Rootsis leiva nime all müüdav küpsetis on harjumuspärasest üsna teistsugune. Enamiku leivariiulist võtab enda alla sai. Sõnad „leib” ja „sai” puuduvad rootsi keelest, öeldakse „hele leib” ja „tume leib”. Räägiti, et Eestist põgenedes ei osanud pereemad kaasa võtta muud väärtuslikumat kui leivajuuretise. Loomulikult olen tuttav legendidega Eesti haruldasest leivast, aga Eestis elades ma sellest eriti ei hoolinud. Leiba oli vaid paar sorti ning seda osteti alati poest (nõuka ajal oli see ka väga odav). Ma polnud kunagi tulnud mõttele hakata kodus leiba tegema, kuigi saiakesi ja kooke küpsetasin tihti. Nii tundus mulle, et paljude väliseesti perede kodune leivategu on naiivne ning esiisade-aegne. See on justkui mingi püha riitus. Kui kuulen esimest korda kedagi ütlevat, et „tegin mitu pätsi leiba ja panin osa sügavkülmikusse”, siis tundub see tõelise veidrusena. Kes siis kodus leiba teeb! On see nii oluline?
Nüüd, aastal 2013 on leib – tume leib – uuesti au sees ja juuretis kõva sõna. On isegi avatud juuretisehotell. See asub Söderil Urban Deli pagaritöökojas Skånegatanil ja sinna võivad puhkusele sõitvad leivaküpsetamise entusiastid jätta oma kalli juuretise. Seda hoitakse seal armastusega. Tasu selle hoole eest on tühine – kõigest 200 krooni nädalas. Juuretis ootab ilusasti riiulil oma toas, kuni omanik talle sinna järele tuleb. Tasumata hotelliarve ehk hüljatud juuretis rändab küpsetusahju.
Rootsis on palju erinevaid sorte näkileiba. Näkileiba süüakse kuningriigis enne toitu, koos toiduga või pärast toitu, nii kuidas keegi tahab. Koolides ja lasteaedades tohivad lapsed pärast sööki näkileiba võtta, aga kui toit on söömata, siis mitte. Näkileib on kogu elanikkonna lemmik ning kui ma ütlen, et ma seda ei söö, vaadatakse mind alati kui veidrikku.
Leib leivaks, aga et siin kübetki kohupiima pole, on meie Rootsi-elu alguses juba suurem probleem. Pärast kahte kuud on meie neelud kohupiima järele nii suured, et kuulnud kohalike prouade käest, kuidas seda kodus ise teha, kääringi käised üles. Üks liiter piima ja kaks liitrit kohalikku keefirit (aga ärge laske ennast eksitada, see ei ole keefir!) tuleb kuumutada ning kohvifiltrisse terveks ööks nõrguma panna. Saan peotäie kohupiima. Arvestan välja, mitu peotäit on vaja kohupiimakoogi tarvis – ning jagan pätsikese Mareti, Heiki ja enda vahel kolmeks. Neelame selle kübeme kiiresti alla ning loobume kohupiimakoogi ideest.
Hiljem kuulen Rootsi magustoidust nimega ostkaka. Pole mõtet sõna teisest poolest ennatlikke järeldusi teha, sest sõna kaka tähendab rootsi keeles kooki ja seda hääldatakse hoopis kaa-ka. Ostkaka on pärit lausa 17. sajandist ja meenutab midagi, mis saadakse kodujuustu, muna ja vahukoore segu küpsetamisel praeahjus. Seda süüakse soojalt moosiga. Valmistamisviis varieerub maakonniti ning Smålandi retsept olevat vanim. 2004. aastal tegi üks keskpartei liige koguni ettepaneku, et ostkaka võiks olla Rootsi ametlik rahvustoit. Süüa ta ju kõlbab, ei ole ei hea ega halb, aga õige sõna selle kohta on minu arvates „omapärane”.
Kui saame uuesti Eestis käima hakata, ostan tagasi tulles alati kaasa nii kohupiima, hapukurki kui ka hapukapsast.
Kord just Eestist tulnuna podiseb mul kapsapott pliidil, kui keegi nõudlikult uksekella helistab.
Ukse taga seisab minu rootslannast naaber.
„Kas sina tead, mis siin niimoodi lõhnab?” küsib ta ninaga õhku vedades. „Trepikojas on mingi imelik hais.”
Nuusutan abivalmilt kaasa.
„Ei, mina ei tunne midagi!”
„Kuidas nii, see tuleks nagu sinu korterist?”
„Tõesti? Mis see küll olla võiks?” küsin süütult.
„Kas sa teed mingit erilist sööki?”
„Ei midagi erilist, keedan hapukapsast.”
„Hapukapsast! Mis see on?”
„Tavaline kapsas, aga hapendatud.”
„No ma ei tea, aga siin lõhnab, nagu midagi mädaneks.”
Solvun. Meie C-vitamiini rikas, igapäevane ning taskukohane toit ja mädanenud!
„Siin korteris ära seda rohkem keeda,” soovitab naaber mulle üheselt mõistetavalt.
Kahjuks ma sel hetkel veel ei tea põhjarootslaste erilisest delikatessist, milleks on kääritamise teel konserveeritud räim ehk surströmming. Lõuna pool seda varem ei tuntud ning põhilised sööjad on need, kes Norrlandist pärit. Poes hakatakse seda müüma augustikuus suurtes kindlalt suletud konservikarpides. Surströmming jagab inimesed kahte leeri: selle Rootsi rariteedi jumaldajad ja ülejäänud, kes keelduvad nendega pärast selle söömist suhtlemast.
On olemas isegi hapusilgu akadeemia, mille ülesanne on korraldada iga-aastast surströmmingu testimist, arendada rahvusvahelisi kontakte ning toetada hapusilgu rahvaliikumist. Sest hapusilk olla Rootsi uhkus ja traditsiooni kandja. Ent kui Rootsi Euroopa Liiduga ühines, taheti see delikatess isegi keelata, sest rasvane kala sisaldab keskkonnale kahjulikku dioksiini.
Püüdsin minagi seda proovida, kuid karbi avamisest kaugemale ei jõudnud – terve korter täitus laibalehaga. Siiani pole julgenud uut katset teha. Aga olen kuulnud, et näkileiva või tunnbrödi (seegi ju Norrlandi eripärane küpsetis) peal pidavat see sibularõngaste, keedukartulite ja külma napsiga lausa võrratu olema. Ja veel: kui keegi selle ostab või juhtub kingituseks saama, ei maksa seda kalakarpi kunagi avada korteris, vaid kindlasti värskes õhus. Kui on siiski vältimatu vajadus avada konserv köögis, olevat eriliseks nipiks teha seda veega täidetud anumas vee all, siis ei tunne lehka.
Kui olen leidnud endale mõned rootslastest sõbrad, tahan neilegi Eesti kööki tutvustada.
Loobun jalustrabavatest toitudest nagu sült, verivorst ja hapukapsas ning otsustan pakkuda kartulisalatit, rosoljet, sprotisaiu ja singirulle.
Ostan kohalikku toorainet ja hakkan keetma ning hakkima. Kuna punane peet on siin kohustuslik peamiselt ühe toidu – pyttipanna ehk praekartulikuubikud liha ja sibulaga – puhul ning sedagi vaid marineeritult, kulub rosolje jaoks peete keetes mitu tundi. Ja ega peeti igas poes ei müüdagi. Kutsutuid on kümne ringis, mässan mitu tundi ning teen ikka korralikud kogused, et kõik meie maitsvat toitu nautida saaksid.
Serveerida otsustan buffet ehk Rootsi lauana. Panen toidud kenasti ritta ja jään külalisi ootama. Kõik saabuvad täpselt kokkulepitud ajal lillede ja kallistustega. Tutvustan oma kätetööd ja soovin kõigile head isu. Ettevaatlikult tõstavad külalised taldrikule kartulisalatit, sprotisaiu ja singirulle, millest viimased osutuvad täiesti kõlblikeks ning süüakse peaaegu kõik ära. Nagu enam-vähem ka kartulisalat. Sprotisaiad tekitavad veidi kahtlust, mõni julgem siiski proovib, aga – avastades, et need süüa ei kõlba, jätab ilma valehäbita taldrikule. Kuid rosoljet ei puutu keegi! Olen pettunud ja küsin lõpuks:
„Miks te siis rosoljet ei söö, nägin peetide keetmisega hirmsasti vaeva?”
„Oi! Aga punase peedi salat on ju jõulutoit! Praegu on väljas juunikuu,” saan vastuseks.
„See ei ole punase peedi salat, üritan selgitada. „See on rosolje, mida süüakse igal aastaajal.”
„Ei tea… Ikkagi on imelik suvel punase peedi salatit süüa,” jäävad külalised endale kindlaks.
Rootslaste maitse on üllatavalt konservatiivne. Seda arusaamatum on, kuidas on mitterootsilikud toidud nagu pitsa, hamburger friikartulitega, kebab ja spagetid hakklihakastmega ehk pasta Bolognese Rootsi laste südamed vallutanud – neid võiksid nad süüa lõputult.
Paar Rootsile iseloomulikku toitu on siiski laste edetabeli tipus: lihapallid ja pannkoogid. Lihapalle, millest Karlsson torni ehitas, süüakse pohlamoosiga. Muidu ei olevat õige: kui moos