„Miks?” ei mõista meie.
„Aga mõelge, kui siin klassiruumis koos istudes selgub, et üks teist on direktor ja teine autojuht!”
Ma ei olegi varem mõelnud, et see võiks probleem olla. Küll aga olen märganud teisi mind hämmastavaid asju.
Näiteks poodi või metroosse sisenedes hoitakse järgmisele inimesele alati abivalmilt uks lahti, mitte ei lasta seda talle pauguga näkku. Samas aga ei paku metroos või bussis nooremad vanematele inimestele või lapsega emale kunagi istet. Kõik istuvad igasuguse piinlikkustundeta rahulikult edasi. Naistele ei aidata kunagi mantlit selga ning sisenedes või väljudes ei lasta naisterahval kunagi esimesena minna.
„Miks see nii on?” küsin kõige selle kohta õpetajalt.
„Aga see oleks ju solvav,” vastab ta natuke üllatunult.
„Solvav? Kellele? Kuidas?”
„Naistele loomulikult! Kui mehed nii käituksid, siis arvaksid ju naised, et mehed peavad neid abituteks ja nõrkadeks, sellisteks, kes ise hakkama ei saa. Rootsi naised on iseseisvad!”
„Jah, aga kas see ei oleks viisakas?”
„Ei, see oleks alandav ja solvav!”
„Aga vanadele inimestele istet pakkuda?”
„Samuti solvav. Ka eakad kodanikud tahavad olla iseseisvad ja tublid, mitte abitud.”
Üritame nende teadmistega kohaneda.
Alguses on raske harjuda Rootsi kombega kõiki sinatada ning mõnikord tundub see mulle lausa ebaviisakana. Eriti kui on tegemist endast vanema inimesega, ütlen vahetevahel ikka automaatselt „teie”. Aga harjun üsna kiiresti ja nüüd, 25 aastat hiljem, tundub sinatamise komme suhtlemist hõlbustav ja vabastav.
Sinatamise tagamaad ulatuvad 1960. aastate lõppu, mil Rootsis viidi läbi sinareform. Varem olevat olnud pöördumine, eriti ametiisiku poole, väga hierarhiline, ikka proua see ja too ning härra insener või härra direktor. Et kõik ennast võrdsena tunneksid, lepitigi kokku sinatamises – nooremad sinatavad vanemaid, õpilased õpetajaid, sekretärid peaministreid. Ja vastupidi. Kuid siiski ühe erandiga – kuninga ja kuninganna, ka kroonprintsessi ning tema printsist abikaasaga vesteldes kasutatakse pöördumist tema kõrgeausus.
Kui enne sinareformi oli vaja inimesega piisavalt lähedane olla, et tema eesnime teada, siis tänapäeval on vastupidi – kõiki sinatades ja ainult eesnime kasutades on vaja inimest väga hästi tunda, et ka tema perekonnanime teada.
Mind jahmatavad Stockholmi getotaolised linnaosad nagu Rinkeby, Skärholmen ja Jordbro, kuhu elanikud koonduvad eelkõige rahvuse järgi. Siin on oma kogukonnad, kus rootsi keelt väga ei vajatagi. Osa sisserändajaid avab oma etnilise poekese, impordib ja müüb rahvuskaaslastele oma kodumaa traditsioonilisi kaupu ning nii tekibki Stockholmi äärelinna väike Eritrea, Bosnia või Iraagi külake. Rootsi riigi pakutavaid hüvesid kasutades käib elu seal suures osas nagu etnilisel kodumaal.
Kui esimest korda nendesse linnaosadesse satun, on veidi kõhe. Inimesed hoopis teistest maailmajagudest, kõnelemas arusaamatus keeles, teistmoodi riietatud. Väga mitteeuroopalik.
Need vähesed rootslased, kes elavad sellistes piirkondades, eristuvad põhimassist. Osa rootslasi elab seal põhimõtte pärast, et aidata teistest kultuuridest tulnuil kohaneda. Seega nii-öelda humaansetel kaalutlustel. Aga elatakse ka majanduslikel põhjustel – sealsed korterid maksavad umbes kolmandiku kesklinna korteri hinnast.
Rootslased on tuntud oma abistamiskire ja kompromissitu võrdsuse taotlemise poolest. Nad abistavad Aafrika lapsi, India naisi ja Haiti maavärina ohvreid. Muidugi on see väga hooliv. Nad võtavad avasüli vastu kõik põgenikud, aga siis tekivad raskused. Eri riikidest ja kultuuridest pärit inimestel on raske mõista rootsi mentaliteeti ja traditsioone – et kõiki tuleb kohelda võrdselt –, või näiteks seda, et siin pole perekonnal kombeks oma tütre saatuse üle otsustada. On juhtumeid, kus perekonna meesesindaja mõrvab sõnakuulmatu ehk rootsi kultuuriga kohanenud tütre, et mitte häbistada suguvõsa – need on niinimetatud aumõrvad.
Hilisemast Rootsi-elust meenub kultuuride kokkupõrke näitena juhtum 2011. aasta suvest, kui ühe Itaalia pere Stockholmis veedetud suvepuhkus lõppes kõigile ootamatult: väikelinna-ametnikust pereisa vahistati, süüdistatuna oma lapse kehalises karistamises. Sündmused hargnesid vanalinnas, kus perekond jalutas. Lahkarvamused tekkisid isa ja 12aastase poja vahel söögikoha valiku asjus. Isa soovis minna Rootsi restorani, aga poeg eelistas oma kodumaa patrioodina pitsat ning jalutas teises suunas. Tunnistajad väitsid, et isa olevat pojale järele jooksnud ja teda jõuliselt juustest rebinud ehk füüsilist vägivalda kasutanud. Isa selgitas, et haaras poja korrale kutsumiseks vaid kraest. Neli juhtunut pealt näinud rootslast kutsusid politsei. Algul määras Rootsi kohus isale 6600kroonise trahvi, aga kuna mees oli juba mitu päeva vanglas eeluurimise all olnud, tühistati rahatrahv ning segipaisatud hingeeluga itaalia isa lasti koju. Kahtlen, kas see pere enam kunagi Rootsit külastab.
NAGU HALVAS UNENÄOS
Ootamatult selgub, et Heiki kutsutakse kuuks ajaks Ameerikasse. Ta ei tea, kas minna, sest tunneb, et vastutab minu ja Mareti eest. Julgustan teda – mis meiega selle kuu aja jooksul siin kaitstud kuningriigis ikka juhtuda saab? Ehkki ilmselgelt raske südamega, asubki Heiki teele.
Järgmisel päeval tulevad kenad eesti prouad ja teatavad, et korteriomanik on lõpuks ometi leidnud juba aastaid oodatud sobiva vahetuse ning meil tuleb homseks välja kolida. Ma ei jõua seda teadet veel seedimagi hakata, kui Heiki teiselt poolt maakera helistab. Uudis meie sunnitud kolimisest mõjub talle šokina. Õnneks leidub aga järgmine abivalmis ja lahke eesti perekond, kes on juba samal õhtul nõus meid Heiki tagasitulekuni enda juurde võtma. Pakime oma varanatukese kokku ja Jaak – nii on meie uue abistaja nimi – viib meid autoga Farstasse. See on maaliline villade piirkond äärelinnas. Maja asub kõrgel kalju otsas ning meie jaoks seninägematutest maast laeni akendest avaneb enneolematu vaade. Hakkame elama Jaagu töötoas.
Järgmisel päeval on Maretil, kes on juba kuu aega koolis käinud, klassiekskursioon Drottningholmi. See kuninga perekonnale kuuluv loss on kesklinnast umbes 14 kilomeetri kaugusel ning praegune kuningapere on esimene, kes vanalinnast ära kolis ja sinna elama asus. Ka see on tüüpiliselt rootslaslik – aiaga äärelinna-„majake lastega perele!
Hommikul saadan Mareti kooli, sest uuest kohast ei oska ta veel ise minna. Klassijuhataja ütleb, et kui mul midagi targemat teha ei ole, tulgu ka mina ekskursioonile kaasa. Olen rõõmsalt nõus, sest muidugi ei ole mul midagi targemat teha. Ja ma ei kahetse – hoolimata ebasõbralikust külmast tuulest on Drottningholm vaimustavalt ilus.
Pärastlõunaks jõuame linna tagasi. Mõtlen, et ei hakka pererahvale tüli tegema, käime parem veel linnas, sööme kuskil – olen just sotsiaalkontorist raha saanud, seega saame väljas söömise eest maksta – ning läheme alles õhtul tagasi.
Otsustame minna suurde kaubamajja, millel on eksitav nimi PUB (hiljem saan teada, et see moodustub selle rajaja Paul Urbanus Bergströmi nimetähtedest). Pärast kõikidel korrustel tuulamist jõuame viimasele, kus on mänguasjad ja iseteenindusega kohvik-söökla.
„Sööme siin,” otsustan natuke väsinult.
Toitudega õnnelikult lauda jõudnult märkame, et keegi ei tõsta siin oma sööginõusid lauale, kõik jäetakse kandikule. Meie aga oleme oma nõud juba lauale ladunud ja kandikud kõrvallauale asetanud.
Istume eskalaatori kõrval ja vaatame suud-silmad pärani küll virnadena kuhjuvaid mänguasju, küll inimesi. Toit söödud, on aeg liikuma hakata. Olen kogu meie pere tähtsad paberid ja raha pannud ühte spordikotti, et kõik oleks korralikult koos. Hommikul vara minekule asudes haarasin selle improviseeritud käekoti, millena spordikotti kasutan, ning panin sinna ka mulle usaldatud majavõtmed.
Söömise ajaks asetasin koti oma jalgade juurde,