Pesapall oli üheks viisiks, kuidas Kurt Doni heakskiitu pälvida katsus. „Kurt ja isa said hästi läbi, kui ta veel väike oli,” meenutas Kim, „kuid Kurt ei kasvanud selliseks, nagu isa teda näha tahtnuks.”
Nii Don kui Wendy seisid silmitsi tõsiasjaga, et nende kujutlus ideaalsest lapsest ei läinud tegelikuga kokku. Kuna mõlemal oli noorpõlvest täitmata vajadusi, leidsid nende isiklikud ootused väljenduse Kurti sünnis. Don igatses sellist isa-poja suhet, mida tal Lelandiga polnud, lootes neid sidemeid luua just spordi kaudu. Kuigi Kurtile meeldis sporti teha, eriti siis, kui isa polnud pealt vaatamas, seostas ta isa armastuse intuitiivselt selle tegevusega, mis jättis jälje kogu tema edasisele elule. Tema reaktsiooniks oli osa võtta, kuid protestides.
Kui Kurt teises klassis käis, leidsid tema õpetajad ja vanemad, et tema ülekeeval energial võivad olla meditsiinilised põhjused. Peale Kurti lastearstiga konsulteerimist eemaldati tema menüüst toidud, mis sisaldasid hüperaktiivsusega seostatavat punast toiduvärvi amaranti. Kui see tulemusi ei toonud, vähendasid vanemad ka tema suhkrutarbimist. Viimaks kirjutas arst talle välja ritaliini, mida Kurt võttis kolm kuud. „Ta oli hüperaktiivne,” meenutab Kim. „Ei püsinud hetkegi paigal, eriti veel siis, kui oli magusat söönud.”
Teised sugulased leiavad, et Kurt võis kannatada tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD) käes. Mari meenutab, et külastas Cobainide majapidamist ja leidis Kurti naabruskonnas ringi tormamas, trummi tagudes ja täiest kõrist karjudes. Mari läks majja ja küsis õelt: „Jumal küll, mida ta seal teeb?” „Ma ei tea,” vastas Wendy. „Ma ei tea, mida teha, et ta järele jätaks – olen kõike proovinud.” Tol ajal arvas Wendy, et Kurt elab lihtsalt liigset poisilikku energiat välja.
Kurtile ritaliini andmine oli isegi 1974. aastal ebatavaline otsus, kuna mõned teadlased leidsid, et see võib laste puhul kaasa tuua Pavlovi refleksi, suurendades sõltuvuste tekkimise võimalust hilisemas elus; teised uskusid aga, et kui lastel hüperaktiivsust ei ravita, hakkavad nad hiljem kasutama seadusega keelatud aineid. Cobaini suguvõsa liikmete arvamused Kurti diagnoosi õigsuse ja ravimikuuri kasu või kahjulikkuse kohta ei kattu omavahel, kuid Kurt rääkis hiljem Courtney Love’ile, et tema arvates avaldas ravim märgatavat mõju. Love, kes lapsena samuti ritaliini sai, väitis, et nad arutasid seda küsimust tihti. „Kui sulle lapseeas seda ainet antakse ja sa seda tunnet koged, siis hakkad seda ju ka vanemast peast otsima?” leidis Love. „Lapses tekitab see eufooriat – mälestus sellest jääb ju püsima?”
Vaid nädal peale Kurti üheksandat sünnipäeva, 1976. aasta veebruari lõpul, kuulutas Wendy Donile, et tahab lahutust. Ta andis sellest teada ühe argipäeva õhtul ja sõitis oma Chevrolet Camaros minema, jättes asja lastele selgitamise Doni hooleks, kellel see kuigi hästi välja ei kukkunud. Kuigi Doni ja Wendy abieluprobleemid juba 1974. aasta teises pooles aina süvenesid, tuli teade Donile ja ülejäänud perele üllatusena. Don eitas kuuldut ja tõmbus endasse; sarnast käitumist kohtab kriisihetkedel kunagi ka tema poja puhul. Wendy oli tugeva iseloomuga ning teda tabasid ajuti raevuhood, kuid Donile tuli siiski šokina, et ta on valmis perekonna lõhestama. Wendy peamiseks kaebuseks oli, et mees kulutab liialt aega spordile – Don oli kohtunik ja treener ning mängis ka ise mitmes meeskonnas. „Ilmselt ma ei uskunud, et asi nii kaugele läheb,” meenutas Don. „Lahutused olid tollal harulduseks. Mina ei tahtnudki, et see juhtuks. Kuid tema ihkas minema pääseda.”
Don kolis 1. märtsil välja ja üüris Hoquiamis toa. Ta lootis, et Wendy viha lahtub ja abielu ei purune, nõnda üüris ta tuba vaid nädala haaval. Doni jaoks oli perekond tema identiteedi oluline osa ning isaroll oli üks esimesi kordi elus, kui ta end vajalikuna tundis. „Mõte lahutusest painas teda,” meenutab Stan Targus, Doni parim sõber. Lahkumineku muutis keerulisemaks ka tõsiasi, et Wendy suguvõsa jumaldas Doni, eriti just Wendy õde Janis ja tolle abikaasa Clark, kes Cobainide lähedal elasid. Mõned Wendy õed-vennad imestasid endamisi, kuidas Wendy ilma Donita rahaliselt toime tulla kavatseb.
Don sai 29. märtsil kohtukutse ja „Abielu lahutamise avalduse”. Järgnesid uued juriidilised dokumendid; sageli jättis Don neile vastamata, lootes asjatult, et Wendy muudab meelt. Kuid 9. juulil algatati kohtumenetlus automaatselt, kuna Don polnud naise avaldustele vastanud. Samal päeval jõuti ka lahendini, mille kohaselt jäi maja Wendyle, kuid Don pidi saama 6500 dollarit, kui maja müüakse, Wendy uuesti abiellub või Kim täisealiseks saab. Donile jäi ka tema 1965. aasta Fordi pikap; Wendy sai perekonna 1968. aasta Camaro.
Laste hooldusõigus jäi naisele ning Don pidi iga kuu tasuma 150 dollarit lapsetoetust mõlema järeltulija eest, lisaks nende arsti- ja hambaarstiarved, kuid talle jäi külastusõigus „mõistlikkuse piires”. Kuna see oli väikelinna kohus 1970. aastate keskpaigas, ei hakatud külastusõiguse puhul detailidesse süvenema ja kogu asjakorraldus jäi mitteametlikuks. Don kolis vanemate haagiselamusse Montesanos. Ta lootis endiselt, et Wendy muudab meelt, kuigi dokumendid olid juba allkirjastatud.
Kuid Wendy ei kavatsenudki ümber mõelda. Tema otsus oli lõplik ning Don kuulus nüüd minevikku. Peagi tekkis tal suhe kena sadamatöölise Frank Franichiga, kes Donist kaks korda rohkem teenis. Frank oli vägivaldne ja kergesti ärrituv ning Wendy oli rahul, kui ta Doni suhtes agressiivselt meelestatuks muutus. Kui Doni uus juhiluba eksikombel Wendy aadressile saadeti, avas keegi ümbriku, määris Doni pildi väljaheidetega kokku, kleepis ümbriku uuesti kinni ja saatis selle õigele aadressile. See polnud lahutus – see oli sõda, täidetud vihkamisest, sapist ja kättemaksust nagu tõeline verevaen.
Kurt jaoks oli tegu emotsionaalse holokaustiga – ükski teine elusündmus ei mängi tema isiksuse kujunemisel suuremat rolli. Ta elas lahutuse enese sisimas läbi, nagu laste puhul sagedane. Vanemate konflikti sügavus oli tema eest suuresti varjatuks jäänud ja ta ei mõistnud lahkumineku põhjuseid. „Ta arvas, et see oli tema süü, ning võttis vastutuse suuresti enda õlgadele,” pani Mari tähele. „Kurti jaoks oli see traumeeriv, kui nägi kõike, mida ta usaldas – kindlustunne, perekond ja hoolitsus – oma silme ees kokku varisemas.” Kuid ta ei näidanud oma ahastust ja kahetsusvalu välja, vaid kapseldus endasse. Tol juunikuul kirjutas Kurt oma toaseinale: „Vihkan ema, vihkan isa. Isa vihkab ema, ema vihkab isa. See kõik teeb nii kurvaks.” Sama poiss oli sülelapsena oma perest nõnda kinni hoidnud, et võitles unega, kuna ei tahtnud „neid maha jätta”, nagu Mari seitsme aasta eest oma kodundustunni töös kirjutas. Kuid nüüd oli ta ise maha jäetud, kuigi mitte enda süü läbi. Iris Cobain nimetas 1976. aastat kord „Kurti aastaks puhastustules”.
Kurti jaoks oli see ka füüsiliselt raske aeg. Mari meenutab, et Kurt sattus tollal haiglasse; tema emalt kuulis ta, et põhjuseks oli vähene söögiisu. „Ma mäletan, et kümneaastasena sattus Kurt alatoitluse tõttu haiglasse,” ütles ta. Kurt rääkis sõpradele, et pidi baariumi jooma ja tema kõhust tehti röntgenipilt. Pole võimatu, et see, mida alatoitluseks peeti, kujutas tegelikult esimesi sümptomeid tollest kõhuhädast, mis teda hilisemas elus vaevama hakkab. Ka ta ema oli kahekümnendate eluaastate alguses, varsti peale sünnitamist, kannatanud kõhuprobleemide käes, ja kui Kurti kõhuvalud algasid, arvati, et tal on Wendyga sama häda. Lahutuse perioodil esines Kurtil ka tahtmatuid silmatõmblusi. Perekond arvas, et see on stressiga seotud, ning ilmselt oligi.
Kuigi tema vanemad lahutasid, kestis Kurti poisipõli koos kõigi selle juurde kuuluvate sisemiste raskustega edasi. Neljandasse klassi minnes hakkas ta tüdrukuid seksuaalsete olenditena nägema ja oma sotsiaalse staatuse pärast muretsema. Tolle aasta juulis ilmus tema pilt Aberdeen Daily Worldis, sest tema pesapallimeeskond võitis Aberdeeni Puiduliigas esikoha, kogudes neliteist võitu ja ühe kaotuse. Teine suve kõrghetk saabus siis, kui ta võttis endale ühe musta kassipoja, kes naabruskonnas ringi luusis. See oli tema esimene lemmikloom ja sai nimeks Puff.
Kolm kuud peale lahutuse vormistamist avaldas Kurt soovi isa juures elada. Ta kolis Doni, Lelandi ja Irise juurde haagiselamusse, kuid sügise alguseks üürisid isa ja poeg oma väiksema haagiselamu teisel pool tänavat. Nädalalõppudel külastas Kurt Wendyt, Kimi ja Puffi.
Isaga koos elamine lahendas mõned Kurti emotsionaalsed probleemid – temast sai taas tähelepanu kese ja ainus laps. Don tundis end lahutuse tõttu süüdi ja kompenseeris seda kingitustega, ostes