Valitseb pidulik ja ärev meeleolu, väikeses köögis sebivad kenad väliseesti prouad. Kes sätib lilli vaasi, kes valmistab suupisteid. Lõhevõileivad on unustamatult maitsvad ja kujunevad pikaks ajaks minu lemmikuks. Ise olen toimuvast oimetu ja viibin kohal vaid füüsiliselt. Lahkudes näidatakse mulle, kuidas köögis asjad toimivad: siin külmkapp, siin gaasipliit. Ja käärid. Käärid? Milleks mulle köögis kääre võiks vaja minna, ei taipa ma kuidagi.
Omapäi jäänud, valdab mind muidugi metsik rõõm Heikiga taaskohtumise üle, sest Eestist tuli 1988. aasta varakevadel lahkuda ootamatult.
1982. aasta sügisel tutvusin ja kohe ka armusin „ohtlikusse noormehesse”. Juba meie teisel kohtumisel teatas Heiki, et tegeleb sellise Nõukogude Liidus keelatud tegevusega nagu vabadusvõitlus. Mõiste „vabadusvõitlus” oli sellel ajal mulle täiesti abstraktne. Heiki ütles talle omase lakoonilisusega ka seda, et on mind nüüd hoiatanud. Aga mida tähendas selline hoiatus noorele armunud naisele? Mitte midagi! Nii lasingi ennast kiiresti kaasa haarata tormilisel armulool.
Kui Heiki Ahonen 1983. aasta 13. aprillil nõukogudevastase tegevuse eest arreteeriti ning teda karistati viieaastase vangistuse ja kaheaastase Eestisse naasmise keeluga, sai abstraktne mõistetavaks.
Mihhail Gorbatšovi perestroika käigus vabastati Heiki 1987. aastal. Samal sügisel me abiellusime.
1988. aasta algusest arenesid sündmused kiiresti. Nii Heikile kui mulle algul naljana tundunud kutse Eesti NSV siseministeeriumi välisviisade osakonda – kus punetava kaela ja higise laubaga nõukogude ametnik püüdis meile müüa ideed emigreerumisest – muutis sama aasta märtsis meie saatust. Heiki, kes oli jaanuaris keeldunud kordusõppuste nime all Tšernobõlisse minemast, arreteeriti uuesti ja sõidutati pärast ligi kaht kuud vangikongis olemist, enam-vähem samades riietes ja ilma ühegi asjata, otse Patarei vanglast Moskva lennukile. Moskvas liitus Heikiga tema ema, kelle olime samuti emigreerujate nimekirja pannud – kõik oli ju tundunud mingi ebareaalse naljana.
Ämm, kes oli just pensionile jäänud, võttis toimuvat stoilise rahuga, lisades vaid: „Siberiski käidud, asi see Rootsi siis ära ei ole! Moskvast viis lennureis neid juba edasi Stockholmi. Mina pidin esialgu maha jääma, sest oli vaja hankida nõusolek mu esimesest abielust sündinud alaealise tütre kaasavõtmiseks ning bürokraatia võttis aega.
Aga lõpuks ometi, pärast dramaatilist lahkumist Eestist ja viimaseid nõukogude riigi katsumusi, olen ma siin. Ausalt öeldes kartsin veidi, et vastupandamatud välismaa naised tunduvad Heikile ahvatlevamad kui mina, kodukootu. Kuigi telefonis on ta kogu aeg väitnud, et siin pole ühtegi ilusat naist. Või kui ongi, siis on nad juba soliidses eas daamid.
Kevadine videvik laskub meie laenatud elukohale siin linnas. Taevas on kõrge nagu ruumide laedki, õhk väreleb millegi ootuses. Ka korteris lõhnab millegi uue ja senitundmatu, eesootava tuleviku järele. Kuidagi imelik on ennast siin magama asutada, see pole ju veel kodu. Maret sai hoovipoolse toa suure voodiga. Kui ta selle väsitava ja sündmusterohke päeva lõpetuseks voodisse ronib ja ma teda kallistan, tundub see kõik ebareaalsena. On tunne, et olen sattunud mingisse välismaa filmi, kus tegelased räägivad eesti keeles.
BARBIE JA 1. MAI
1980ndatel oli kõikide väikeste Eesti tüdrukute unistus omada Barbie nukku. Lubaduse see unistus täita andsin ma Eestist lahkudes ka Maretile, nii et juba järgmisel hommikul asumegi poe poole teele.
Kuna ilm on kevadine ja soe, loobun oma villastest vammustest ning panen selga pikast jakist ja miniseelikust koosneva Marati kärtsroosa kostüümi. Ja loomulikult kontskingad – kuigi mul on pikkust 175 sentimeetrit, olen alati kandnud kõrgeid kontsi nagu enamik naisi kaheksakümnendate aastate Eestis. See oli iseenesestmõistetav ja keegi ei reageerinud sellele kuidagi eriliselt. Olin veendunud, et nii on väga ilus ja naiselik ning et madalaid jalanõusid kannavad vaid lapsed, mehed või sporti tegevad naissoost täiskasvanud.
Tänavale jõudes pimestab Rootsi päike silmi. Tundub, nagu kõiguks kogu maapind mu jalge all. Ei tea, kas need on kõik läbielamised ja muljed kokku, mis mulle seal tänaval korraga kaela sajavad, aga liiguksin nagu soos. Teekond Odenplanil asuva Åhlénsi poeni – hiljem võtab see vaevalt kümme minutit – kestab sel esimesel korral igatahes terve igaviku.
Sõidame eskalaatoriga alla ja suundume Barbie-otsingule. Aga nukkude osakonnas tabab meid ootamatus – Barbied täidavad terve seina! Mis vahe neil on? Seisame tütrega nõutult ega oska esimesel hetkel rohkem midagi teha.
Selgub, et kui oleme harjunud poes nägema ainult üht ihaldatavat asja, on suurest hulgast palju raskem valida. Hakkan Maretile pakkuma üht, teist ja kolmandat. Veedame seal peaaegu tunni, lõpuks ütleb ta, nutt kurgus: „Ema, ma ei tea, millist Barbiet võtta! Mul on ükskõik, võtame ühe ja lähme siit juba minema!”
Võtamegi siis ühe. Paari päeva pärast kohtume eesti perega, kes on siia tulnud umbes kaks kuud enne meid ja kellel on Maretiga ühevanune tütar. Meie suureks kohkumuseks selgub, et väljavalituks osutunud ja Maretile paar päeva siirast barbirõõmu kinkinud nukk ei olegi Barbie, vaid hoopis Sindy, sest tal on teistsugused riided ja teine kaaslane. Oleme masenduses.
Oma päris Barbie saab Maret paari nädala pärast, kui läheme külla kenasse väliseesti peresse. Peretütrest on sirgunud neiu, kes kogu oma barbindusest nüüd Mareti kasuks loobub. Lisaks nukule saame terve garderoobi jagu sätendavaid kleite, kauboimütsi ja teksajaki, pontšo ja talveriided – seega kõik, mis ühel korralikul Barbie’l elutegevuseks hädavajalik.
30. aprillil on kuninga sünnipäev. Mõte minna vanalinna lossi juurde vaatama vahtkonnavahetust, mille võtab vastu kuningas ise, erutab meid: oleme ju siiani harjunud kohustuslike oktoobri- ja mairongkäikudega. Kas tuleb ennast pidulikult riidesse panna või sobib minna teksades…? 29aastasena olen just omandanud oma elu esimesed teksad!
Kuigi panin eelmisel päeval Barbiet ostmas käies selga oma parimad riided, märkasin, et eristun kohalikest, ning tundsin ennast valge varesena. Seega otsustan täna vahepealse stiili kasuks – seelik, aga madalad kingad – ja alustame ärevat teekonda vanalinna, nagu oleks kuningas just meid isiklikult oma sünnipäevale kutsunud. Poolel teel oleme Maretiga külmast tuulest sinised ja peame juhuslikust poest ostma kindad, salli ja mütsi. Kui kohale jõuame, mürtsub juba muusika ja rahvast on päris palju. Eriti lapsi, kes viivad kuningale lilli ja joonistusi. Seisame seal – poolpidulikult riides, mõlemal peas äsja ostetud odav tuttmüts ja käes roosad sõrmkindad – ega tea, mida asjast arvata.
See kõik on väga armas, aga üldsegi mitte suursugune, nagu ma olin miskipärast ette kujutanud. Kuningas on lühike, ei millegi poolest silmatorkava välimusega tavaline mees. Ainuke asi, mis teda kuidagi esile tõstab, on uhke sõjaväevorm. Kuningad on seostunud mulle ennekõike ikka muinasjuttudega ja ma ei oskagi öelda, kas olen rohkem üllatunud või pettunud, et tegemist on tavalise lihast ja luust inimesega.
Poole aasta pärast, kui hakkan juba rootsikeelseid lehti lugema, saan aru, et kuningasse suhtutakse Rootsis mitut moodi. Vanemad rootslased ja lapsed armastavad teda, ja kuningannat veelgi rohkem. Vahepealne põlvkond aga kehitab enamasti õlgu ning leiab, et monarhia on ajast ja arust. Parlamentaarse riigikorra toetajate arvates on aga ebavõrdne, et keegi saab sünnilt kuningaks ja tal on vaid selle tõttu rohkem õigusi.
Veel hiljem saan aru, et kuningas püüab küll kõigest väest olla rahvamees, aga eriti hästi see tal ei õnnestu. Kui ta mõnel poliitilisel teemal sõna võtab, kritiseeritakse teda peaaegu alati.
Nii ongi kuningas pigem sümbol. Sümbol Rootsi kunagistest kuulsatest aegadest. Või igand?
Üks