Minu ja Mareti edasiseks lemmiktegevuseks saab aja veetmine kauplustes. Mitte ainult riidepoodides, toidupoed osutuvad palju huvitavamaks. Käime ka Hötorgetil asuval turuplatsil, mille puu- ja köögiviljade rikkusega oleme juba harjuma hakanud. Aga lilled võtavad endiselt hingetuks! Tallinnas ostsin alati vähemalt korra nädalas Viru väravate juurest mammide käest paar kimpu lihtsaid lilli. Stockholmi lillevalik on enamasti suursugune: tulbid, roosid, liiliad, gerberad. Lillepoest mööda jalutades märkan kord nurmenukke, mis on ühed minu lemmikutest! Rõõmsalt ja mõtlematult astun sisse ja palun kohe kaks kimpu. Olen süüdimatult õnnelik, makstes nende eest 80 Rootsi krooni, sest õiget suhet kohaliku rahaga mul veel ei ole. Kui pärast kodus mõistan, et meile antavast kuurahast on see peaaegu neljandik, kulub hulk aega, enne kui jälle lilli ostma hakkan.
Sõidame palju metrooga (T-bana), mis tundub müstilise, maa-aluse omaette maailmana. Stockholmi metroos on küll kõigest kolm liini: kõige vanem on roheline, keskmine punane ning viimane sinine liin. Seega mitte liiga keeruline. Rootsi keelt oskamata kõlavad peatuste nimed salapäraselt: Gärdet, Ropsten, Farsta, Sundbyberg, Hallonbergen, Solna, aga peatused ise on minu arvates kohutavalt koledad. Kahhelkividega kaetud seinad meenutavad kas haiglat või laboratooriumi, kohati lausa tualettruumi. Kohe tekib võrdlus Moskva metroojaamadega, mis tunduvad kõige selle kõrval tõeliste kunstiteostena.
Kui hiljem kuulen, et Stockholmi metrood kutsutakse maailma pikimaks kunstinäituseks tänu erinevates metroopeatustes välja pandud moodsale kunstile või erilisele kujundusele, siis muidugi häbenen oma algset võhiklikkust ja äärmiselt kriitilist suhtumist. Õpin märkama ka metroopeatusi ilmestavat moodsat kunsti. Omapärane on näiteks Stadioni peatus, mille üks kujundaja on eesti päritolu Enno Hallek. Kirgastes sinipunakollastes toonides hiiglaslik vikerkaar on kunstniku sõnul mälestus tema lapsepõlve Saaremaast. Tundub, nagu hoiaks just see vikerkaar kaljuvõlvi üleval. Või peatus nimega Universitetet, mille seinu kaunistavad Carl von Linné 1732. aasta Lapimaa-reisi kirjeldused.
Muide, Stockholmi metroos korraldatakse ka kunstireise, kus liigutakse giidi juhendusel peatusest peatusesse ja tutvutakse vaatamisväärsustega. Pääsmeks on metroopilet.
PUMA JA TEISED KULTUURIKONFLIKTID
Selgub, et Rootsi riik on ülihoolitsev. Pean sotsiaalkontoris kellegagi kohtuma ning siis pidavat mulle raha antama! Lihtsalt niisama, mitte millegi eest. Tundub, et see on mingi nali. Aga oleme juba näinud teisigi meile naljakana tunduvaid asju, seega – miks mitte.
Lähen kokkulepitud ajal sotsiaalkontorisse. Seal ootab mind ees poeskäigust tuttav väliseesti daam, kes on tõlgiks. Loomulikult hoolitseb ka selle eest Rootsi riik. Minu kontaktisikuks satub üks suhteliselt noor räsitud välimusega mees – särk puhas, aga triikimata ja pooled nööbid ka puudu, nii et kergelt karvane rind paistab. Mõtlen omaette, kuidas ta küll tööl nii lohakas välja näeb.
Pärast lühikest vestlust selgub, et jah, tõepoolest antakse meile elamis- ja metroopileti raha ning meie eest makstakse ka korteri üür. Uskumatu ja tore! Kuupiletite rahale pean järgmisel nädalal järele minema, aga muu kohta kirjutatakse kohe tšekk välja – palun, olge lahked.
Kui mulle tšekk ulatatakse, olen üllatunud. Perekonnanimest Paomees on saanud Haomeec.
Kust nad sellise nime on võtnud? Lükkan tšeki selle väljastanud neiu nina alla, toksin näpuga oma perekonnanimele ja teatan: „Wrong!”1
„Ei või olla,” üllatub tema. „See on ju otse dokumendilt maha kirjutatud!”
Kraabin ruttu kotist välja oma kolmeksvolditud rohelise paberilehe ja ulatan talle.
„Siin, näed ise, on selgelt kirjutatud HAOMEEC!” osutab ta mu nimele.
Siis ma taipan. Väljasõiduviisal on nimi ju kirillitsas, mis ladina tähtedes annab tõesti sellise moodustise.
„Aga minu nimi on Paomees!” protesteerin. „Näete, kõik muu on siin paberil ju ka slaavi tähtedega ja minu eesnimi Rita oleks sellisel juhul ju Puma.”
See ametnikuneiut ei heiduta. Miks ei võikski mõne naisterahva nimi olla Puma?
Pärast tõlgi sekkumist ja pikka, mulle arusaamatut seletamist kõik siiski laheneb ja saan oma nime tagasi.
Nädala pärast, kui sotsiaalkontorisse kuupiletite rahale järele lähen, otsustan ahnena küsida raha ka ootamatu käigu eest arsti juurde. Nimelt lõhkes mul „suurepärases Aerofloti lennukis kõrva veresoon. Alguses kõrv lihtsalt valutas paar päeva, lõpuks anti mulle nõu minna traumapunkti (CityAkuten). Läksingi. Kõik haiged istusid oma järjekorda oodates kannatlikult ühes tillukeses ruumis ja vahetasid köhides vastastikku batsille. Ootamine venis ja venis. Pärast nelja tundi pääsesin lõpuks lugupeetud doktori kabinetti. Visiit kestis kolm minutit. Selgus, et teha ei ole midagi, tuleb lihtsalt oodata ja vaadata. Nagu hiljem olen aru saanud, ongi see Rootsis üsna tavaline retsept. Kui just veenist verd ei purska, on esimene nõuanne: „Puhka, ära üle pinguta. Võta rahulikult!” Kümnel juhul sajast on sellest arvatavasti ka kasu. Minu kõrvavalugi kadus nädala pärast, kuid arsti juures käimisest jäi mälestuseks visiidi eest esitatud arve, mille nüüd lootusrikkalt sotsiaalkontori ametnikule esitan.
Järgmine asi, mida ma ei mõista, on see, kuidas saab naeratades ei öelda. Olen harjunud, et kui keegi naeratab, siis on ta sõbralikult meelestatud, peaaegu nagu sõber. Sest kes siis nõukogude ajal võõrale naeratama hakkas!
Aga kui ulatan vastuvõtuleti taga istuvale naisterahvale arsti juurest saadud arve, naeratab ta ja ütleb väga meeldiva ja malbe häälega: „Kahjuks ei saa.”
Kuidas ei saa? Ta ju naeratab! Võib-olla ta ei saanud õigesti aru? Palun tõlgil uuesti küsida. Sama reaktsioon. Arusaamatu. Kui ta ei ütleb, siis ta ei tohi ju naeratada! Ei öeldakse ju järsult ja lühidalt! Ning jutul lõpp. Kõigil on selge, et mingit lootust pole. Aga siin – kehakeel ja miimika annavad justkui lootust, aga sõnad ütlevad midagi muud?
Tahan kokku saada mind eelmisel korral vastu võtnud noore mehega, lootuses, et ehk saab tema mind aidata. Aga räsitud ametnikku ei ole.
„Kus ta on?” küsin tõlgi abil.
„Tal on kolm last ja ta on nendega kodus,” saan vastuseks.
Issand! Ta on lastega üksi! Mis ta naisega on juhtunud? Vaene, vaene mees! Kas ta naine on surnud? Mehe kolme lapsega maha jätnud? Sellepärast ta nägigi nii kurnatud välja…
Mind haarab meeletu kaastunne, aga meest asendav ametnik tundub sellesse tragöödiasse suhtuvat uskumatult ükskõikselt.
See on minu esimene kokkupuude Rootsis valitseva võrdõiguslikkusega ja loomulikult olen ma sel korral lihtsalt naiivne. Muidugi on sel noorel mehel naine ja tema kolmel lapsel hoolitsev ema. Nüüd on lihtsalt isa kord kodus olla, putru keeta ja mähkmeid vahetada. Ja naine käib tööl.
Jah, võrdsus on Rootsis väga oluline. Kõik peab olema nii samaväärne kui võimalik ning kõigil peavad olema võrdsed võimalused ja õigused. Võrdsetest kohustustest, tõsi küll, sama palju ei räägita.
Vaatamata kõigele tundub, et hakkame vähehaaval kohanema. Rootslastega meil erilisi kokkupuuteid ei ole, suhtleme rohkem kohalike eestlastega. Aga heaoluriik tahab meile oma keelt õpetada. Loomulikult tasuta. Mis saab meil selle vastu olla!
Hakkamegi