Millal ma üldse viimati käsitsi kirjutasin? Töö juures tuleb anda igapäevaselt kümneid allkirju. Ka nende pealt on näha, kui loetamatuks käekiri muutunud on. Isegi ei saa aru, mida ma paberitele alla kirjutan. Esimene täht on veidi M-i moodi. Ülejäänu sarnaneb pigem sassis niidijupi kui asjaliku nimekinnitusega.
Nii et huvitav, kas saan oma käekirja korda ehk loetavaks. Ja mis veel tähtsam – kas saan oma mõtlemise korda, lineaarseks, mitte hüplikuks. Mis viga arvutis kirjutada, kus kustutamine mugav ja vahelekirjutamine loomulik.
Pööran ette esimese lehe ja kirjutan kõigepealt kuupäeva (2. november) ja kellaaja, 22.15.
Ning nüüd püüan nii hästi, kui oskan (kirjatähtedega!), panna kirja ajaloolise mõtte: „Saabusime Tenerifele eile õhtupoolikul. Tunne on selline, nagu oleksime siin veetnud juba nädala.”
KLIIMAPAGULASED
Lased Eestist jalga? Kas sul läks olemine külmaks või kuumaks? Põgeneda võib mille tahes eest: näruse ilma, igava töö, jobust elukaaslase, aga ka võlgade ja kõrilõikajate eest.
Minu sees elav harrastuspsühholoog usub aga, et üks väga levinud põgenemisliike on põgenemine iseenda eest. Uskudes, et mujal on parem.
„…Ah, tead, mul on nii värdjas ülemus, et ma ei viitsi enam siin töötada.”
Sama mure pureb järgmises töökohas, ülejärgmises jne. Äkki on probleem natuke ikka sinus endas ka?
„…Ah, tead, see Eesti on sihuke mõttetu konnatiik, kõik on kibestunud ja virisevad.”
Lähed üheotsapiletiga vihaselt välismaale ja avastad, et seal ei oota sind mitte keegi. Ja kõik ümber sinu on samasugused jobud nagu kodumaal. Ainult sina ise oled puhas ja kuldne inimene.
Sageli tuleb ette ju seda, et eestlane hakkab sõimama Eestit ja eestlaseid. Enamasti ei saa ta ise arugi, et ta pole konfliktis mitte Eesti või kaasmaalastega, vaid iseendaga. See võib olla päris ränk tunne, kui vihkad ennast ja oma identiteeti.
Seepärast polegi me varem otsinud kokkupuudet Tenerife eestlastega – et mis seal ikka seltsida inimestega, kes on jalga lasknud. Kindlasti on see mingi kibestunud tõug, kes ei saanud lihtsalt kodus hakkama.
Jaanuaris, kui käisime kahenädalasel luureretkel, võtsin ühel hommikul ikkagi südame rindu ja sammusin Kompassi otsima. Kompass on Playa de las Américase vaiksemas piirkonnas (San Eugenios) asuv eestlaste ekskursioonibüroo ja peamine koht, kus emakeeles saare kohta infot saab.
Olles lugenud, et neil on seal Eesti raamatukogu, võtsin (naljamees nagu ma olen!) näppu Naistelehe NipiRAAMATU, et see seal siis pidulikult üle anda.
Selgus, et Kompassi üles leida polegi nii lihtne. Neid niinimetatud ekskursioonibüroosid on sel kuurordi 17 kilomeetril absoluutselt iga nurga peal – kokku umbes 400. Üksteisest ei eristu need millegi poolest – kõigil on korraga väljas mitukümmend suurt ja silmakargavat plakatit, millel kujutatud kas siis veemõnud, flamenkoetendus, loomad, linnud või vulkaan. Hinnad ka samad või vähemasti sarnased. Domineerivad värvid: sinine (meri, basseinid ja taevas) ning kollane (päike, liiv ja lihtsalt väga hea värv reklaamplakati peal). Ilmselt muidugi seetõttu, et need on loomaaia Loro Parque ametlikud värvid, ja näib, et saare kõikidest välireklaamidest moodustavad selle omad vähemalt kolmandiku.
Tõele au andes, need reisibürood polegi enamasti bürood, vaid lihtsalt letid, heal juhul putkad. Isegi arvutit ei pruugi laua peal olla, sest valdav osa broneeringutest tehakse telefoni teel (jah, aasta on tõesti juba 2014, kuid tegevuskohaks on üks saar keset ookeani, kus internetti antakse jaopärast).
Jõuan hotelli Flamingo Suites juurde. Siin kusagil peab see olema. Ja ongi – täitsa eesti keeles on kirjutatud Kompass ja ekskursioonid ja mis kõik veel. Vene ja inglise keeles ka, aga mis mul sellest.
Õue on tõstetud laud ja mõned nelinurksed tumbad. Nendel tunneb end mõnusalt kaks suitsu pahvivat meest. Üks on vist turist ja teine vist Olavi, arvan ma. Otsin oma kandiliste prillide taga asuvate silmadega üles tema ümmarguste prillide taga asuvad silmad, lausun tere ja teatan muretu pealinlase olekuga, et tõin raamatukokku ühe „tõelise raamatu ka”. Saan vastuseks selgehäälse tere. Jah, tema on Olavi Antons, selle koha peremees.
Minu üllatuseks on Kompass seest nagu päris reisibüroo – neil on mitu diivanit, jahutatud allikavee kraan, tualett ja isegi arvuti töölaua peal. Raamatukogu koosneb kolmest riiulitäiest igati loetavast kirjandusest. Siin on Kivirähk, Dostojevski, „Minu” sarja raamatud ja nüüd ka Nipiraamat. Asetan selle hellalt teiste ajakirjade peale, millest on moodustunud lausa eraldi virn. Riiuli kohal on silt „Iga raamatu vastu pudel veini!”.
Istutan end baaripuki otsa baarileti taha. Selgub, et alkoholi ega muudki jooki nad müüa ei tohi, sest puudub kauplemise luba. Ometi on sein täis kõikvõimalikke pudeleid: veinid, viskid, rummid, oma 6–7 pudelit Vana Tallinna ja mingi 30–40 erinevat viinasorti, millest enamik muidugi venelaste, ukrainlaste, kasahhide ja teiste rahulolevate klientide toodud. Olavi serveerib mulle cappuccino’t. Võrreldes selle pruuni joogiga, mida Tenerife hotellides ja baarides kohvi pähe pakutakse, on Kompassi kohv lausa oivaline. Hiljem saan teada, et enne reisiärisse tulekut tegeleski ta kohvimasinate müügiga. Ja mitte ainult.
Olavi CV on kirev nagu botaanikaaia liblikate kollektsioon lapiteki peal. Ta on õppinud omaaegses Baskini stuudios näitlemist ja Saksamaal filmindust, töötanud aastakese Berliini õllekas ettekandjana, Tallinnas ajakirjatoimetajana, koolide õppevahendite (Mendelejevi tabel, keelte grammatika jne) tootjana ning Õllesummeri promomehena. Selles ametis oli ta ühtlasi esimene, kes tõi Eestisse benji-hüppe.
„Minu igaveseks saatjaks on olnud alateadlik ärevus, et ma olen kindlasti vales kohas ja kusagil mujal on parem ja huvitavam,” võtab ta ise kokku oma rahutu loomuse. Olavi zen-pool on aga raamatud ja kassid. Huvitav, kui ta saaks üksikule saarele kaasa võtta kolm asja, kas need oleksid siis kaks raamatut ja üks kass või kaks kassi ja üks raamat?
Kompassile on ta kujundanud ja trükkinud eestikeelse saarekaardi, mida jagada. Ühel pool kuurort, teisel pool kogu saar – palistatud fotodega kaunimatest kohtadest ja ohtra infoga busside väljumisaegadest kuni laevareiside võrdluseni.
Kaart meie vahel lahti, räägime päris pikalt – võibolla isegi tunni –, alguses praktilistel teemadel nagu kuidas leida korter, kuidas soodsad lennupiletid ja kuidas transportida Eestist asju; ning hiljem juurdleme ka selle üle, miks Tenerifel kultuuri pole. On ainult taidlus ja odav meelelahutus. Võibolla oleks mõttekas tullagi saarele kultuuriga raha tegema?
Selle tunnikese jooksul tuleb Olavil mitu head korda ka seda tööd teha, mille eest makstakse. Uudistavatele turistidele laotab ette emakeelse kaardi, teeb tegevuste ja lahedate kohtade ülevaate, müüb vaalavaatluse, saaretuuri ja loomaaia pileteid ning selgitab täiesti veendunult, et flamenkoetendust on kõige mõttekam vaadata just kaheksanda rea keskelt, mitte eestpoolt.
Olavi töötab ise pooled päevad nädalas Kompassis laua taga ning muudkui müüb ja räägib. Teise poole nädalast istub Olavi Palm Maris asuva üürikorteri esimese korruse 60ruudusel terrassil, oranž kass süles, e-sigaret käepärast ning loeb päikese käes raamatut.
Kui lahkun, annab ta mulle kaasa tasuta veini. Sest ma tõin ju… raamatu… Ainult härrasmehed teevad nii peeneid vihjeid, mis jõuavad saajale kohale alles siis, kui vein on hotellitoas juba poolenisti ära joodud.
Järgmisel päeval rendin lapsetooliga ratta, et Nelega mööda promenaadi sõita ja veel uudistada mõnda piirkonda, kuhu võiks elamist vaadata. Rattaid Tenerifel palju pole, sest merega risti sõitmine tähendab automaatselt mäest üles väntamist. Aga niimoodi mööda kallast polegi kõige hullem. Lihtsalt – Nele on juba viiene ja selle lastetooli jaoks täiesti piiri peal oma kaalu ja pikkusega.
Nii