Muidugi on võõras keeleruum, võõrad inimesed, võõrad kombed, tundmatud kohad ja teistsugune liiklus inimestele suur muutus. Ja nii on noortel ja üksikutel seda sammu astuda märksa lihtsam kui peredel.
Helemai ja Antti vanem laps, 24aastane linalakk Christella on elanud peale Eesti ka Austraalias, Ameerikas ja Tenerifel. Temasugusel noorel on hoopis teistsugune mõttemaailm ja arusaam normaalsusest kui neil, kes ei reisi. Nagu on kirjas Christella Facebookis: „Maailm on raamat ja need, kes ei reisi, loevad sellest vaid ühe lehekülje!”
Ma usun, et sellistes noortes ei tekita turvatunnet mitte kindel koht, kindel kinnisvara, kindel töö, vaid oma elu juhtimise vabadus. See uus põlvkond on kogu maailmas esimene globaalne põlvkond, nagu sõnastab tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa. Nad suhtlevad inimestega üle kogu maailma, räägivad keeli, tunnevad end igal pool koduselt. Nemad on need, kellele pole piirid määravad, liikudes vabalt erinevate kohtade vahel, luues endale ise elurütmi, mis ei ole kindlasti kella kaheksast viieni kontoris istumine.
Kas nad on õnnelikud?
Näib nii.
Sest nad pole krampis.
Märkimisväärne osa saarel elavatest eestlastest ongi veidi üle kahekümnesed noored, kes töötavad peamiselt baarides ja restoranides. Kes kelnerina, kes köögis, kes baaris, kes sisseviskajana. Viimane tähendab siis ametit tänaval: turistide sissemeelitaja. Väidetavalt on see töö heas piirkonnas vägagi tasuv.
Baaritöötaja teenib kuus kätte keskmiselt 800–1100 eurot, riidepoes on levinud päevatasu 50 eurot. Aga päev on pikk, ligi 12 tundi, mistõttu iga päev ei jaksagi seda tööd teha. Ja üleüldse – kes siis iga päev töötada tahab! Elu tahab ka elamist.
Mis eestlastega suheldes huvitav – kui Eestis on pea alati esimene kõneaine töö, siis Tenerifel pole töö üldse jututeema. Seda ei tähtsustata üle. Inglise keeles on selle kohta üks kõlav ütlemine: „Never get so busy making a living that you forget to make a life.”See tähendab umbes seda, et ära kunagi sukeldu nii sügavalt töötamisse, et unustad elada.
Mulle tundub juba ette, et kuus kuud saab otsa liiga kiiresti… Nii palju oleks lugeda, nii palju õppida, nii palju kirjutada, nii palju kupli all korrastada!
Tenerifel elab püsivalt umbes 80 eestlast, ning koos meiesuguste talvitujatega kindlasti üle saja.
2012. aasta septembris avati Los Cristianose ranna lähedal Eesti söögikoht Reval. Seal sai isegi sülti ja normaalse kiirusega internetti – mida veel eestlastel vaja! Tutvustasin sülti ükskord isegi ühele vanemale inglise paarile, kes mu kõrvallauas menüüd uuris.
Paraku äri ikkagi ei läinud ja poole aasta möödudes pani Reval uksed kinni. Nüüd asub samades ruumides Hiina restoran. Üks – null kevadrullide kasuks ja süldi kahjuks.
Siiski, väikene Eesti on Tenerifel tuntav, kui viitsid selle üles otsida. Ja selge see, et ilma otselendudeta pole see võimalik. Siis oleks meie kliimapagulaste kommuun kusagil mujal, näiteks naabersaarel Gran Canarial.
Aga praegu. Mis meil on?
Esiteks – Kompass. Eestlaste esinduslik reisibüroo ja sotsiaalne kooskäimise koht.
Teiseks – Tenerife Eesti selts ja emakeelering lastele.
Kolmandaks – terve rida Eesti kinnisvaramaaklereid. Priit & Oliver ehk tenerifesiesta.com; Eike ehk tenerife24.ee ja Marko ehk tenerife.ee.
Neljandaks – jaht Wesipruul. Vaala- ja delfiinituurid kapten Kristo juhtimisel.
Viiendaks – riidepoed. Cotton World ja Fashion Del Mar on täiesti sada protsenti Eesti omanikele kuuluvad kauplused.
Kuuendaks – eesti teenindajad. Saarel leiduvad eestikeelne juuksur, massöörid, fotograafid ja suur hulk päikeselisinoori baarides ja restoranides.
Aga kõik ei jää võõrasse keskkonda pidama. Eesi on tähele pannud, et üheksa kuud on tõehetk – kas tekib uue kohaga lõplik tõmme või mitte.
Kord lähenes El Duque rannas meile arglikult noor fotograaf, kes pakkus võimalust jäädvustada meie perekonda – õhtul saaksime need fotod juba ilusti väljaprinditult koju kaasa osta. Selle kartulivärvi juustega tütarlapse inglise keelel oli väga tuttav aktsent. Olen pidanud viis aastat Eurovisioonil käies kuulama, kuidas eestlased inglise keelt hääldavad, nii oli mulle rannas kohe selge, kellega tegemist.
Aga ma ei soovinud hoobilt meie identiteeti paljastada ning jätkasime oma fotosessioonist keelduvat strateegiat inglise keeles. Siis võttis ta kasutusele müügimeeste levinud nipi: „Where do you come from?”
Seepeale vastasin: „We come from the same country as you do.”
Ta vakatas.
„Well, tell us, where do you come from,” ei jätnud ma jonni.
„No, I don’t want to tell.”1
Vau, mõtlesin ma, milline meeldiv kontakt on meil saavutatud. Tema tahab ju tööd teha, mitte mina. Jätkasin eesti keeles: „Me tuleme Eestist ja sina ilmselt ka.”
Tema näos peegeldus korraga nii kergendus kui paanika.
Selgus, et tütarlaps on saarel olnud kuu aega ning juba igatseb kodu järele. Ausalt öeldes kiirgas igast tema poorist tsipa kibestumist ja seda, et puudu jääb avatusest, optimismist ja kohanemisvõimest. Kõigest sellest, mis Tenerifele jäänutel olemas on.
Ehk nagu ütleb pea 20 aastat Tenerifel elanud Eesi: „Need, kes siia jäänud, saavad hakkama iseendaga vastastikku seismisega.”
TERVIS KORDA!
2013. aasta 5. novembril kell 17.08 ehk meie neljandal siinoleku päeval tuli mulle esimest korda peale puhkuse tunne. See juhtus kaubanduskeskuse CC Passarella Oasis ees, kui Nele andis mulle oma vanillijäätisest ampsu. Meid ümbritses 27 soojakraadi ja jääkülm magus amps andis elule mõtte.
Või õigemini – mitte mõtte, vaid tunde.
Mõtted saadavad meid kogu aeg. Neid on kohutavalt palju. Mõtted matavad tunded kinni ja me püüame leida kõigele põhjendust ning iva. See hakkab pihta juba haridussüsteemist, kus hierarhia tipus on need ained, mis seotud reaalteadustega. Samal ajal kui kunsti, muusikat, tantsu ja muud sellist peetakse tarbetuks.
Nii et see jäätiseamps juhatas mind kättpidi tagasi selle juurde, mida tähendab „elust mõnu tunda”.
Kahju, kui puhkaja ei saa endale lubada siin saarel pikemat aega kui üks nädal. Esimesed päevad elad sisse, seejärel püüad paar päeva töömõtteid eemale tõrjuda ja jõuga puhata ning siis hakkad juba pabistama, et puhkus saabki kohe otsa. Selles valguses on kaks nädalat märksa tõhusam periood.
Täna, 15. novembril lendavad siis tagasi need eestimaalased, kes on olnud saarel sama kaua kui meie – kaks nädalat. Meie aga jääme siia. Ja teate mis – umbes täpselt praeguseks olemegi me sisse elanud. Pole enam seda tunnet, nagu oleksime siin võõrad.
Olin valmis selleks, et kui lõigata noaga läbi fanaatiline töötegemine ja hakata ühel hommikul tegema mitte midagi, siis võib pingelangus mu mootori päris rivist välja lüüa. Ja nii ongi läinud. Kaks esimest nädalat on pea olnud uimane. Hommikuti pean end endiselt kohviga käima lööma, kuigi olin endale lubanud, et Tenerifel kohvi ei joo. Vähemasti käin iga päev jalutamas. Aga vette pole veel jõudnud, sest tööstress on kondenseerunud värviliseks tatiks, mida ma igal hommikul välja püüan nuusata.
Enne äralendu haarasin „Terevisiooni” toast kaasa raamatu „Revitalisatsioon ehk kuidas elada saja-aastaseks”. Seda oli saates tutvustanud vitaalne sportlane