool linki polnud. Oli ainult sile pind, kust miski ootamatult puudus, otsekui näost nina.
Uksepiida kõrval oli kellanupp. Sumistage, kui olete lõpetanud. Tuba ise oli ilmetu, aga meeldiv. Akendeta, kuid võmmitoast puhtam ja erksam. Lambipirn põles heledamalt.
Sullivani portfell jäi kinni ja sõrmed kokkupõimituks. Ta sõnas: „Moorcrofti kallaletungis keeldun ma teid esindamast. Õieti ei taha ma teid üleüldse kliendiks.”
Reacher oli vakka. Kuulatas, kas koridorist kostab midagi. Palju mitte, kuid sellest võis piisata.
Sullivan ütles: „Major?”
Reacher ütles: „Mina olen teile saadetud, nii et harjuge ära.”
„Kolonel Moorcroft on mu sõber.”
„Teie vana õppejõud?”
„Üks neist.”
„Sel juhul te teate, mis on nende vennikeste mood. Vaimus ümbritseb neid alati loengusaal. Sokraatiline meetod, või kuidas seda kutsutakse. Ta õrritas mind naljaviluks. Vaidles vaidlemise pärast, sest nõnda on neil kombeks. Kohe kui te lahkusite, möönis ta, et kavatseb röstsaia söömise järel vajalikud paberid vormistada. See oli tal kogu aeg plaanis. Aga sirgjoonelised vastused pole tema stiil.”
„Ma ei usu teid. Täna hommikul pabereid ei vormistatud.”
„Mina nägin teda viimati söögisaalist väljumas. Teie väljumisest oli umbes kaks minutit.”
„Kas te salgate seegi kord?”
„Palun mõelge ise. Minu eesmärk oli major Turner kongist päästa. Kuidas oleks Moorcrofti ründamine mind aidanud? Ma kaotasin sellega kas terve päeva, kaks või kolm.”
„Miks te major Turnerist nii väga hoolite?”
„Tema hääl oli telefonis sümpaatne.”
„Võib-olla Moorcroft vihastas teid?”
„Kas ma mõjusin vihaselt?”
„Veidi küll.”
„Te eksite, major. Ma ei mõjunud sugugi vihaselt. Sest ma ei olnud vihane. Ma istusin igati kannatlikult. Ta polnud esimene lektor, keda elus kohtasin. Olen ju minagi koolis käinud.”
„Aga mul hakkas ebamugav.”
„Mida te Podolskile rääkisite?”
„Sedasama. Et teil oli lahkheli ja mul hakkas ebamugav.”
„Kas te nimetasite meie lahkheli tuliseks?”
„Te olite jonnakas. Vaidlesite.”
„Mida ma tegema pidin? Kas püsti tõusma ja au andma? Ta ei ole mõni ülemkohtunik.”
„Teie kahjuks näib olevat kaalukaid tõendeid. Riided eriti. Klassikaline.”
Reacher oli vakka. Kuulatas taas. Kuulis koridorist samme. Kaks inimest. Mõlemad mehed. Madalad hääled. Lühikesed ärevuseta laused. Tihe argine infovahetus. Sammud liikusid edasi. Uksehelisid polnud. Ei lõksatust, kiuksatust ega suhinat.
Sullivan ütles: „Major?”
Reacher küsis: „Kas teie rahakott on portfellis?”
„Mida-mida?”
„Te kuulsite.”
„Miks portfellis?”
„Sest käekotti te ei kanna. Ärge pange pahaks, aga teie munder on väga täpselt figuuri järgi õmmeldud ja teie taskud ei pungita.”
Käed portfellil, vastas Sullivan: „Jah, ma hoian rahakotti siin.”
„Palju teil seal raha on?”
„Ma ei tea. Ehk kolmkümmend dollarit.”
„Palju te viimati pangaautomaadist võtsite?”
„Kakssada.”
„Kas te hoiate ka mobiiltelefoni seal?”
„Jah.”
„Siis on teie kahjuks täpselt sama palju tõendeid. Te helistasite mõistagi kaasosalisele ja pakkusite sada seitsekümmend taala oma vana õppejõu klohmimise eest. Võib-olla jätsid teie hinded aastaid tagasi soovida. Võib-olla haudusite selle pärast tänini vimma.”
„Jaburus.”
„Seda minagi.”
Sullivan oli tumm.
Reacher küsis: „Kuidas teil hinded olid?”
Sullivan ütles: „Jätsid soovida.”
Reacher kuulatas jälle. Vaikus koridoris.
Sullivan märkis: „Uurija Podolski tellib prügimäel otsingu. Teie riided leitakse. See pole keeruline. Need toodi viimastena. Kas need veavad DNA-analüüsi välja?”
„Vabalt,” ütles Reacher. „Mina ei peksnud teda.”
Järsku olid koridoris uuesti sammud. Tasased, pehmed, kaks inimest. Võimalik ekskursioon. Üks juhatas teist. Peatumine, selgitus, hariliku summutatud tooniga tosinasilbiline lausung. Näiteks: See tuba, kolonel. Too on kasutuses. Uks häälitseski. Link lõksatas teravalt ja metalselt, hinged kiuksatasid hõõrdudes, silikoontihendid nurrusid.
Advokaadi saabumine. Kindlasti Turneri advokaadi. Sest rohkem vahialuseid kambrites polnud. Ja Reacheri advokaat viibis majas. Kusjuures tema esimene. Seni läks libedalt.
Kull ja kull.
Kaks korda täkkesse.
Reacher ütles: „Rääkige mulle Rodriguezi vandetunnistusest.”
Sullivan vastas: „Tunnistaja on kirjalikult ja vande all esitanud omapoolsed faktid.”
„Seda ma tean,” tähendas Reacher. „Nagu ma teie vanale semule Moorcroftile ütlesin, ei ole see ajukirurgia. Aga kas selline tunnistus kõneleb tõesti hauastki? Praktikas? Pärismaailmas?”
Sullivan tõstis esimest korda käed portfellilt. Viipas hajusalt. Puiklevalt. Üdini akadeemiline žest. Nii ja naa. Ta alustas: „Ameerika jurisprudentsis on võrdlemisi tavatu tugineda üksikule kirjalikule vandetunnistusele, iseäranis kui selle andnud isik pole ristküsitluseks saadaval. Ent kohus võib seda lubada, kui see teenib õigluse huve. Või avalike suhete huve, kui tahate küüniline olla. Lisaks ei esita süüdistus Rodriguezi vandetunnistust ainutõendi pähe. Neil on saja kümnenda üksuse toimikute päevakokkuvõtted, mis näitavad, et te külastasite Rodriguezit, ja selle