Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

pealinna lähedalt Decathloni spordikaubamajast endale päris jooksutossud, milliseid pole mul kunagi varem olnud, pulsikella ja paar neljaeurost spordisärki. Proovin ka maikat, aga näen selles oma heleda naha ja hõreda heleda karvkattega välja nagu kiiritada saanud ahv. Jääb ostmata.

      Decathlon on rahvusvaheline kett, kus hinnad kaks-kolm korda odavamad kui Eestis, ja valik vähemalt viis korda suurem kui Eesti suurtes spordipoodides. Nii et isegi minusugune tugitoolisportlane tahab seal kaupa korvi loopida nagu laps kommipoes.

      Raamatus on kirjas, et tuleb välja mõõta kahekilomeetrine tüüpdistants ning hakata seda läbima koormustega, mida nädala kaupa tõsta.

      Esimene nädal:

      I päev: jookse 20 sammu, kõnni 10 sammu ja nii edasi;

      II päev: samamoodi;

      III päev: puhkus;

      IV päev: jookse 30 sammu ja kõnni 10 sammu;

      V päev: samamoodi;

      VI ja VII päev: puhkus.

      Pärast kahte esimest trennipäeva kaob ninast tatt. Ookean, siit ma tulen!

      Olin juba unustanud, kui totaalselt soolane on Atlandi vesi võrreldes Läänemere omaga.

      „Tõmba seda ninna,” soovitab isa telefonis. „Saad nohust lahti.”

      Mu suureks üllatuseks selgub, et kohalikud eestlased ei käigi iga päev ujumas. Ookeanivette satuvad kord/paar aastas. Kohalik looduslik spaa on kaotanud aastatega oma eksklusiivsuse.

      Aga on ka erandeid – rõivapoe omanik Antti on leidnud enda jaoks aerusurfi. Inglise keeles stand up paddle ehk SUP – see on täispuhutud ja küllalt lai laud, mille peal seisad püsti ning aerutad ühe aeruga ka arvestatavate lainetega mitu miili.

      Suurem osa Tenerife randadest on tehisrannad, enamik tumeda vulkaanilise liivaga. Tumehall liiv on esialgu väga eksootiline ja võõristust tekitav. Ajus tekib konflikt, kuna kõik Eesti rannad ja „nooblid välismaa rannad” on klassikaliselt kollase liivaga ning siin saavad jalad sõna otseses mõttes mustaks.

      Nii asubki pealinna Santa Cruz de Tenerife juures Las Teresitase rand, kuhu toodi 1973. aastal 270 000 tonni heledat liiva otse Sahara kõrbest. Täitsa meie kodu lähedal laiuva Las Vistase ranna on heleda liivaga katnud samuti inimjõud. Aga surfarite paradiisi El Médano heledad liivadüünid on naturaalsed, ühed vähesed sellised Tenerifel.

      Meie pere lemmikplaaž kannab El Duque nime. Seal on meeletult ägedad lained. Otsekui looduslik ja tasuta lõbustuspark. Aga päriselt ohtlik. Ookeanilainete eripära seisneb selles, et kui need suure pauguga randa löövad ja sealt tagasi voolavad, siis just see tagasitõmme on sageli nii tugev, et niidab su ootamatult jalust. Teisisõnu – neil lainetel on justkui kaks korrust, millest pealmine liigub ranna poole ja alumine mere poole. Nii polegi ebatavaline vaatepilt see, et mõni inimene ei saagi veest välja. Hiljuti keerutasid lained üht ülekaalulist mammit – muudkui pikali ja rullima, naine sai napilt põlvedele, kui laine ta jälle pikali niitis.