Bluesky erivajadustega noorte kool on kui pisike oaas keset muidu liialt kaootilist Kampalat ja selle äärelinnu. Juba väravas tervitavad mind kooliõpilased kannatlikult oma järge oodates käepigistustega: „Tere, Sissi3, kuidas sul läheb?“ ning igaüks tutvustab end nimepidi.
Koolis elab ja õpib 12 noort, vanuses 13–30 aastat. Neist enamik on poisid. Kui hiljem Godwinilt pärin, miks koolis vaid paar tüdrukut on, siis ei oska ka tema päris selget vastust anda: „Meie kooli lihtsalt tuuakse peamiselt poisse.“
„Kas võib olla, et erivajadustega tüdrukuid ei pandagi kooli? Pole ju võimalik, et erivajadustega poisse on lihtsalt rohkem kui tüdrukuid?“
„Ilmselt on sul õigus.“
„Aga mille alusel kooli õpilasi vastu võetakse ja kes selle eest maksab?“ uurin.
Olen kuulnud, et põhiharidus on Ugandas tavakoolides tasuta. See tähendab, et õppemaksu tasuma ei pea, ent kuna koolis käimiseks tuleb osta siiski koolivorm ja õppe-materjalid, siis kõik lapsed haridust omandama ei pääse. Samuti kipub tasuta riigikoolide tase õpetajate puuduse tõttu erakoolidele tugevalt alla jääma. Näiteks võib riigikoolis olla saja lapse jaoks vaid üks õpetaja. Selle tagajärjel astuvad kogu põhikooli läbi käinud lapsed teinekord ellu, oskamata veel korralikult lugeda ja kirjutadagi. Seega, kui vähegi võimalik, püüavad vanemad oma lapsed saata erakooli.
Ka erakoole on väga erineval tasemel. Väga hea mainega linnalähedastest koolidest kaugete üksikute maakoolideni, kuhu riigi haridussüsteem ei ulatu, kuid mille tingimused võivad riigikoolidestki kehvemaks osutuda. Kohalike erakoolide õppemaks jääb 60–250 euro vahele kolm kuud kestva semestri kohta.
Erivajadustega laste ainsaks valikuks on erakoolid. Sama kinnitab Bluesky kohta ka Godwin: „Peamiselt tasuvad õppemaksu lapsevanemad, kuid mõned meie õpilased on orvud. Tegelikult oleneb uue õpilase vastuvõtt väga palju kandidaadi individuaalsest olukorrast, vanemate maksevõimekusest ning kooli võimalustest.“
„Kas Uganda valitsus toetab teid?“ uurin.
„Ei, absoluutselt mitte. Valitsusel on küll ette nähtud raha erivajadustega inimeste toimetuleku toetamiseks, kuid erinevaid projekte on väga palju ja ilma tutvusteta on seda raha tegelikult võimatu saada. Peale selle kulub taotlemise hetkest reaalse toetuse saamiseni kolm aastat. Kui lähed KSPHsse, siis näed, et seal on asjad hoopis teistmoodi. KSPH on väga vana ja heade kontaktidega kool. Nemad saavad osaliselt ka riiklikku toetust.“
Oleme unustanud end vestlema õue majanurgale, kust aeg-ajalt mööduvad õpilased. Nad panevad parasjagu pesu kuivama, kannavad musti nõusid kööki või tegelevad muude igapäevaste toimetustega. Ehkki Godwin on end täielikult minuga vestlemisele pühendanud, siis jälgib ta silmanurgast asjade käiku ning jagab aeg-ajalt juhiseid: „Mark, pane see särk nöörile, siis alles võtad teise särgi kätte“ või „Mercy, miks sa jalanõudega kööki lähed? Võta enne jalanõud ära ja siis sisene kööki“.
Bluesky kool pole klassikaline koolimaja. Tegemist on tavalise üürile võetud elumajaga, kuhu 12 õpilast, kolm kohalikku vabatahtlikku ja koolijuht ise vaevu elama mahuvad. Koolipere hoolitseb enda eest ise – ise tehakse süüa, pestakse pesu, koristatakse ruume. Igaühel on oma ülesanded, mida tuleb täita, et kõik vajalik tehtud saaks ja jõuaks ettenähtud ajal ka õppetööga tegelda.
Klassiruumi ja sööklana kasutatakse maja garaaži, poisid magavad kõik koos ühes toas, tüdrukud teises, Godwin kolmandas. Arvestades pisikeses majas elavate inimeste arvu, olen üllatunud, kui hästi hoitud ja puhas on kogu kool. Elutoa seinu kaunistavad pildid, põrandal on vaip, sektsioonkapi vitriinklaasi tagant paistavad teeserviisid.
„Neid nõusid me iga päev muidugi ei kasuta. Võtame need välja, kui näiteks lapsevanemad külla tulevad,“ selgitab Godwin, kui näeb, et mu pilk ruumis nõudele rändab.
Tervikuna jätab kogu kool väga koduse mulje. Hoopis kodusema kui meie kõle ja tühjavõitu külalismaja kolme minuti kaugusel.
„Godwin, aga millest Bluesky üldse alguse sai? Kelle algatus see on?“ uurin huviga.
„Ikka minu,“ vastab koolijuhataja.
Ühiskonnas, kus inimesed pingutavad iga päev, et neil endil kõht uinudes täis oleks, võiks eeldada, et heategevus on vaid nende üksikute privileeg, kel ressursse enda, perekonna ja sugulaste toitmisest, koolitamisest ja ravimisest veel üle jääb. Kuna palgad on madalad, perekonnad suured ja sugulaste ring üüratu, siis selliseid inimesi palju ei leidu. Kindlasti pole vana veninud T-särki kandev Godwin üks neist.
„Aga miks, Godwin? Mis sind motiveerib?“ pärin.
„Pärast ülikooli lõpetamist töötasin Uganda paraolümpia organisatsioonis. Aja möödudes hakkasin mõistma, et erivajadustega inimestele ei piisa vaid spordi tegemisest, et oma eluga väärikalt toime tulla. Haridus on väga oluline. Nii hakkasingi tasapisi Bluesky kooliga tegelema.“
Lühike ja lihtne selgitus, mis siiski ei põhjenda, miks 35aastane mees on otsustanud kogu oma aja erivajadustega laste koolile pühendada: olla korraga kooli juhataja, majandaja, ainus õpetaja ja õpilaste järele valvaja. Aga kas seda, et keegi on hea ja hooliv inimene, peab üldse põhjendama?
„Kas sa oled juba Samiga ka suhelnud?“ uurib Godwin veel enne, kui koolivärava minu selja taga kinni lükkab.
„Ei, ma pole veel üldse kellelegi helistanud, kuigi tahaksin temaga juba kohtuda küll,“ vastan.
„Helistame talle nüüd kohe ning saad ka temaga kohtumise kokku leppida,“ asub Godwin telefonist numbrit otsima. „Levi on viimastel päevadel väga kehv olnud. Kui võrguga mingeid töid tehakse, siis kaob mõnikord mobiililevi lausa mitmeks tunniks ära. Proovime, kas nüüd töötab.“
Pärast paari katset saabki Godwin minu teise projektipartneri Sami kätte ning saame telefoni teel tuttavaks. Lepime kokku, et lähen homme Sami ja KSPH kooliga tutvuma.
TÄHELEPANUTA ERIVAJADUSTEGA INIMESED JA HÕIMU TÄHTSUS IGAPÄEVAELUS
Istume Kullariga juba kolmandat tundi Kampala füüsilise puudega laste kooli verandal pingil ning ootame kooli õppealajuhataja abi Sami, kes lubas kiirelt paar asja ära lõpetada, et siis meiega kohtuda.
Kolme tunni jooksul oleme pinki jaganud ka teiste kannatlike ootajatega: paari kooliõpetajaga, praktikakohta otsiva noormehega ning üksikemaga, kelle üht jalga asendab kark. Sülelast kandev naine pakub kui muuseas, et võiksin ise tema last kasvatada. Oskamata ootamatule pakkumisele reageerida, katsun vaid viisakalt selgitada, et mul puuduvad igasugused oskused väikelapse kasvatamiseks. Loomulikult pole see päriselt keeldumise põhjus. Aga teisiti ma niisugusele ettepanekule reageerida ei oska. Aja surnuks löömiseks tegime kooliterritooriumil ringkäigu. Võrreldes Bluesky kooliga on KSPH hiigelsuur. Kooli seitsmes vanuseklassis õpib kokku ligi 120 liikumispuudega last, kellest enamikul on ka vaimne puue. Peale õppehoonete on kooliterritooriumil suured magamissaalid, söökla, meditsiinipunkt ning lisahoone ametiõppeks, kus valmistatakse kvaliteetseid ja ilusaid käsitöötooteid – nahast rahakotte ja vöid, ehteid, tekstiilesemeid. Erinevaid hooneid ühendavad ratastoolilaiused tsementrajad, mida mööda õpilased karkudel või ratastoolis sööklast koolitundi või magalasse liiguvad. Radasid ääristavad murusse torgatud metallsildid, millel kirjas õpetlikud sõnumid nagu „Halb tutvusringkond tõstab sinu riski AIDSi nakatuda“.
Tunnike veel ning Sam astubki sirgel sammul meie poole. Ta palub põgusalt vabandust, et pikalt ootama pidime, surub kätt ning suunab meid spordiväljaku ääres kasvava suure puu varju plasttoolidele istuma.
„Kampala kool on juba vana ja väärikas kool. Kooli avasid 1969. aastal puudega laste vanemad ja tänapäeval on meie vilistlaste hulgas mitu silmapaistvat ugandalast,“ selgitab juba 13 aastat