Sam istub viimasele tühjale toolile teisel pool lauda. Mina ja Kullar seame end seina äärde seatud pingile. Laseme Samil rääkida oma tavapärase sissejuhatava kiidulaulu meie tulevase ettevõtte õilsast eesmärgist panustada kogukonda ning toetada erivajadustega inimesi. Sami pika ja innustava kõne peale, mis inimesed alati kuulama jätab, reageerib muuhulgas ka pika laua otsast dokumentide virnade vahelt osakonnas töötav naine. Ta tõuseb püsti ja tervitab Sami suure naeratusega: „Härra Okiring! Kas järgmise nädala juhatuse koosolek ikka toimub?“
Selgub, et tegu on KSPH õpilase ema ja juhatuse liikmega.
Naise väliselt demonstreeritud poolehoid muudab ka teised ametnikud Samiga suheldes sõbralikumaks. Tõusen seina äärest püsti ning istun Sami kõrval vabanenud kohale, märkmik ja pastakas käepärast, ning asun küsimusi esitama. Peanoogutustes ja mõminas väljendatud vastuste asemel tekib meil nüüd ametnikega sisukas ja meeldiv vestlus. Ehkki Sander seda otseselt korruptsiooni vormina ei maininud, eeldan, et kaudselt on siin tegu sama nähtusega. Edukaks asjaajamiseks peab tundma kedagi, kes tunneks kedagi, kes tunneks kedagi.
Laias laastus käib müügiloa saamine Ugandas risti vastupidi Eestile.
„Ära muretse lubade pärast! Esiteks tuleb toidukoht avada. Kui koht on avatud, siis võib kutsuda terviseinspektori kontrolli tegema. Kuidas saakski inspektor kontrollida toidu käitlemist, kui seda veel ei käidelda?“ selgitab mulle ametnik.
Mõistan, et olen oma ettevalmistustes ehk kohatult rutakas olnud. Selgub, et alternatiivina võib näiteks hakata lihtsalt äri ajama ja oodata, et inspektor ise kontrolli sooritama tuleks. Inspektori positiivset vastust kinnitava kirjaga saab esitada avalduse müügiloa taotlemiseks. Seejuures pole müügiloa väljastamise eeltingimus veel registreeritud ettevõtte olemasolu. Lühidalt kokku võttes on kaupmehe mure kärmelt kauplema asuda ja küll siis inspektorid ja load ka omas tempos järele tulevad. Tublide küsijatena saame müügilubadega tegelevast osakonnast lisasaagina kaasa koopiad müügilubade tariifidest ja kohalikust linnale tasutavast maksust.
Käin Samile peale, et juba linnavalitsuses kohal olles võiksime vestelda ka inimesega, kes selgitaks, mis nõudeid üks toitlustusasutus üldse täitma peaks. Leiame võrdlemisi kiiresti õige ukse ning astume sisse. Meid tervitab kaks üliviisakat härrasmeest, kes mind ja Kullarit nähes veelgi peenutsevamaks muutuvad. Meil palutakse viisakalt istet võtta ning Sam räägib jälle mõned minutid meie suurepärasest ettevõtmisest. Jutu vahele uurib ta väga kavalalt piire kombates ametnike hõimukuuluvuse kohta. Teadvustades, kui suurt rolli Ugandas veel tänapäevalgi hõimukuuluvus mängib, käib ta hõimude kohta levivate positiivsete stereotüüpidega peenelt ringi ning võidab vestluskaaslaste soosingu. Selle tulemusel lahkume ka siit ruumist võrdlemisi eduka saagiga. Tervisenõuded on Ugandas laias laastus sarnased Eesti omadega, kuid paindlikkust on neis hulga rohkem. Ette loetletakse valdkonnad, millele terviseinspektor kontrolli tehes tähelepanu pöörab, kuid ühtegi selget ja ühtset standardit välja ei osata tuua. Kampala linnavalitsuse tervisenõuded on seega pigem stiilis „toidu valmistamiseks peab olema selleks ette nähtud ruum korralike tingimustega“. Meetreid määratud ega ruumi sisustuse kindlaid reegleid pole. Samas peab toidukohal olema näiteks selgelt tähistatud ja eraldatud meeste- ja naiste-WC.
Päeva üllatuseks saan teada, et Kampala terviseinspektsioon eelistab WCs latriine WC-potile. Selle punkti selgitamine tundub ruumis viibivale neljale mehele piinlikkust valmistavat, aga idee ise on lihtne ja loogiline: mida ei puutu, see ei saa sind ka millegagi nakatada!
UGANDALASTE KOHVIVÕÕRASTUS JA KUST TULEVAD PLANEERIMATA LAPSED
Uganda ongi täpselt selline, nagu olin ette kujutanud. Ometi kulub rohkelt aega kohanemiseks ja linna dünaamika mõistmiseks, et langetada otsus kohviku kontseptsiooni kohta, osata määrata hindu ning leida sobiv asukoht.
Vean Kullarit suurema osa ajast mööda linna ringi, külastame erinevaid kohvikuid ja toidukohti ning kohtume inimestega, kellelt kogun soovitusi ja mõtteid. Olen kohvikuideed testinud kõigi välismaalastest vabatahtlike ning Nansana külalismaja juures aega veetvate noorte peal, kuid muuhulgas olen kohtunud ka paari kohaliku ärimehega, austraallastest restoranipidajatega, linna populaarseima pagariäri hollandlasest juhatajaga ja muidu aktiivsete linnakodanikega.
Kui Eestis oma plaanist rääkisin, siis peeti mind hullumeelseks. Siin suhtutakse erivajadustega inimestele tööd pakkuva kohviku avamisse kui üsna tavapärasesse ettevõtmisesse. Vaid korra olen kuulnud vastukaja, et ugandalased ei pruugi klientidena niisugust ettevõtmist hinnata, kuna ka tavainimestel on raske. Seda, et kliendid jätaks kohvikusse tulemata, kuna kardavad, et erivajadustega inimesed on jumala karistatud, pole keegi linnakeskkonnas välja toonud. Suheldes erinevate inimestega ja liikudes erinevates linnaosades, veendun ikka aina enam, et Kampala on meeletute kontrastidega linn.
Tänase kohaliku päevalehe teise lehekülje uudis on „Uuringud tõestavad, et rasked koolikotid põhjustavad lastel seljavalu“. Samas lehes kirjutatakse, et tuhandest sündivast lapsest sureb Ugandas 54 ning 100 000 sünnitavast naisest sureb 345. Tahtmatult mõjub uudis koolikotti kandvate laste seljavalust võõrastavalt ühiskonnas, kus endiselt sureb lihtsa meditsiinilise abi puudumise tõttu igal aastal nõnda palju inimesi. Kuid just selline ongi Kampala, täis kontraste ja äärmusi.
Olles ise pärit üsna klassitust ühiskonnast, on mul kohati keeruline end ümbritsevasse maailma sobitada: süüa lõunat slummis paarist puuplangust kokkulöödud putkas, mille peale on kirjutatud humoorikalt Serena, ning istuda juba samal õhtul samanimelises viietärnihotellis ja nautida mitmekäigulist õhtusööki, kuulumata seejuures ise kumbagi Serenasse.
Tutvustan kohvikuprojekti ideed KSPH juhatuse liikmete koosolekul ning juhatusse kuuluv iirlasest ehitusettevõtte omanik soovitab mul võtta ühendust Davidiga, kohviekspordiga tegeleva suurfirma Kyagalanyi tegevjuhiga. David on Lääne-Aafrikas sündinud inglane, kes on veetnud kogu oma elu kohviäris ning viimased kümme aastat elanud Kampalas. Iirlane usub, et David võib aidata meil kohvikut soodsatel tingimustel kohviga varustada.
Esimest korda kohtume Davidiga tema juhitava ettevõtte Kyagalanyi peakontoris, kus tutvustan talle kohvikuprojekti ideed ning kus meid kostitatakse imehea kohviga. Ehkki enamikus euroopalikes toidukohtades on kohv menüüs olemas, satub hea kohvi otsa võrdlemisi harva. Juhtub sedagi, et kohvi tellides serveeritakse lauale Nescafé lahustuva kohvi pulber ja keeduvesi ning ergutav maiuspala tuleb kliendil ise kokku segada. Kyagalanyi peakontoris, kohvi ekspordi keskpunktis on lugu hoopis teine. Tunnen värskelt röstitud kohvi lõhna, surun peos kokku Arabica kohviube ja luristan mõnuga lihtsat, kuid tõeliselt head presskannukohvi.
Ugandalaste kohvivõõrastus on kummaline, sest tegu on Ida-Aafrika suurima kohvitootjaga. Suurem osa Ugandast eksporditavast kohvist lõpetab oma teekonna justnimelt Euroopa kohvitassides, sealhulgas ilmselt ka Eestis, kuid kohalikud kohvikasvatajad sageli isegi ei tea, mida kohviubadega tehakse. On talunikke, kes arvavad, et kohviubadest toodetakse püssirohtu.
Suure kohvisõltlasena mõjuvad Davidi koosolekuruumis mekitud kohv ja tehase territooriumi ekskursioon mulle inspireerivalt ning taastavad usu, et võin ka Ugandas oma kohvinautlemist jätkata. Meie kohtumise peamine eesmärk on siiski miski muu. Soovin kuulda Davidi kui kogenud ärimehe ja pika Kampalas elamise kogemusega inimese arvamust kohvikuideest. Arvestades asjaolu, et ugandalased pole suuremad kohvijoojad, pole ma kindel, kas peaksime üldse kohvikus kohvi pakkuma. Loodan sellegipoolest, et meil õnnestub Davidiga kokku leppida, et saame neilt hea hinnaga kohviube osta. Kohtumine osutub planeeritust edukamakski. David peab projekti küll selle minimaalse eelarve tõttu utoopiliseks, kuid pakub sellest hoolimata, et nad võivad meid varustada tasuta kõrgeima kvaliteediga kohviubadega. Lisaks leian temas meeldiva huumorisoonega elukogenud sõbra, kes on valmis projekti puhul kaasa mõtlema ning võimaluse korral abistama.
Järgmisel kohtumisel temaga siseneme Kullariga hea mainega restorani, kus meid ootab koos mulle tundmatu sõbraga viisakalt tervitades David: „Oletegi kohal! Saage tuttavaks, see on Hrishi.“
Pärast käepigistusi