Külalismaja parklast avaneb võimas vaade üle ümbritsevate majade ja küngaste kuulsale Victoria järvele. Mukonosse öömajale tulijad paigutatakse Uganda traditsioonilisi ümmargusi savionne meenutavatesse majakestesse. Külalismaja mahutab kõige rohkem 35 inimest.
„Nagu sa, Sam, ilmselt tead, on tegu tõepoolest kauni kohaga, aga sain aru, et neil pole väga palju kliente ning kohviku majandamine muutuks keerukaks,“ selgitan.
„Mis Sander asjast arvab?“ uurib Sam vastu.
„Käisime seal koos Sanderi äripartneri Henrikuga, kes tunnistas, et koht vajab värskendamist. Ta väitis, et just seda ta Ugandasse tegema tuligi. Külalismaja haldab muidu Sander, kuid ta on muude tegemistega liialt hõivatud ning klientide otsimise ja koha reklaamimisega pole tegeletud. Henrik plaanib hakata külalismajas korraldama koolitusi ning meelitada mäe otsa mõnusalt aega veetma ka puude all usinalt raamatuid lugevad üliõpilased. Esimene noorte ettevõtluse teemaline koolitus peaks praegu juba käima.“
Sam ja Godwin kuulavad tähelepanelikult.
„Uurisin ka külalismaja juhatajalt, kuidas äri edeneb. Tema sõnul ei tea isegi Mukono elanikud praegu kohast midagi ning arvavad siiani, et mäe otsas on lastekodu, mille üks kristlik lääne organisatsioon 1990ndatel ehitas. Ma kohe ei teagi, mida arvata. Mis te arvate?“
Sam ja Godwin ei oska loomulikult ilma vahetu kogemuseta kindlat seisukohta võtta. Nõustume, et külalismajal on kohviku-restorani asukohana ka teatud plussid: ruumide ettevalmistuskulude pealt saaks kokku hoida, olemas on juba suur köök koos enamiku vajaliku varustusega ning saaks toetuda ICU kui organisatsiooni partnerlusele. Peale selle pakub asukoht oma looduse ja vaikusega ideaalset keskkonda erivajadustega noortele.
„Mõtlesin, et äkki me ei peagi kohe midagi ära otsustama. Kuna meil puudub tegelik kogemus erivajadustega inimestega koos restoranis töötamises, siis võiksime ehk külalismajas mõnepäevase koolituse korraldada. Sõidaksime kohale koos potentsiaalsete tulevaste töötajatega ning prooviksime siis seal toimetada. Saaksime noorte võimete kohta rohkem teada, kuid samas saame pikemaajalise kogemuse kaudu ka külalismaja kui potentsiaalset äripinda paremini hinnata,“ pakun välja.
Kuna koolituse vajadusest on ka enne juttu olnud, siis tulevad Sam ja Godwin mõttega hoogsalt kaasa. Lepime kokku, et mina räägin läbi Sanderiga ning nemad valivad mõlemad oma kooli õpilaste või vilistlaste seast välja kaks potentsiaalset noort.
Lahkun koosolekult sama energiliselt ja entusiastlikult, kui sinna saabusin.
Juba järgmisel päeval helistan Sanderile ning jõuame kenasti kokkuleppele, et koolitus võiks toimuda Henriku ettevõtluskoolitusega samal ajal. Teisisõnu saaksime süüa valmistada Henriku koolitusel osalejatele ning harjutada isegi teenindust. Toitlustust õpetaks noortele külalismaja palgal olev kokk. Sander annab mulle külalismaja juhataja Sarahi telefoninumbri ning soovitab kulude teema temaga ise läbi rääkida. Olen elevil, peagi seisan vastamisi tulevaste töötajatega ning näen, milleks nad tegelikult võimelised on.
KASULIKUD ÕPPETUNNID RAHAGA JA ARMASTUS UGANDA MOODI
Sam on kohvikuprojekti ideed tutvustanud kahele vilistlasele Oliviale ja Annetile ning Godwin on otsustanud Bluesky koolist esimesele koolitusele kaasa tuua Angela ja Fredi. Ühe poisi ja ühe tüdruku, et valitseks sooline võrdsus.
Sõit Mukonosse algab Kampala linnaväljakult. Linnaväljaku nime järgi võiks eeldada, et tegu on kogunemiskohaga, võib-olla platsiga, mille keskel on turg või äkki kohvikudki. Tegelikult on Kampala linnaväljak peatänava kõrvale jääv kõrge raudaiaga piiratud muruplats, kus lõõgastuvad linnarahva asemel politseinikud. Väljakust allapoole jääb Kampala tiheda äritegevuse ja kauplemise keskus ehk all-linn, väljakust teisel pool, Nakasero künkal, paiknevad reas ministeeriumid, saatkonnad ja hotellid. Rahva rahulolematus ning poliitiline meel kipub välja lööma just selle kahe maailma piiril, väljaku ümbruses.
Kuni 2011. aasta valimisteni oli tegu avaliku pargiga, kus korraldati reklaamikampaaniaid ning koguneti erinevatel põhjustel. Kuna opositsiooni presidendikandidaadi Kizza Besigye toetajad hakkasid seda kogunemiskohana kasutama, siis suleti park avalikkusele. Valitseva presidendi Museveni vastane meelsus tuli maha suruda.
Mulle teadaolevalt pole Kampalas enam ühtegi avalikku parki.
Linnaväljaku kõrval asub mitme matatu-liini algpeatus, sealhulgas Mukonosse sõitva matatu oma. Proovime broneerida endale kogu matatu, et seltskonnaga mugavalt üheskoos ICU külalismajja mäetippu kohale jõuda. Meid on kokku kümme inimest. Lisaks koolitusel osalejatele ja projektipartneritele kutsusin kaasa Bluesky koolis töötavad Soome vabatahtlikud Mari ja Noora. Noora on ametilt tegevusterapeut ning valmis oma kogemust meiega jagama. Mari on muidu tragi ja tubli ning valmis toeks olema. Seda, et disaineriametit pidav Mari tulevikus kohvikule logo ja kogu visuaalse imago kujundab, ma muidugi veel ei tea.
Arulagedat kauplemist, trügiva rahvamassi sees ootamist, tund aega heitgaasidega ummikus istumist ja lõpuks hiigelsuurte aukude vahel manööverdamist ma Euroopa mõistes mugavaks ei nimetaks, kuid kõigest hoolimata sõidame mõned tunnid hiljem oma delegatsiooniga läbi suure raudvärava ICU külalismaja parklasse.
Pärast seda, kui kõigile on ruumid kätte näidatud, võtan end kokku ja lähen külalismaja juhataja Sarahi jutule. Püüdsin talle enne helistada, kuid telefoni teel oli väga keeruline ühist keelt leida ning jõuda kokkuleppele, kui palju külalismajas korraldatava koolituse eest maksma peaksime. Kuna kohviku imepisikeses eelarves pole koolituse korraldamiseks raha ette nähtud, siis tunnen kogu teema suhtes teatavat ebamugavust. Telefoni teel pakkus Sarah välja, et maksame kõigi inimeste majutuse ja toitlustuse eest tavalise külalismaja hinnakirja järgi. Nüüd on minu ülesandeks jõuda kokkuleppele, mis maksaks kordi vähem.
„Tere, Sarah! Kas saaksime hetke rääkida?“ sisenen naise kabinetti. Oleme minu esimese külaskäigu jooksul kohtunud ning tean, et tegu on tagasihoidliku ja meeldiva naisterahvaga.
„Astu sisse!“ naeratab Sarah.
„Kuna me ei jõudnud telefonis veel selgele kokkuleppele meie kulude kohta, siis soovin selle uuesti üles võtta,“ alustan ebameeldiva teemaga. Teeksin kõik selle nimel, et Sam või Godwin seda vestlust siin minu asemel peaksid. Ma ei oska kaubelda ja rahast rääkida, kuid kuna istun siin pimedas kabinetis üksi, vastamisi tegelikkuses väga meeldiva vestluspartneriga, siis hingan sügavalt sisse ja jätkan.
„Ma ei tea, kui palju jõudis Sander sulle selgitada, mida me siia tegema tulime, kuid kokkulepe oli, et erivajadustega noored abistavad kokka söögi valmistamisel ning samal ajal omandavad oskusi ja kogemust. Plaanime avada väikese restorani, kus needsamad noored süüa valmistavad. Ühe võimalusena kaalume üürida teie restorani siin. Oleme sellest Sanderiga rääkinud.“
Sarah kuulab vaikides. Tema pilgust võib välja lugeda, et ta pole Sanderi ja minu vahelisest vestlusest teadlik.
„Seda kõike arvesse võttes tundub mulle õiglane, et saame külalismajas viibitud ajaks parema pakkumise kui tavalised kliendid ja külalised. Pole ju õiglane, kui noored külalismaja heaks tööd teevad ning peavad sellele peale maksma. Mis sa arvad?“ veeretan jutujärje Sarahi kätte.
„Et nad hakkavad süüa tegema siin?“ pärib Sarah üsna üllatunult.
Muigan: „Jah, ikka. Selleks me siia tulimegi.“
Tunnen end kergendatult, sest saan kinnitust, et meie suutmatus kulude puhul kokkuleppele jõuda oli tõepoolest enam seotud asjaoluga, et Sarah lihtsalt ei teadnud, mida külalismajja tegema tulime, mitte pelgalt soovimatusest meile vastu tulla. Et katta vähemalt toiduvalmistamiseks kuluv toorainekulu, siis lepime kokku, et maksame inimese eest öö-päevas