Talt võeti sõrmejäljed, tema nägu pildistati eest ja profiilis, ning lasti siis vabadusse, kuid mõne nädala pärast pidi ta kohtusse ilmuma. Ta sai 180 dollarit trahvi, 30-päevase tingimisi vabadusekaotuse ja hoiatuse, et end edaspidi pahandustest eemale hoiaks.
Kaheksateistaastase Kurti jaoks oli seda lihtsam lubada kui teha. Ühel ööl, kui Jesse tööl oli, tuli tavaline Cling-On’ide kamp kohale kitarre käristama. Üks naabritest, kogukas vuntsidega mees, koputas seinale ja käskis neil vait jääda. Kurt jutustas lugu hiljem nii, et too naaber olevat teda tundide viisi julmalt peksnud. Too oli üks paljudest lugudest, kus Kurt Aberdeeni jõmmide pideva tagakiusamise käes kannatab. „See polnud nii,” meenutas Steve Shillinger. „Tüüp tuli kohale, käskis tal vait püsida, ja kui Kurt üritas vaimutsema hakata, virutas too talle paar korda ja soovitas „oma kuradi lõuad koomal hoida”.” Jesse ei viibinud tol ööl seal, aga kogu sellest ajast, mis ta Kurti tundis, meenus talle vaid üks tõeline kaklus: „Tavaliselt üritas ta inimesi naerma ajada. Ma olin alati sealsamas, et teda kaitsta.” Jesse polnud Kurtist pikem, ent oli tüüakam ja tegi jõutrenni.
Roosa korteri perioodil oli Jesse valmis Kurti eest nina tulle pistma ning Kurt kasutas seda täiel määral ära. Ühel päeval teatas Kurt, et nüüd teevad mõlemad harjassoengu. Nad läksid Shillingeride poole, juukselõikusmasin otsiti välja ning varsti ilutseski Jesse’i peas harjassoeng. Aga kui kord Kurti kätte jõudis, kuulutas ta, et see on siiski rumal mõte. „Ükskord teatas Kurt, et kui luban tal midagi omale otsaette kirjutada, siis võin tema otsaesisega sama teha,” meenutas Jesse. „Ta võttis veekindla markeri ja kirjutas mulle „666” otsa ette ning jooksis siis minema. Mina olin alati too tola, kelle peal teised katsetada võisid. Kui oli vaja mõnda uut kemikaali või jooki järele proovida, siis taheti alati, et mina seda esimesena teeksin.” Kurti kiusamistel oli ka tumedam pool. Kogu lollimängimisest hoolimata õnnestus Jesse’il tol kevadel kooli ära lõpetada. Ühel ööl, kui Jesse Burger Kingis tööl oli, rebis Kurt tema aastaraamatust kõik pildid välja, kleepis need seinale ja tõmbas neile punased ristid peale. Võib arvata, et pigem väljendas ta nii oma enesevihkamist kui tundeid Jesse’i vastu. Kuna ta oma raevupurset nähtavasti häbenes, otsustas Kurt Jesse’i korterist välja visata. Mis siis, et just Jesse käsiraha tasunud oli. Peagi elas Jesse juba vanaema juures ning Kurt jäi üksinda. Jesse plaanis nagunii mereväkke minna ja Kurt tundis end ohustatuna. Selline muster kordub kogu tema edasise elu vältel: selle asemel, et kaotada inimest, kellest ta hoolib, tõmbub ta ise esimesena eemale, tavaliselt mõne tühise konflikti tekitamise teel, et vähendada hüljatustunnet, mida ta vältimatult ees ootamas nägi.
Kurt jätkas roosas korteris elades ka laulude loomist, ja kuigi enamik kujutas eriliselt moonutamata lugusid inimestest ja sündmustest tema ümber, olid paljud neist humoorikad. Tol suvel kirjutas ta laulu „Spam” tolle kuulsa lihatoote kohta.16 Teise nimi oli „1985. aasta lend”, kujutades endast rünnakut Jesse’i ja teiste lõpetajate vastu tollest klassist, kuhu tema viimaks ei kuulunudki. Seal seisis muuhulgas: „Me kõik oleme sarnased, kõigest kärbsed sitajunnil.” Kuigi laulud puudutasid lähiümbrust, mõtles Kurt juba tollal suurelt. „Kunagi teen ma plaadi, mis isegi U2 või R.E.M. – i varju jätab,” uhkustas ta Steve Shillingeri ees. Kurt armastas mõlemat nimetatud bändi ning rääkis pidevalt sellestki, kui kihvt bänd The Smithereens17 ikkagi on, kuigi vältis hoolikalt nende kiitmist Buzzi kuuldes, kuna see oleks rikkunud pungikoodeksit, mis kogu popmuusika tühiseks kuulutas. Ta luges kõiki muusika- ja fänniajakirju, mis tema kätte sattusid, kuigi Aberdeenis oli nende valik pigem piiratud; ta kirjutas ka pikki iseendaga tehtud intervjuusid olematutele väljaannetele. Kurt ja Steve arutasid võimalust oma fänniajakirja välja anda ning tegid isegi näidisnumbri; Steve otsustas projektist loobuda, kui pani tähele, et Kurt kirjutab positiivseid arvustusi plaatidele, mida ta kunagi kuulanud pole. Kurt rääkis ka, et tuleks oma plaadifirma asutada, ning ühel ööl lindistasid nad sõpra, kelle hüüdnimi oli Scotty Karate, monoloogi pidamas. Aga sarnaselt enamiku tema tollaste ideedega ei tulnud sellestki midagi välja. Fänniajakirja või plaadifirma asutamiseks puudus raha, sest seda jätkus vaevalt üüri tasumiseks. Kaks kuud peale Jesse’i lahkumist visati Kurt tänavale. Omanik tuli korterisse, kui Kurt mujal viibis, pani tema vähese vara kastidesse, sealhulgas varastatud ristid ja kolmrattad, ning jättis tänavale.
Kolmandat korda kahe aasta jooksul jäi Kurt kodutuks. Taas mõtles ta mereväe peale. Trevor Briggs oli nendega liitumas ja soovitas Kurtil ära kasutada mereväe sõbrasüsteemi, mis võimaldaks neil sama väljaõppelaagri valida. Grays Harboris oli tööpuudus veelgi kasvanud ning 18-aastase koolist väljakukkunu võimalused jäid piiratuks. Kurt läks mereväe värbamispunkti State Streetil ja veetis kolm tundi, täites relvajõudude tööalase võimekuse testi. Ta sooritas selle edukalt ning merevägi oli valmis ta vastu võtma; hiljem väitis Kurt, et ta oli testi sooritanud kõrgeimate punktide peale, mida kunagi nähtud, kuigi see ei kõla kuigi usutavalt, sest test sisaldas ka matemaatikaosa. Kuid nagu ennegi, mõtles Kurt viimasel hetkel ümber.
Enamikul öödel magas Kurt Greg Hokansoni ema vana Volvo, mida nalja pärast „vulvaks” kutsuti, tagaistmel. Kui oktoober kätte jõudis ja ilmad kehvaks läksid, polnud tagaistmel veedetud ööd eriti mõnusad. Kurt leidis peagi uued heategijad Shillingeride perekonna näol, kes viimaks nõustusid talle peavarju pakkuma, kui Kurt neile järjekindlalt peale käis.
Lamont Shillinger andis Weatherwaxis inglise keele tunde ja sarnaselt Dave Reediga oli temagi usklik. Kuigi Lamont oli mormooni kirikust juba aastaid tagasi välja astunud, üritas ta enda kirjelduse kohaselt siiski jääda „vabakutseliseks korralikuks inimolendiks”. Sealne elu meenutas Reedide majapidamist muudelgi viisidel: Shillingerid sõid koos õhtust, veetsid perekonnana ühiselt aega ja poisse julgustati muusikaga tegelema. Kurti võeti pereringi võrdsena vastu ning pidi samamoodi majapidamistöid tegema ega kaevelnud seejuures, olles tänulik, et teda välja ei jäetud. Vaba ruumi polnud Shillingeride juures kuigi palju – neil endil oli kuus last – ja Kurt pidi magama elutoa sohval, peites magamiskoti päeva ajal selle seljatoe taha. Ta veetis 1985. aasta tänupühad ja jõuluhommiku Shillingeride majas. Lamont ostis Kurtile uued Levi’se teksapüksid, mida too ka hädasti vajas. Esimesel jõulupühal külastas Kurt Wendy kodu – too oli äsja sünnitanud tema poolõe Brianne’i. Uue beebi tõttu sai O’Connorite kodust veidi õnnelikum paik, kuigi polnud juttugi sellest, et Kurt võiks nende juurde tagasi kolida.
Kurt hakkas 1985. aasta detsembris harjutama mõningaid omakirjutatud lugusid; basskitarril saatis teda Dale Crover ja trummidel Greg Hokanson. Tolle grupi nimeks pani ta Fecal Matter ja sellest sai tema esimene tõeline bänd. Ta veenis Croverit kaasa tulema tädi Mari juurde, et seal mõned laulud linti võtta. „Ta saabus,” meenutas Mari, „kaasas suur laulusõnadest täidetud märkmik. Näitasin talle, kuidas mõningaid seadeid muuta ja lindilt lindile salvestada ning ta hakkas kohe asjaga pihta.” Kurt lindistas esmalt enda vokaali ja Crover mängis selle peale kitarri-, bassi- ja trummiosad. Mari leidis, et „Suicide Samurai” sõnad on veidi häirivad, kuid pidas seda tüüpiliseks teismeliste käitumiseks. Poisid lindistasid veel lood „Bambi Slaughter” (lugu sellest, kuidas üks poiss oma vanemate laulatussõrmused pandimajja viis), „Buffy’s Pregnant” (Buffy oli tegelane telesarjast „Family Affairs”), „Downer”, „Laminated Effect”, „Spank Thru” ja „Sound of Dentage”. Kui Kurt tagasi Aberdeeni jõudis, kasutas ta Shillingeride pere kassettmakki lisakoopiate lindistamiseks. Päris kasseti näol leidus tal käegakatsutav tõend oma talendi kohta – see sai esimeseks materiaalseks väljenduseks sellest, et muusika kaudu võib eneseteostuseni jõuda. Kuigi Fecal Matter läks kordagi esinemata laiali.
Ümbritsevatest ebasoodsatest tingimustest hoolimata toimusid Kurti kui kunstniku siseelus märgatavad arengud. Ta tegi endiselt 8-mm kaameraga filme. Üks lühike tummfilm tollest perioodist kujutab Kurti kõndimas läbi hüljatud hoone, kandes KISW-i, „Seattle’i parima rokijaama” T-särki ja üritades