Konflikt Doni ja Jennyga oli jõudnud otsustavasse faasi. Kõik üritused teda perekonna tegevustesse kaasata kukkusid läbi. Ta boikoteeris perekonnaõhtuid ning end seesmiselt hüljatuna tundes otsustas ka väliselt perekonna hüljata. „Andsime talle majapidamistöid, tavalisi asju, kuid ta lihtsalt ei teinud neid,” meenutas Don. „Üritasime teda taskurahaga ära osta ja kui ta majapidamistöid ei teinud, siis võtsime sealt summasid maha. Kuid ta keeldus üldse midagi tegemast. Asi lõppes sellega, et viimaks jäi ta meile võlgu. Ta muutus vägivaldseks, prõmmis ustega ja jooksis alla keldrisse.” Tal paistis olevat aina vähem sõpru. „Panin tähele, et ta ei suhelnud enam mõningate sõpradega,” rääkis Jenny. „Ta veetis palju rohkem aega kodus, kuid ei viibinud ka siis meie juures. Ta paistis muutuvat üha introvertsemaks. Ta oli vaikne ja pahur.” Rod Marsh meenutab, et tol aastal tappis Kurt naabri kassi. Tolle teismeliseea sadismiteo puhul – mis tema hilisema iseloomuga kuidagi kokku ei klapi – vangistas ta elava kassi oma vanemate korstnasse ja naeris, kui see seal ära suri ja kogu maja haisema pani.
Kurt alustas 1981. aasta septembris Montesanos esimest keskkooliaastat. Tol sügisel, üritades sisse sulanduda, läks ta ameerika jalgpalli meeskonna katsetele. Oma tillukesest kogust hoolimata jõudis ta teise ringi, mis annab märku eelkõige sellest, kui väike kool Montesano ikkagi oli. Ta käis kaks nädalat treeningutel, kuid loobus siis sellest, kaevates, et see nõudis liiga palju pingutust. Tol aastal liitus ta ka kergejõustikumeeskonnaga. Ta heitis ketast – hämmastav saavutus, kui tema kehaehitust silmas pidada – ja jooksis 200 jardi. Ta polnud küll eriti edukas atleet – ja jättis hulga trenne vahele –, kuid kuulus kõige kiiremate poiste hulka. Ta jõudis ka meeskonna aastaraamatu fotole, kus ta päikesesse vaadates silmi kissitab.
Tolle aasta veebruaris kuulutas onu Chuck mingil erilisel heldusehetkel, et Kurt võib neljateistkümnendaks sünnipäevaks valida jalgratta ja elektrikitarri vahel. Poisi jaoks, kes oma vihikusse rokkstaare joonistas, polnud see raske valik. Kurt oli Doni Havai-kitarrile juba otsa peale teinud; ta lammutas selle laiali, et ehitust tundma õppida. Ega ka Chucki ostetud kitarr palju parem olnud. See oli odav ja kasutatud Jaapani mudel. Kitarr läks sageli katki, kuid Kurti jaoks oli see sama tähtis kui õhk, mida ta hingas. Kuna ta ei osanud sellele keeli kinnitada, helistas ta tädi Marile ja küsis, kas keeled käivad kitarrile tähestiku järjekorras. Aga kui ta pilli tööle sai, mängis ta sellel pidevalt ja võttis uhkustamiseks kooli kaasa. „Kõik küsisid selle kohta,” meenutas Trevor Briggs. „Nägin teda sellega tänaval ja ta teatas: „Ära palu mul midagi mängida, sest see on katki.”” Kuid see polnudki oluline: kitarr polnud lihtsalt instrument, vaid osa tema identiteedist.
Ka sport oli osa tema identiteedist; ta oli maadlusega jätkanud ja esimesel keskkooliaastal jõudis ta esindusmeeskonda välja. Montesano Buldogid jõudsid tol aastal 12 võidu ja 3 kaotusega liiga meistritiitlini, kuigi Kurti osa selles ei kujunenud kuigi oluliseks. Ta jättis aina sagedamini trenne ja matše vahele ning esindusmeeskonnas kujunes tema tilluke kogu suureks miinuseks. Kaks aastat varem, põhikooli meeskonnas, oli suhtumine selline, et maadlus on lihtsalt tore viis mehelikumaks saada; keskkooli esindusmeeskonnas aga nalja ei tehtud ning trennides pidi silmitsi seisma selliste poistega, kes ta hetkega selili panid. Hooaja lõpus poseeris Kurt võistkonna pildi jaoks, kandes põlvini ulatuvaid triibulisi sokke – võistkonna hiiglaste seas jättis ta pigem treeneri kui meeskonnaliikme mulje.
Just esindusmeeskonna eest maadeldes leidis aset üks Kurti ja isa suurimaid vastasseise. Kurt jutustas, et meistrivõistluste matši ajal läks ta matile kavatsusega tribüünil istuvale Donile kindel sõnum saata. Nagu Kurt hiljem Michael Azerradile kirjeldab: „Ma ootasin vilet, vahtides talle [Donile] näkku, ning andsin vile kõlades kohe alla – panin käed risti ja lasin tol tüübil end selili panna.” Kurt väidab, et ta tegi seda neli korda järjest ning pandi iga kord kohe selili ja Don lahkus saalist vastikust tundes. Don Cobain kinnitab, et lugu ei vasta tõele; ka Kurti klassikaaslased ei mäleta seda ja leiavad, et sihilikult kaotaja oleks võistkonnakaaslaste seas põlu alla sattunud ning halvemal juhul ka läbi kolgitud. Leland Cobain mäletab siiski, kuidas Don kohe peale matši talle sellest jutustas, öeldes: „See väike pasapüks lihtsalt seisis seal. Ta ei hakanud vastu.”
Kurt oli meister igasuguste lugudega liialdamisel, üritades pigem väljendada emotsionaalset tõde kui tegelikke sündmusi. Tõenäoliselt kohtas Kurt lihtsalt endast tugevamat vastast ega hakanudki tõsiselt vastu, millest piisas, et perfektsionistist isa närvi ajada. Aga Kurti räägitu ning viis, kuidas ta kirjeldab pilkudevahetust enda ja isa vahel, annab ühtlasi märku sellest, kui tõsiselt nende suhe lahutusele järgnenud kuue aasta vältel kannatada sai. Kunagi veetsid nad kogu vaba aja koos ning päeval, mil Don talle motorolleri ostis, polnud Kurt kedagi rohkem armastanud. Too restoran, kus nad kunagi istusid, asus Montesano keskkooliga samal tänaval – seal olid nad kahekesi koos ühe perekonnana vaikselt lõunat söönud; väike poiss, kes tahtis kogu elu isaga veeta, ja isa, kes tahtis, et keegi armastaks teda viisil, mis aja jooksul ei kahane. Kuus aastat hiljem maadles isa tahtejõud poja omaga ning nagu suurte tragöödiate puhul tavaks, tundsid mõlemad osapooled, et seda võitlust ei tohi nad kaotada. Kurt vajas isa ja Don igatses tunnet, et poeg teda vajab, aga kumbki polnud valmis seda tunnistama.
See oli Shakespeare’i vääriline tragöödia; ükskõik kui kaugele Kurt maadlusmatilt ka ei taganenud, piilus ta silmanurgast alati isa poole, või siis – täpsemalt väljendudes, kuna suhtel isaga oli tema jaoks sisuliselt juba kriips peal – isa vaimu poole. Ligi kümme aastat peale keskkooli maadluskaotusi valab Kurt oma kibedad tunded sõnadesse loos „Serve the Servants”, mis kujunes järjekordseks käiguks lahingus oma põhivastasega: „I tried hard to have a father, but instead I had a dad” („Tahtsin väga, et mul oleks isa, ent polnud muud peale papa.”)
4
ABERDEEN, WASHINGTONI OSARIIK MÄRTS 1982–MÄRTS 1983
Preeriavööndi vorstipoiss
Ära karda kõvasti raiuda, lase kätel käia.
Omaenda soovil lahkus Kurt 1982. aasta märtsis Fleet Streeti majast, kus isa ja kasuema tema eest hoolitsesid. Kurt veedab järgmised aastad Grays Harbori kandis ringi ekseldes. Kuigi tal kujuneb kaks kindlamat peatuspaika, kus ta aasta jagu peavarju leiab, elab ta järgmise nelja aasta kestel kümnes erinevas majas kümne erineva perekonna juures. Ühtegi neist ei pea ta oma koduks.
Esimene peatuspaik oli varasemast tuttav: isapoolsete vanavanemate haagiselamu Montesano ääremail. Sealt läks ta igal hommikul bussiga kesklinna, mis võimaldas tal samasse kooli ja klassi jääda, kuid ka tema klassikaaslased nägid, et muutus polnud lihtsate killast. Vanavanemate kodus oli Iris teda alati valmis osavõtlikult ära kuulama ning vahel esines ka Lelandi puhul lähedushetki, kuid suurema osa ajast veetis Kurt omapäi. See oli järjekordne samm suurema ja sügavama üksilduse poole.
Ühel päeval aitas ta vanaisal Irise sünnipäevaks nukumaja ehitada. Kurti panuseks kujunes seedripuust katuselaastude kinnitamine. Ülejäänud puidust tegi Kurt tillukese malenuppude komplekti. Ta alustas sellest, et joonistas puule nuppude piirjooned, ning nikerdas need siis hoolikalt noaga välja. Vahepeal õpetas vanaisa talle, kuidas jõhvsaagi kasutada, kuid lasi 15-aastasel poisil siis oma jõududega toime tulla, ise ukselt jälgides. Poiss vaatas kiitust otsides vanaisa poole ja Leland kinnitas: „Kurt, sinu käes edeneb see hästi.”
Leland polnud alati nõnda lahkes tujus ja nõnda avastas Kurt, et pole Doni juures kogetud isa/poja hierarhia käest kuhugi pääsenud. Leland oli alati valmis kiitust laitusega vürtsitama. Lelandi kaitseks tuleb öelda, et Kurt võis tõesti närvidele käia. Teismeliseeas testis ta pidevalt lubatu piire ja kõigi nende vanemlike figuuride keskel – kellest ükski ei omanud tema üle konkreetset võimu – väsitas ta kõik oma eakamad sugulased viimaks ära. Perekonna jutust koorub pilt jäärapäisest ja sõnakuulmatust poisist, keda ei huvitanud täiskasvanute jutt ega töö tegemine. Turtsakus näis tema iseloomu juurde kuuluvat, nagu ka laiskus, erinevalt kõigist teistest pereliikmetest – isegi noorem õde Kim aitas arvete tasumiseks raha koguda, kandes ajalehti laiali. „Kurt oli laisk,” meenutas