Ehkki väljun Sarahi kabinetist meie kokkuleppe üle ülimalt rahulolevana, siis saan alles koolituse viimasel päeval projektipartneri Sami vihjest aru, et ka seekord jäi minu ja Sarahi selgelt läbiräägitud kokkuleppele lisaks õhku ootus jootraha saada. Tugeva planeerijana käisin juba koolituse keskel Mukonos pangaautomaadi juures ja võtsin välja täpse summa koolituskulude katteks. Lisaraha vajadusest kuuldes muutun närviliseks ja taban end tahtmatult arutlemast, kas Samil võiks olla sellist nõu andes mingi omakasu mängus. Kuna mind hoiatatakse pidevalt, et muzungu’na pean raha kulutades väga ettevaatlik olema, siis kahtlustan ka seekord, et mainitud jootrahast on ehk võimalik mööda hiilida. Külalismaja ees trepil istudes pärin Samilt sosinal selgitusi, et vaikimisi tekkinud jootrahavajadust paremini mõista. Ise usun, et minu väga sõbralikku tooni arvesse võttes ei tohiks ta mu kõhklustest aru saada.
Samal teemal Davidiga rääkides jagas ta kogemust, et teinekord lähevad muzungu’d suurest ülekulutamise hirmust hulluks ning kauplevad hindu nii piinlikult madalale, et tagasihoidlikumad kohalikud kaupmehed lasevad end suurest austusest valge inimese vastu kahjumisse rääkida. Trepil Sami selgitusi kuulates tunnen endas selle muzungu ära ning taipan õigel hetkel muiata ja alla anda. Õnneks leian enda isiklikust rahakotist veel piisavalt raha, et meid ebameeldivast olukorrast päästa. Sami soovitusel tasun Sarahile meie abistamise eest kuus eurot ja kokale viisteist eurot.
Olen ühe kogemuse võrra jälle rikkam – tasuta asju pole olemas, mitte Ugandas.
Ajal, mil Sarahi kabinetist väljun, on väljas juba hämaraks läinud. Kuulen baari poolt jutusuminat ning otsustan seltskonnaga ühineda. Godwin on tellinud õlle, mis on muutnud ta tavapärasest pisut lustakamaks, ning mind märgates asub ta põnevil jutustama: „Sissi! Siin sa oledki! Läksin enne kogemata selle hollandi tüdruku juurde ja hakkasin temaga meie koolitusest rääkima. Alles pärast paari lauset segas ta mu jutule vahele ja sain aru, et see polnudki sina.“
Kui olete kunagi tundnud, et teil on raske kahel mustanahalisel inimesel vahet teha, siis täpselt sama keeruline on ugandalasel teha vahet kahel valgel inimesel. Isegi kui üks neist on blond ja teine brünett, ning isegi kui ta on neist ühega juba kuu aega järjest mitu korda nädalas koosolekuid pidanud.
Koolitus möödub üsna rahulikult. Noori juhendab peamiselt Mukono külalismaja kokk ning mina tegelen suure osa ajast meilide kirjutamise või õuel jooksvate ahvide pildistamisega. Vahel istun ja lobisen Olivia ja Annetiga, kes voldivad lõunasöögiks samosa’sid. Tegu on kolmnurksete pirukatega, mida võib hoolimata Aasia päritolust pidada üheks kõige ugandalikumaks suupisteks üldse. Samosa’d on muutunud osaks Uganda rahvussöögist tänu hindudele, kelle Briti administratiivvõim 1890. aastatel Aafrikasse raudteed ehitama tõi. Brittide eesmärk oli ühendada raudtee abil Uganda ja Keenia sisemaa India ookeaniga, kuid karmi looduse tõttu suri ehitustöödel kaks ja pool tuhat töölist, kellest suur osa olid hindud. Pärast tööde lõppu pöördus enamik hindusid tagasi koju, kuid neist peaaegu 7000 jäi Ida-Aafrikasse ning neist kasvas välja Ida-Aafrika hindude kogukond.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.