Kaasüürniku Melvinsist väljapuksimine kujunes Kurti arenguloos oluliseks teetähiseks: igaüks pidi selles tülis pooli valima ja Kurt julges nüüd esimest korda Buzzile vastu astuda. „Tol päeval kaugenes Kurt Melvinsist nii kunstilises kui emotsionaalses mõttes,” meenutas Ryan. Kurt teadis niigi, et tema pop-mõjutustega muusika ei saa kunagi Buzzi ootustele vastata. Kuigi ta rääkis ka edaspidi, kui väga ta Melvinsit armastab, hakkas ta välja kasvama faasist, kus tema eeskujuks oli Buzz. Ta pidi selle sammu astuma, et leida oma hääl, mis oli küll valus, ent pakkus loomingulist vabanemist ja kunstilist arenguruumi.
Ka Kurt ja Lukin olid üksteistele närvidele käima hakanud – Kurtile ei meeldinud mõningad Lukini sõbrad. Ta astus sammu, mis näis pärinevat justkui „I Love Lucy” komöödiasarjast, jagades maja keskelt maalriteibiga kaheks ja käskides Lukinil ja tema sõpradel oma poolel püsida. Kui üks Lukini semudest kaebas, et tualetti minemiseks peab ta ikkagi teibist üle astuma, vastas Kurt: „Mine õue asjale, sest vannituba jääb minu poolele.” Lukin kolis välja. Kurt elas veidi aega kaasüüriliseta, kuna tema poole kolis Dylan Carlson, Olympiast pärit sõber. Dylan meenutas oma pikkade pruunide juuste ja koheva habemega veidi Beach Boys’i Brian Wilsonit tolle hilisematel eluaastatel, kuid tema suust kostsid sageli hämmastavad arvamused religiooni, rassi ja poliitika teemadel. Dylan oli kahtlemata erakordne kuju, aga ühtlasi ka terava mõistusega, andekas ja sõbralik – mida Kurt kõrgelt hindas. Nad olid kohtunud Brown Cow kontserdil ning said peagi headeks sõpradeks.
Dylan kolis Aberdeeni. Väidetavalt selleks, et Kurti vaipade paigaldamisel aidata. Too amet polnud kuigi meeldiv. „Meie ülemus oli paras joodik,” meenutas Dylan. „Ilmusime hommikul tööle ja ta vedeles kabineti põrandal, sest oli end pildituks joonud. Ükskord lebas ta täpselt ukse ees ning me ei saanud seda lahti lükata, et teda püsti upitada.” Kuigi töölkäimisest viimaks midagi välja ei tulnud, jäid Dylan ja Kurt endiselt headeks sõpradeks. Bändi, uue parima sõbra ja heade lugudega varustatult astus Kurt 1987. aastale ja kahekümneseks saamisele positiivsema meelega vastu. Ning mõneti üllatuslikult toimusid arengud ka tema seksuaalelus, kuna Tracy Maranderist sai tema tüdruk.
Nad tutvusid näriliste kaudu – nii Kurt kui Tracy pidasid lemmikloomadena rotte. Ta oli tüdrukuga esmakordselt kohtunud kahe aasta eest ühe Seattle’i punkklubi ees – just seal arreteeritigi ta purjusoleku tõttu. Nad jõid Buzziga autos, kui Tracy tuli tere ütlema, ja Kurt oli temaga vestlemisest nõnda haaratud, et ei märganud lähenevat politseiautot. Nad kohtusid ka järgneva aasta kestel ning 1987. aasta alguseks püsis nende suhe juba kindlatel alustel. „Olin temaga juba päris kaua flirtinud,” ütles Tracy. „Tal oli vist raske uskuda, et ta võiks mõnele tüdrukule tõeliselt meeldida.”
Tracy oli kahekümnese Kurti jaoks ideaalne tüdruk, andes ühtlasi märku sellest, et Kurt on täiskasvanumaks saamas. Tracy oli temast aastajagu vanem, sadadel punkkontsertidel käinud ja teadis muusikast palju, mis ta Kurti jaoks külgetõmbavaks tegi. Tumedate juuste ja volüümika kehaga, suurte silmadega, mis olid sama silmatorkavalt pruunid, nagu Kurti omad sinised, oli Tracy kodukootud ja maalähedase suhtumisega kaunitar. Ta sõbrunes kergesti kõigiga, keda kohtas; nii selle kui ka paljude muude asjade poolest kujutas ta pigem Kurti vastandit. Kurt oli temast kohe sisse võetud, kuigi ei uskunud alguses, et ta sellist tüdrukut väärib. Isegi nende suhte alguses lõid välja tema hingehaavad ja komme eemale tõmbuda. Ühel esimestest kordadest, kui nad koos magasid, märkis tüdruk seksi järel voodis lebades paljast Kurti vaadates: „Jumal küll, kui kõhn sa oled.” Tracy ei teadnud seda, kuid ükski märkus oleks vaevalt võinud valusam olla. Kurti reaktsiooniks oli kähku riidesse panna ja välja tormata. Kuid ta tuli tagasi.
Tracy otsustas, et armastab teda piisavalt, et noormehe hirm aja jooksul lahtuda võiks; ta armastab teda nõnda, et Kurt võiks ajapikku õppida ka iseennast armastama. Kuid Kurti jaoks oli see petlik kindlustunne, kus iga nurga taga luuras mõni põhjus, et karta ja endas kahelda.
Ainus, keda ta tol kevadel Tracyst rohkem armastas, oli tema lemmikloom, rott Kitty. Ta oli tolle isase roti väiksest peale üles kasvatanud, toites teda esimeste nädalate jooksul pipetiga. Rott püsis tavaliselt puuris, kuid erilistel puhkudel lasi Kurt tal majas ringi joosta, kuna paar rottijunni poleks vaipa nagunii oluliselt räpasemaks muutnud. Ühel päeval, kui Kitty hurtsikus ringi jooksis, märkas Kurt laes ämblikku ja ässitas Kittyt teda püüdma. „Ütlesin, „Näed seda värdjat, Kitty? Püüa kinni, tapa maha, püüa kinni, tapa maha!”” kirjutas Kurt päevikusse. Kuid Kitty ei rünnanud siiski ämblikku ja kui Kurt naasis Bruti deodorandipurgiga, et ämblikule lõpp peale teha, kuulis ta heli, mis ta südame purustas. Ta vaatas alla ja nägi:
Mu vasak jalg … mu roti pea peal. Ta hüppas piiksudes ringi, veri voolamas. Ma karjusin umbes 30 korda, „Anna andeks!” Korjasin ta räpaste aluspükste sisse. Panin ta kotti, leidsin kahe tolli paksuse lauajupi, viisin välja ja tagusin, panin siis maha ja trampisin koti peal. Tundsin, kuidas ta luud ja organid purunevad. Võttis umbes kaks minutit aega, et teda piinadest vabastada, kuid enda piina kätte jäin kogu ööks vaevlema. Ilmselt ma ei armastanud teda piisavalt, kuigi nüüd armastan. Läksin tagasi magamistuppa ja vaatasin vereplekke ja ämblikku. Karjusin ämblikule „Käi perse!” ja mõtlesin, et peaks ta ära tapma, kuid jätsin ta puutumata ning viimaks ronis ta öösel, mille kestel ma silmatäitki ei maganud, üle mu näo.
7
RAYMOND, WASHINGTONI OSARIIK MÄRTS 1987
Mu kärbse sees on supp
Mu kärbse sees on supp.
Kurt Cobaini karjäär bändiliidrina näis lõppevat juba enne, kui õieti alatagi jõudis. Ühel vihmasel ööl 1987. aasta märtsikuu alguses istus bänd viimaks varustust täis kaubikusse ja sõitis Aberdeenist välja oma esimesele kontserdile. Bänd oli endiselt nimeta, kuigi Kurt juurdles lugematuid tunde kõikvõimalike variantide üle, sealhulgas Poo Poo Box, Designer Drugs, Whisker Biscuit, Spina Biffida, Gut Bomb, Egg Flog, Pukeaharrea, Puking Worms, Fish Food, Bat Guana ja Incompotent Fools (sihilikult vigaselt kirjutatud). Kuid 1987. aasta märtsiks polnud ta veel ühegi juurde kindlaks jäänud.
Nad suundusid Raymondisse, mis asus Aberdeenist poole tunni sõidu kaugusel lõunas, kuid mõnes mõttes meenutas see Aberdeeni isegi rohkem kui kodulinn ise; täielik puulangetajate ja maakate linn, kuna sisuliselt kõik töökohad olid puidutööstusega seotud. Raymondi valimine esimese kontserdi jaoks oli sama, nagu pidada Broadway muusikali esietendus Catskilli mägedes19 – võimalus katsetada publiku ees, mis polnud arvatavasti kuigi nõudlik ega arenenud maitsega.
Esinemise korraldas Ryan Aigner, kes oma lahke iseloomu tõttu nõustus mõneks ajaks neile mänedžeriks hakkama. Ta noris Kurti kallal, miks too avalikkuse ees esineda ei taha, ja kui ta sõbralt jahsõna välja ei meelitanud, korraldas Ryan neile esinemise ühel peol ilma Kurti eelneva nõusolekuta. Ryan laenas oma töökohast vaipade veoks kasutatava kaubiku, laadis varustuse peale ning kogus kokku Kurti, Kristi, Burckhardi, Shelli ja Tracy, kes end vaibarullide vahele ära mahutama pidid. Sõidu ajal ei jätnud Kurt kaeblemist, et bänd – mis polnud seni mänginud kusagil mujal peale tema tillukese hurtsiku – väärib midagi paremat kui sedasorti kontsert, mille eest nad isegi tasu ei saa. „Me mängime Raymondis,” ütles ta, rõhutades linna nime, nagu oleks see sõimusõna. „Lisaks veel kellegi majas. Nad ei tea seal veel sedagi, mida raadio endast kujutab. Nad vihkavad meid.” „Kurti teooria,” pani Ryan tähele, „oli selline, et publik kas vihkab neid, mille vastu neil midagi poleks, või siis armastab neid, mis samuti sobiks. Ta oli mõlemaks valmis.” See oli klassikaliseks näiteks suhtumisest, mida Kurt kogu edasise karjääri kestel rakendab: edu saavutamise tähtsust vähendades ja halvimale võimalikule stsenaariumile rõhudes üritas ta end kaitsta tõelise läbikukkumise eest. Kui kardetud tegelikkus ei kujunegi täielikuks