Nüüd siis jälle – kui pöörasime merele selja ja sõitsime kümmekond meetrit mäe poole, käis raksatus ning kett läks katki. Helistasin rendifirmasse, kust mulle stoilise rahuga teatati, et hetkel küll ei ole võimalik appi tulla, sest on lõuna. Mis sest, et ma lapsega olen jumal teab kuskohas. Jätku ma ratas kõige lähemasse ekskursiooniputkasse. Ahah.
Aga et jumal on sel päeval heas tujus, sattume olema üsna Kompassi piirkonnas.
Laua taga istub sel päeval hoopiski Monika. Punase pea, vinge päevituse ja mitte-eestlaslikult avatud suhtluslaadiga Monika Järvela saab hetkega meie Nele lemmikuks… ja juba nad räägivad Monkey Parkist, mis asub Los Cristianoses ja mida Monika on külastanud kümneid kordi, aga Nele veel mitte. Seal saavat käest ahve toita ja ei käivat nii palju rahvast kui teistes – suuremates ja kallimates – parkides.
Loomulikult võime ratta Kompassi jätta – nihutame mõned suuremad papist reklaamtulbad pisut eemale ning ratas mahubki kontorisse sisse. Välja ei soovita Monika seda jätta, sest saarel tegutseb ka päris palju vargaid.
Mina saan järjekordse kohvi ja Nele mahla. Vastu pole meil midagi anda. „Toodaks vaid rohkem raamatuid meile!” õhkab Monika. Ta on samuti maniakaalne lugeja – läbi on töötatud kõik Kompassi raamatukogus asuvad teosed, ka venekeelsed. Monika teine kirg on matkamine. Raske on leida Tenerifel ruutmeetrit, kus ta käinud poleks. Koguni jõed ja järved, mida üldjuhul selle saarega üldse ei seostata ja kuskil teatmikes ei mainita, on ta Teno looduspargist üles leidnud.
Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi; kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada; kuidas äriga alustada jne.
Et neid küsimusi tuleb kogu aeg juurde, on kompaslased pannud aluse ka Tenerife Eesti seltsile, mis korraldab Tenerifel elavate eestlaste omavahelist läbikäimist, hoiab siin elavate eestlaste ja nende laste sidemeid kodumaaga ning teiste võõrsil elavate eestlastega. Kord nädalas toimub ka lastele suunatud eesti keele ring.
Need lapsed, kes Kanaaridel kooli on läinud, hakkavad päris naljakalt eesti keelt kasutama. Näiteks Juhan kirjutatakse kuulmise järgi hoopis Llujan (sest kaks l-tähte kõrvuti on [jj] ning j ise hääldub [h]).
Mis on Eesti pealinn? Tajjin.
Kuidas lugeda lauset „hea on olla”?
„Hea on ojja!”
Igal reedel toimub Kompassis salongiõhtu, kus kohtuvad turistid ja kohalikud eestlased. Salongiõhtute perenaiseks on Olavi elukaaslane, plaatinablond Eike, kes on nii päikeseline inimene, et kui tema Eestist lahkus, pidi aastane keskmine temperatuur langema vähemalt ühe kraadi võrra.
Eike keskmine nimi on orgunn. Ta on endine Põlva kultuurikeskuse juhataja, Eesti Aeroobika Liidu asutajaliige, Tenerifel kinnisvaramaakler ja fitnessitreener ning mis peamine – Kompassi saaretuuride giid. Ehk siis – kui keegi teab saare ajaloost ja tänapäevast absoluutselt kõike, siis on see tema, kes teeb igal nädalal kohustuslikus korras saarele ringi peale.
Nagu klassiõhtule, tullakse ka Kompassi vabas vormis kulgevale salongiõhtule oma joogi ja snäkiga. Ükskord saabus rõivapoodi Cotton World pidav Meelis Kont koosviibimisele terve seajalaga – jamón ibérico! Kaasas ka spetsiaalne õhukeste viilude lõikamise nuga, ja lõikelaud, mille külge see seajalg kruviga keerata tuleb. Oli selle delikatessi kingituseks saanud ning kodus polnud selle jaoks ruumi. Ma jooksin kõrvalpoodi saia järele – ja palun väga –, tapas olemas!
Just sel üritusel kohtusin endise jäägripealiku Jaak Mosinaga, kes tuli Tenerifele 2009. aastal, et siinses imeheas kliimas tervis korda saada. Tema esialgne plaan oli see, et lihtsalt sõita süstaga mööda rannikut ning elada telgis. Seal, kus tuju tuleb.
Mõne aja pärast seadis pensionieas uljas härra end aga sisse El Puertito nimelise väikese külakese juurde, rajades oma kodu mäekoopasse! Kui 500 kilomeetri kaugusel Madeira saarel uputas, jõudis totaalne torm ja vihm ka Tenerifele. Vett oli taevast alla kallanud sõna otseses mõttes ämbrist. Hetkel, mil vesi koopas talle rinnuni tõusis, oli Jaak suhteliselt kindel, et sinna ta sureb.
Kõik tähtsad ilmastikunähtused on tal kuupäeva järgi meeles. Nagu ka liinibusside ajad ja piletihinnad. Aga mis koopas toimunud uputust puudutab, siis – üle elas! Ja nüüd elutseb mees Las Galletase sadama lähedal, eikellegimaal. Tünnis! Jah, tünnis. Tünnis, mille ta ise ehitas ja mis näeb seest välja nagu sauna eesruum.
Meenub, et ka vanakreeka filosoofid – küünikud – elasid tünnis. Nad uskusid, et ühiskonnakorraldus on võlts, ja püüdlesid loomulikkuse poole. Kas härra Mosin just küünik on, aga võitleja kahtlemata. Ta on suutnud paika panna ka Las Galletase kurikaelad, kes käisid teda tüütamas ja ükskord ta lausa paljaks varastasid.
Mosinale, kes tänaseni kohalikku keelt eriti ei räägi, on usaldatud isegi Las Galletase jahtklubi duširuumi võti, mida üldjuhul antakse ainult neile, kes oma alusega sadamamaksu maksavad. Nii et jah, Jaak Mosin on mees, kes oskab elada ja ellu jääda. Nagu ta ise Eesti Ekspressile tunnistas: „Kui sa oled istunud kümme aastat Gulagis ja sellest aasta üksikkongis, saad sa hakkama igal pool.” Ja mille eest ta istus? Kuna üritas nõuka ajal läbi Armeenia Türki põgeneda. Tenerife eestlaste jõulupidudel on Jaak lastele ka jõuluvana teinud. Aga nüüd viimasel aastal enam mitte. Olla olnud mõne meelest liiga järsk jõuluvana.
Kõige kauem Tenerifel elanud eestlane on aga Eesi Uuk, kes saabus saarele juba 1995. aastal. Tegu on jumeka daamiga, kes ilmselgelt ei ela tünnis ega jäta vahele ühtegi saare pealinnas toimuvat klassikalise muusika märgilist kontserti. On üldse hea kuulaja ning tunneb väga palju erinevaid inimesi üle kogu saare: Rwanda ärimeestest La Laguna ülikooli professoriteni. Sooja hääle ning pehmete žestidega interpreteerib ta Tenerifet sellises võtmes: „Parim koht, kus leida sisemist tasakaalu. Selle pealt tärkab kõik muu: vabadus, õnn, armastus.”
Kinnisvaramaakler Marko Põlluäär kolis saarele koos perega 2006. aastal ja tema meelest jääb paljudel paaridel kolimise otsus just selle taha, et sageli ei saa või taha üks töö, kodu, vanemate, sõprade või laste pärast seda ette võtta. „Ma tean peresid, kes on tulnud nii-öelda poolvägisi ja siis mõne aja pärast Eestisse tagasi läinud.”
Marko meelest kardetakse kindlasti eeskätt seda, kuidas majanduslikult hakkama saada.
Näiteks Helemai ja Antti Ild, kes tegelesid Tallinnas ja Pärnus rõivaäriga, vabanesid laenudest ja liisingutest, müüsid Tallinna korteri maha, lendasid oma nelja-aastase Richardiga siia kohale, panid püsti pisikese riidepoe Fashion Del Mar ning juba viiendal kuul said endale palka maksta. Eestis käivad nad suviti, nagu teisedki kliimapagulased.
„Eestis oli meil kõik hästi ja kõik olemas, aga siis hakkas mu peas kasvama küsimus – kas nii siis jääbki meie eluga? Et siiasamasse korterisse nüüd siis jäämegi? Või ostame maja? Aga mitte midagi ei muutu,” meenutab elava loomuga Helemai.
Nii nende kui Marko pere oli sooja kliima otsinguil valmis kolima ka palju kaugematesse ja ekstreemsematesse paikadesse, Tenerife otsa komistati juhuslikult. Stabiilselt meeldiv suvine ilm aasta ringi ning Euroopa Liit – need ongi kliimapagulaste peamised argumendid.
Kuueaastane Elli tahtis minna kuhugi, kus saaks iga päev ujuda! Kaks kuud oli enam kui piisav aeg selleks, et tema ema Merike Teder saaks Eestis kõik vajaliku korda ajada: korteri välja üürida, lapsele passi ja vajalikud load hankida, lasteaialepingu lõpetada ja muidugi tööandjalt kaugtöö luba saada.
Nii