Reacher ei olnud iial käinud Bagramis ega mujal Afganistanis, kuid üldine käitumine oli talle teada. Mõned asjad ei muutu. Mitte kellelegi ei meeldi passida käed rüpes ega meeldi, kui omad satuvad pahandustesse. Eriti mitte hõimualadel, mis on üle mõistuse jõhkrad ja primitiivsed. Nõnda minnakse otsimisretkele väga varmalt. Ent sellega kaasneb ka arvestatav oht. Tarvis on lahinguvalmiduses õhutuge, vältimatu võimsa õhk-maa tulejõuga. Palju liikuvaid osi. Mistõttu kulub retke kavandamiseks natuke aega. Minimaalselt kaks tundi stardijoonele koondumiseks, oletas Reacher. Ja edasi kahetunnine lend. Varakult pole lahendust loota.
Muist ooteaega veetis Reacher jalutades. Ta jalutas motellini, sellest mööda ja vasakule-paremale, pikkade kvartalite kaudu kehvakese kaubanduskeskuseni Kreeka restorani kõrval, mida ta eiras, sest kõht polnud tühi. Ta eiras ka pildiraamiäri, sest tal polnud raamimist vajavaid pilte, eiras relvapoodi, sest tal polnud isu tulirelva osta, eiras hambaarstikabinetti, sest hambad tal ei valutanud. Ta astus sisse tööstuskaupade poodi, ostis tumedad khakivärvi purjeriidest tööpüksid, sinise purjeriidest töösärgi ja mingi patenteeritud imeisolatsiooni kihiga vooderdatud pruuni õuejope. Siis astus ta sisse nimetusse apteeki, ostis dollarilisi sokke, boksereid ja kaks valget T-särki, mida mõtles töösärgi all teineteise peal kanda, sest T-särkide riie oli õhukesevõitu, ilm aga ei näidanud soojenemise märke. Lisaks ostis ta kolmese paki ühekordselt kasutatavaid žilette, müüaolevaist väikseima, pihustiga habemeajamisvahu purgi, samuti müüaolevaist väikseima, kaks pakki nätsu ja plastmasskammi.
Ta viis ostud motelli – kaks pikka kvartalit –, kus sisenes võtmega oma tuppa. Tema äraolekul oli tuba koristatud. Voodi oli üles tehtud ja nirud vannitoatarbed asendatud. Värsked rätikud, kuivad, aga ikka viledad, uus ümbrispaberis seep, ikka väike, ja uus tillukeses pudelis šampoon, keemiliselt ikka nõudepesuvahendist eristamatu. Ta riietus jahedas lahti, toppis vanad riided prügikorvi, pooled vanni- ja pooled magamistoas, kuna prügikorvid olid väikesed, ajas siis väga põhjalikult habet ning läks täna teist korda duši alla.
Magamistoa akna all käivitas ta soojapuhuri ja kuivatas end selle kuumas müdisevas õhuvoolus käterätiga, et vannilina hilisemaks hoida. Ta tõmbas selga uued riided, tiris vanad saapad jalga ja kammis juuksed. Uuris vaatepilti vannitoa peeglist ja rahuldus saavutatuga. Vähemalt oli ta puhas ja viks, ja rohkem ei saanudki enamasti tahta.
Susan Turner pole kaua trellide taga.
Reacher jalutas 110. üksuse peakorterisse. Ülakeha katvad neli riidekihti koos imeisolatsiooniga läksid asja ette. Külm tal ei hakanud. Peakorteri värav oli valla. Päevane tunnimees putkas. Morgani auto taas parklas. Eraldusmärkideta sedaan. Reacher oli seda eile õhtul näinud, Morgan oli roolis istunud tikksirge ja tujukana. Reacher loivas pargitud auto juurde ja asetas käe kapotile. See oli soe. Isegi tuline. Morgan oli äsja baasi jõudnud.
Mis seletas Leachi meeleolu. Seersant fuajee valvelauas mossitas tigedalt. Esimese korruse koridoris seisis tardunud valveohvitser, näost kaame. Reacher ei jäänud neid usutlema. Pöördus ja seadis sammud vanast kivitrepist üles. Vasakult kolmas kabinet. Ta koputas ja marssis tuppa. Kriipsuks pigistatud huultega Morgan oli kirjutuslaua taga maruvihane, lausa värises raevust.
Reacher ütles: „Kena, et te meid ei unustanud, kolonel.”
Morgan kähvas: „Teie temp maksab Pentagonile üle kolmekümne miljoni dollari.”
„Arukalt kulutatud raha.”
„See tähendab ilmtingimata tribunali.”
„Võimalik,” ütles Reacher. „Kuid mitte mulle, vaid teile. Ma ei tea, kus te varem teenisite, kolonel, aga säärane soperdamine pole lubatud. Mitte siin. Mitte selles üksuses. Te puudusite tervelt kaks tundi postilt, ehkki olite kursis, et kaks teie meest on hädaohus. Te ei hoiatanud kedagi, kuhu sõidate, ja teie telefon oli välja lülitatud. See on täiesti andestamatu.”
„Need mehed pole hädaohus. Juurdlus, mille kallal nad pusivad, on käkitegu.”
„Nendega ei saadud juba teist korda raadioühendust.”
„Löövad arvatavasti lulli nagu kogu see paganama üksus.”
„Afganistanis? Mismoodi küll? Kas pummeldavad baarides ja klubides? Aelevad litsimajades? Vedelevad rannas? Ärge olge idioot. Kui raadioside Afganistaniga katkeb, on see silmapilk halb uudis.”
„Niisugune oli minu otsus.”
„Teie ei tunneks otsust ära ka siis, kui see teid kannikast hammustaks.”
„Rääkige minuga viisakamalt.”
„Eks sundige mind.”
Morgan vaikis.
Reacher küsis: „Kas te tühistasite otsingud?”
Morgan oli vakka.
Reacher jätkas: „Ja te pole ka öelnud, et me otsisime valest kohast. Järelikult ma ei eksinud. Need mehed on kaotsis piiri hõimualadel. Te oleksite pidanud pihta hakkama kakskümmend neli tundi tagasi. Neil on tõsiseid pahandusi.”
„Teil polnud õigust sekkuda.”
„Ma olen jälle armees, kuulun üksusse ja mul on majori auaste. Järelikult ei olnud see sekkumine. Ma täitsin oma kohust, täitsin hästi. Just nagu vanasti. Kikitage kõrvu, kolonel, ja las ma annan teile mõne näpunäite. Teil on ehk umbes tosin välitöötajat, kaitsetud ja haavatavad, kellele te peate mõtlema ööpäev läbi. Te peate iga kord jätma täpse telefoninumbri, mobiil peab olema sisse lülitatud ja teie peate sellele vastama, millega te ka parajasti ei tegele.”
Morgan küsis: „Kas olete lõpetanud?”
„Mitte sinnapoolegi.”
„Kas te mõistate, et ma olen teie ülemus?”
Reacher noogutas. „Elu viskab sageli vimkasid.”
„Siis kuulake hoolega, major. Teie käsk on muutunud. Nüüdsest ei tohi te oma eluruumist lahkuda. Minge otsekohe motelli ja püsige seal, kuni ma teile teatan. Ärge väljuge toast ühelgi põhjusel. Ärge proovige suhelda kellegagi sellest üksusest.”
Reacher vaikis.
Morgan ütles: „Rivitult, major.”
Valveohvitser seisis ikka esimese korruse koridoris. Leach oli ikka valvelauas. Reacher tuli trepist alla ja kehitas neile õlgu. Osalt vabandav, osalt kaastundlik, osalt kõikehõlmav sõjaväeline žest: sama vana jura. Seejärel seadis ta sammud uksest välja ja kiviastmeid pidi keskpäevasesse talveõhku. Taevas hakkas selginema. Seal paistis eresiniseid lapikesi.
Reacher jalutas künkaveerul ja pööras kolmerealise sõiduteega tänavale. Temast möödus buss. Suunaga linnast välja, mitte sisse. Kaugele ära. Ta jalutas tänava kergetel alangutel ja tõusudel. Nägi taamal paremat kätt oma motelli, kuhu oli võib-olla sada jardi.
Ta seisatas.
Motelli parkimisplatsil oli mõlgitud ustega auto.
KOLMTEIST
Auto oli kaugeltki hõlpsasti äratuntav. Mark, mudel, kuju, värv, juhiukse pisut lömmis lehtmetall. See oli parkimisplatsil üksi, Reacheri meelest tema toaga enam-vähem kohakuti. Et vaatenurka parandada, põikas ta kolme sammuga kõnnitee serva ja nägi oma toast väljumas nelja meest.
Kaks olid talle tuttavad nagu autogi. Need olid eileõhtused tüübid. Ta oli sada protsenti kindel. Rüht, kasv, jume. Ülejäänud kaks meest olid uued. Esimeses polnud midagi erilist. Pikk, noor ja loll. Sama nõme nagu kaks eilset semu.
Neljas mees oli teistsugune.
Välimuse järgi kaaslastest veidi vanem ja veidi kogukam, üsna Reacheri kasvu. Võis olla kuus jalga neli tolli ja kakssada nelikümmend naela. Aga üleni lihastes. Jämedad reied, peenike piht, jäme rind – justkui liivakell või multikategelane. Lisaks vägevad pahklikud õlad ja käsivarred, mida hiiglaslikud rinnalihased ja triitsepsid külgedele kangutasid. Justkui maailmameister meeste võimlemises, ainult kaks korda suurem.
Ent