Just tänu Dave Reedile, onu Chuckile ja tädi Marile hakkas Kurt uskuma, et tal võib muusikatööstuses tulevikku olla. Dave ja Chuck olid Beachcomberiga ka ühe singli salvestanud – „Purple Peanuts” ja boonusloona „The Wheelie” – ning Reedide majapidamises peeti seda hinnaliseks aardeks. Kurt ja Jesse lasid sel tihti kõlada ning üritasid kitarridel järele mängida. Ka Kurt ise pühendus lugude kirjutamisele – tal oli mitu mappi, mis olid laulusõnadega kaetud lehekülgedest pungil. Mõned pealkirjad: „Wattage in the Cottage”, „Samurai Sabotage” ja härra Reedist kõnelev lugu „Diamond Dave”. Kurt kirjutas sellisegi loo, kus pilgati Aberdeeni klassikaaslast, kes end ära tappis. Poisi nimi oli Beau: loo pealkirjaks sai „Ood Beau’le” ning seda lauldi kantri- või vesternistiilis.
Üks endine Beachcombersi liige sai Seattle’is Capitoli plaadifirma turundusisikuks. Kui Kurt sellest teada sai, ei läinud see tal enam meelest. Ta käis Dave’ile peale, et neid tutvustataks, kuna ei teadnud tollal, et too mees ei tegele uute talentide otsimisega. „Kurt soovis temaga kohtuda, kuna lootis, et tema karjäärile annab see hoo sisse,” meenutas Jesse. See oli Kurt Cobaini professionaalsete ambitsioonide sünnihetk ja pidevad palved, et teda mehele tutvustataks – mida kunagi ei juhtunud – on tõestuseks, et 17-aastasena unistas ta juba muusikukarjäärist. Oleks Kurt Melvinsi prooviõuel teatanud, et igatseb suure plaadifirmaga suhteid luua, pidanuks teised teda ketseriks. Seega jättis ta oma ambitsioonid enese teada, kuid ei jätnud kunagi otsimast viise, kuidas ebasoodsatest oludest välja rabelda.
Elu Reedidega pakkus lahutuse läbi kaotatud perele tõelist aseainet. Reedid õhtustasid koos, käisid ühiselt kirikus ja ka poiste muusikuannet julgustati tagant. Majaelanike vahel valitses tõeline hoolivus- ja armastustunne ning Kurti ei jäetud kõrvale. Kui Kurt 1985. aasta veebruaris 18-aastaseks sai, korraldasid Reedid talle sünnipäevapeo. Tädi Mari saatis talle kaks raamatut: Led Zeppelini biograafia „Jumalate haamer” ja Norman Rockwelli illustratsioonide kogu. Kurt saatis tädile tänukirja, kus ka oma sünnipäevapidu kirjeldas: „Kõik kiriku noortegrupi liikmed tulid meie poole ja tõid mulle ja Jesse’ile tordid, mängisime mingeid tobedaid mänge ja pastor Lloyd laulis veidi (ta näeb välja täpselt nagu härra Rogers lastesaadetest). Aga oli tore näha, et inimesed hoolivad sust.”
Kuid kiriku noortegrupist, pastor Lloydist ja Reedide kasuperest ei piisanud, et Kurt vabaneks lõplikult oma lagunenud pärispere poolt hüljatuks osutumise psühholoogilisest mõjust. „Ta oli enda vastu karm,” pani Dave Reed tähele. Kuigi Kurt oma emaga vähe suhtles, andis Dave Reed Wendyle poja eluolust iga kuu teada. Wendy oli 1984. aasta augustis Pat O’Connoriga abiellunud ja järgmisel kevadel jäi ta rasedaks. Raseduse ajal käis Kurt emakodus korra külas ning kui Wendy nägi, kui hüljatud ta paistis, hakkas ta nutma. Kurt laskus põlvili, embas ema ja rääkis, et temaga on kõik hästi.
Nii see mõnda aega ka oli, kuid peagi saabus järgmine kriis. Kurt lõikas 1985. aasta märtsis endale tööl olles näppu, sattus paanikasse ja andis lahkumisavalduse. „Ta pidi haava õmmelda laskma,” mäletas Jesse, „ja rääkis mulle, et kui ta sõrme kaotama peaks, nii et enam ei saa kitarri mängida, siis tapab ta enda.” Tööta jäänud Kurt, kes vigastuse tõttu kitarrigi mängida ei saanud, vedeles niisama kodus. Ta veenis Jesse’i koolist poppi tegema ning nad veetsid terve päeva kahekesi, juues ja narkootikume tarvitades. „Ta tõmbus aina enam endasse,” meenutas Ethel Reed. „Üritasime teda sellest välja meelitada, kuid ei suutnud. Aja möödudes leidsime, et ei suuda teda aidata ning pakume talle vaid elukohta, kus ta aina enam inimestest võõrdub.”
Kurti võõrandumine saavutas haripunkti aprillis, kui ta võtme maha unustas ja akna sisse lõi, et majja pääseda. See oli Reedidele viimaseks piisaks karikas ning nad teatasid Kurtile, et too peab uue elukoha leidma. Tol aastal oli Grays Harbori kandis vihmane aprillikuu ning samal ajal, kui enamik tema eakaaslastest lõpupeo ja eksamite pärast muretses, pidi Kurt uut peavarju otsima.
Tagasi tänaval, sisenes Kurt vanasse lõputusse ringkäiku, kus ta sõprade garaažides peatus või koridorides magas. Oma meeleheitliku olukorra tõttu jäi ta viimaks riigi armule lootma ja hakkas iga kuu saama 40 dollari väärtuses toidutšekke. Kohaliku töötukassa kaudu leidis ta mai alguses tööotsa Noorte Meeste Kristlikus Ühingus. See oli poole kohaga amet, mida rahastati kohalikust „Noortetöö” toetusest, kuid seda ajutist tööotsa kirjeldab ta hiljem oma päevase lemmikametina. Põhimõtteliselt kujutas see uhkema nimega koristajaametit, aga kui teised töötajad haiguspuhkusel olid, asendas ta neid vetelpäästjana või vabaajategevuste instruktorina. Kurt armastas oma tööd, eriti lastega tegelemist. Kuigi ta polnud eriti hea ujuja, meeldis talle ka vetelpäästja asendaja amet. Kevin Shillinger, kes NMKÜ-st kvartali kaugusel elas, nägi Kurti viie- ja kuueaastastele T-palli14 õpetamas. Kogu õppetunni ajal ei lahkunud Kurti näolt lai naeratus. Lastega töötamise tõttu paranes ta enesehinnang, mis muudel elualadel ei tõusnud: ta tuli lastega hästi toime ning need ei mõistnud tema üle kohut.
Ta leidis teisegi osalise tööajaga ameti, kuigi sellest rääkis ta harva. Koristajakoht Weatherwaxi keskkoolis. Igal õhtul tõmbas ta selga pruuni töötürbi ning pesi põrandaid tolle kooli koridorides, kust ta välja kukkunud oli. Kuigi selleks ajaks oli kooliaasta juba läbi saamas, muutis kontrast lõpetamiseks ja kolledžisse astumiseks valmistuvate eakaaslaste ja tema elusituatsiooni vahel ta tuju kehvemaks kui kunagi varem. Ta pidas seal kaks kuud vastu ja lahkus siis ametist.
Kui Kurt Reedide majapidamisest lahkus, järgnes ka Jesse peagi. Mõnda aega elasid nad Jesse’i vanavanemate majas Aberdeenis. Kuid 1. juunil 1985. aastal kolisid nad korterisse, mis asus aadressil 404 North Michigan Street. Too tilluke 100-dollarilise üüriga kööktuba – mille seinad olid roosaks võõbatud, teenides nõnda hüüdnime „roosa korter” – oli kõigi standardite kohaselt paras peldik, kuid vähemalt nende endi peldik. Korter oli tagasihoidlikult sisustatud ning nad täiendasid seda aiakujukeste, kolmerattaliste jalgrataste ja lamamistoolidega, mida naabruskonnast sisse vehkisid. Suur aken avanes tänavale ja Kurt otsustas seda kasutada oma avaliku lõuendina, kirjutades klaasile seebiga „666” ja „Saatan valitseb”. Täispuhutav seksnukk kõlkus poomissilmuse otsas, habemeajamisgeeliga kaetud. Edge’i habemeajamisgeeli leidus kõikjal kogu korteris: naabruskonnas jagati tasuta näidiseid ning Kurt ja Jesse avastasid, et nad saavad purkidest gaasi imedes end pilve tõmmata. Ühel ööl olid nad LSD-d võtnud, kui Grays Harbori šerif uksele koputas ja käskis nuku maha võtta. Õnneks ei tulnud korravalvur korterisse sisse: ta oleks näinud kraanikaussi, kus vedeles kolme nädala jagu pesemata nõusid, tervet hulka varastatud aiamööblit, Edge’i habemeajamisgeeliga määritud seinu ning nende viimase koerustüki käigus kogutud saaki – surnuaialt sissevehitud riste, mis olid täpilisteks maalitud.
See ei jäänud Kurti jaoks tol suvel ainsaks korraks, kui ta teed seadusega ristusid. Kurt, Jesse ja nende semud ootasid nagu libahundid öö saabumist ning läksid siis naabruskonda terroriseerima, näpates aiamööblit ja kattes hooneid seinamaalingutega. Kuigi Kurt väitis hiljem, et tema graffiti oli poliitilise sisuga („Jumal on gei” ja „Abordi Kristus” olid mõned tema nimetatud näited), kujutas enamik kirjutatust tegelikult suvalisi jaburusi. Ühe naabri ajas ta raevu nõnda, et kirjutas tema paadi ühele küljele punaste tähtedega „PASK PAAT” ja teisele poole „Minge koju, paadialused”. Ühel öösel kaunistas ta graffitiga ka NMKÜ seina; sobivalt iroonilise kokkusattumusena anti järgmisel päeval just talle ülesandeks see maha pesta.
Inspektor Michael Bens patrullis 23. juuli öösel 1983. aastal Market Streetil – mis asus vaid kvartali kaugusel Aberdeeni politseijaoskonnast –, kui märkas ühel põiktänaval kolme meest ja blondi peaga poissi. Mehed lasid jalga, kui Bens autoga lähemale sõitis, kuid blond poiss oli kui paigale naelutatud, meenutades autotuledest pimestatud metskitse, ning Bens nägi, kuidas graffitipurk tal käest kukkus. Tema selja taga seinal ilutses prohvetlik teadaanne „Ain’t got no how watchamacallit.”15 Tüpograafilises mõttes tõeline kunstiteos, kuna seal olid juhuslikult segamini suur- ja väiketähed ning iga „T” oli teistest tähtedest neli korda suurem.
Äkki plagas poiss minema ja jooksis kaks kvartalivahet, kuni patrullauto talle järgi jõudis. Kui see